Sürrealism kui religioon, programm ja praktika

Tehisintellekt on juhusliku teksti tootmisel võimekam kui inimese aju, kuid automaatkirjutusega siiski hakkama ei saa.

ERKKI LUUK

Juhtusin kuulma, kuidas kellelegi üht raamatut ette loeti. Esimene mulje, mis sai kohe ka välja öeldud, oli: „Küll ikka jahub.“ See tekst oli „Eessõna manifesti kordustrükile“ ning manifest sürrealismi esimene manifest (1924). Nii eessõna kui ka manifesti autor on André Breton, kes ilmselt tutvustamist ei vaja. Eessõna algab kobavalt ja puiselt nagu aruanne akadeemiale, peatub siin-seal ekslevalt mõne juhusliku kujundi juures ning kogub end lõpuks samavõrra virgeks kui umbmääraseks usutunnistuseks: „[K]innitan oma vankumatut usku selle tegevuse põhimõttesse, mis pole mind kunagi alt vedanud ja mis näib väärivat heldemat, kõikehõlmavamat, pöörasemat pühendumust kui kunagi varem, ja seda seetõttu, et üksnes tema heidab, kuigi üksnes pikkade vaheaegade tagant, muutmisjõulisi kiiri, mis tõukuvad armust, mida ma vastandan jätkuvalt ja igati jumala armule“ (lk 11).

Ilmselt ainult selle vääramatu töö tõttu, mida on teinud möödunud 90+ aastat, ei kõla see usutunnistus tänapäeval enam mitte niivõrd ateisti või agnostiku kui satanisti või hullu omana. Aga kuidas oleks sürrealistiga? Nii ebausutav mõte vaevalt et enam kellelegi pähe tuleb. Kontekst on lihtsalt nii palju muutunud.

Võib-olla rohkem kui miski muu viitab see sürrealismi universaalsusele. Mõte, et sürrealistlik evangeelium on satanisti või hullu oma, tunnistab ju tegelikult selle jätkuvat aktuaalsust ja elujõudu. Muidugi võib sürrealismi universaalsuse märke leida ka hoopis lähemalt. Võtkem näiteks uni. Mis võiks inimesele, sellele loomupärasele sürrealistile, olla lähem?

Sürreaalsuse kreedo

Uni. Puhas tähendus. Unes on tähendusrikas kõik, isegi kui sellest (pealtnäha) midagi näha, aru saada või mäletada pole. Mõistagi ei saa seal iseenesest olla mingeid freudistlikke sümboleid – või õigemini saab vaid sedavõrd, kuivõrd me eeldame, et need seal on. Küll aga on seal magaja enda, tema mälu ja keskkonna kohta kõikvõimalikke märke, mille tõlgendamisega saab nii rappa minna kui ka täppi panna. Ja seda kõike võrdlemisi triviaalsel põhjusel, et unenägija ja ärkvelolija on sunnitud jagama sama aju.

Just viimasest tähelepanekust pungub veel teinegi sürrealismi usutunnistus: „Ma usun nende kahe pealtnäha nõnda vastandliku seisundi, une ja reaalsuse tulevasse ületamisse teatavas absoluutses reaalsuses, sürreaalsuses, kui nii võib öelda“ (lk 26). Usutunnistust võib nimetada sürrealismi kokkuvõtteks või kvintessentsiks, mis on seejuures oma olemuselt padumaterialistlik ja teaduslikult (neuroloogiliselt) põhjendatud: aju, nagu juba toonitatud, on ju sama. Sürrealism ei ole seega erinevalt mis tahes konventsionaalsest religioonist üldse uskumise küsimus. Juba usutunnistusest rääkimine ja usu mõiste mängutoomine on siin tegelikult eksitav.

Prantsuse luuletaja ja mõtleja André Breton 1924. aastal, mil ilmusid esimesed sürrealismi manifestid.

Wikimedia Commons

„Sürrealismi esimeses manifestis“ leidub muu hulgas sürrealismi definitsioon: „SÜRREALISM, puhas psüühiline automatism, millega väljendatakse kas suuliselt, kirjalikult või mõnel muul moel mõtte reaalset toimimist. Igasugusest mõistuse kontrollist ja esteetilistest või moraalsetest kaalutlustest vaba mõtte diktaat. [—] Sürrealism põhineb usul mõnede seni tähelepanuta jäetud assotsiatsioonivormide ülimuslikku reaalsusse, unenäo kõikvõimsusesse, mõtte kõigist kaalutlustest vabasse toimimisse“ (lk 41). Kuigi ka siin on (eksitavalt) juttu usust, pälvib lugeja tähelepanu sürrealismi üli(musliku)reaalsuse pretensioon.

Kuigi sürrealismi definitsioon on abstraktselt igati vastuvõetav ja loogiline, tekitab see teadmise tõttu, millega sürrealistid peaasjalikult tegelesid, siiski mõningaid küsimusi. Kuna seos esteetikaga välistatakse juba eos, kerkib esmajoones muidugi küsimus sürrealismi sobivusest mis tahes kunstilise (s.t programmiliselt esteetilise) ettevõtmise tarbeks. Bretoni selgitused esimeses manifestis ei tee asja selgemaks, pigem vastupidi. Ühest küljest märgib ta „absoluutse sürrealismi akti“ kohta, et „arvukate katsete käigus määratleda seda, mida liigsest heausklikkusest kutsutakse geniaalsuseks, pole ma jõudnud ühegi tulemuseni, mida saaks selgitada ühegi teise protseduuriga peale siinkirjeldatu“ (lk 42). „Mehaanilise kirjutamise käigus sündiv sürrealistlik atmosfäär“ soosib tema sõnul „kõige kaunimate kujundite loomist“ (lk 56). Teisal räägib Breton aga sürrealistidest kui vaid „tagasihoidlikest salvestusaparaatidest“, kes tagastavad ausalt „talendi“, mis on neile „laenuks antud“, ning kinnitab, et neil endil talenti pole (lk 44). Seejuures toob ta silmakirjalikult näiteks kimbu lauseid, mis veenavad lugejat hoopis sürrealistide võimes moodustada üllatavaid kujundeid. Suurema vaevata olnuks võimalik koostada ka teistsugune kimp, mis viitaks tõepoolest ande puudumisele, ehkki jääks muidugi küsitavaks, kas tegu on tõesti ande puudumise või lihtsalt meetodi puudulikkusega.

Iga juhutekst ei ole automaatkirjutus

Kanooniline sürrealism kultiveerib alateadvust. Aga mis on alateadvus? Alateadvus on see, mis on teadvustamata ja ilmub peaasjalikult unes. Freudi selgitus unenägude kohta on mäletatavasti võrdlemisi lihtne: kepp tähendas üht asja, kapp teist, ja ainult kolm neid olla saigi (kolmas oli seks). Paraku ei jäta see tõlgendus unenäo tegelikust semantikast, mis avaldub peaaegu alati kujul „keegi satub kuhugi ja kogeb midagi“ kivi kivi peale. Seetõttu ei sobi see unenäo esituseks teises (tavaliselt verbaalses) meediumis, mis oli sürrealistide eesmärk. Kui Freudile oli unenägu tema teooriate kinnitamise tööriist, siis sürrealistidele ühtaegu nii tunnetusvahend kui ka tunnel kogu tunnetuse eesmärgini, milleks oli imeline.

Kui eemaldada unenäolt freudismi filter, on selle läbivaks ja kõike siduvaks motiiviks juhuslikkus. Sürrealism oma algsel, kanoonilisel kujul kummardab ning kultiveerib juhuslikkust, olles sellega teatavas (tehnoloogilises) mõttes ajast ees. Ühtlasi on see ka põhjus, miks tundub see tänapäeval vähemalt selles (metodoloogilises) plaanis ajast ja arust. Juhuslikku teksti genereerivad arvutiprogrammid on kasutusel juba aastakümneid ning praegu on juba võrdlemisi lihtne genereerida ka konkreetse kirjaniku, rühmituse, stiili või voolu tekste imiteerivaid tekste. „Tehisintellektil“ pole küll vahet, kas ta imiteerib sürrealismi või realismi (ja aru ei saa ta niikuinii millestki), aga ometi tundub, et vähemalt kanooniline automaatkirjutus on tema tõttu ülearune. Pigem on vaja kedagi, kes oskab genereeritud tekstiga midagi peale hakata või terad sõkaldest eraldada. Sellega „tehisintellekt“ muidugi enam hakkama ei saa, s.t vajadus on pigem just automaattoimetamise (või selle puudumisel inimtoimetamise), mitte automaatkirjutuse järele.

Siiski on asi väidetava juhuslikkusega märksa keerulisem. Inimaju ei vabane kunagi, ka mitte unes, oma maailma-heidetusest, mille all tuleks mõista nii mälestusi kui ka tajusid, mis võivad (aga ei pruugi) pärineda kusagilt väljastpoolt, s.t maailmast selle materialistlikus tähenduses. Niisiis on ka inimese automaatkirjutuse erinevus juhuslikke sõnaühendeid genereerivast arvutiprogrammist tohutu ning ületamatu. Mõttes, et unenägudes võiks (lisaks tavapärasele) avalduda mingi eriline loogika või peidetud tähendus konkreetse inimaju, tema artefaktide ja/või maailma kohta, pole seega midagi eriskummalist. Sellel sürrealistide usk kõige üldisemas mõttes põhinebki: panustamises sellele, et see eriline loogika, varjatud tähendus vms on olemas.

Sürrealismi evangeeliumini, s.t rõõmusõnumini jõudmiseks tuleb aga teha veel üks samm. Nimelt tuleb eeldada ja uskuda, et see tähendus on vahetult seotud imelisega, mis (absoluutse hüvena) sellele väärtuse annab. Ilma imelise puudutuseta on unenägu mõttetu ja automaatkirjutis seosetu jura. „Mõne vaieldamatu banaalsuse ilmumine keset sellist teksti tekitab eelarvamuse murrangu suhtes, mida me nendega esile tahtsime kutsuda. Viga peitub enamiku autorite väga suures lohakuses“ (lk 125-126). Niisiis seab Breton, nagu paljud prohvetid enne ja pärast teda, oma jüngrid võimatu ülesande ette: automaatkirjutuse toimetamine (selle esteetilise vms mõju suurendamise eesmärgil) pole lubatud, ent samuti pole lubatud labane või tuim automaatkirjutis. Automaatkirjanik ja sürrealist par excellence saab olla vaid see, kes oma alateadvusest (või „õhust“, sest kes seda vahet ikka nii täpselt teha oskab) puhast kulda välja kühveldab.

Võitlus õiguse eest sürrealismile

Nagu arvata võis, ei sobinud selline arusaam sürrealismist kuigi hästi kokku paljude sürrealistide ettekujutusega absoluutsest vabadusest, millest sürrealism alguse sai ja millega see (vähemalt manifestide osas) ka lõppes.1 Õigemini tundusid sürrealismi seatud piirid vabaduse avaldumisele kohutavalt kitsad. See ilmselt ka seletab, miks teise manifesti põhiosa moodustab väiklane jagelus rühmitusest väljavisatutega (neid oli selleks ajaks juba peaaegu pool nendest, kes olid sinna kunagi kuulunud).

André Bretoni monument Prantsusmaal Mayenne’i Robert Tatini muuseumis.

Matthew / Wikimedia Commons

Ja veel üks erakordselt oluline seik, millest kõnealuses raamatus muidugi vaikitakse. Kaks nädalat enne Bretoni „Sürrealismi esimest manifesti“ ilmus veel üks „Sürrealismi esimene manifest“, autoriteks Yvan Goll, Pierre Albert-Birot, Francis Picabia, Tristan Tzara, Pierre Reverdy, Joseph Delteil, Robert Delaunay jt. Kaks rühmitust (nagu ka nende ninamehed Goll ja Breton) võitlesid omavahel õiguse pärast sürrealismile. Kuigi Bretoni jõuk väljus sellest võitlusest lõpuks (ajaloo silmis) võitjana, näivad loomingulises plaanis võitjatena pigem tema rühmitusest välja visatud ja need, kes sinna kunagi kuulunudki polnud. Esimestest võiks sürrealismi praktika hiilgavate näidetena mainida nt Antonin Artaud’ ja Salvador Dalí eesti keeleski avaldatud teoseid, teiste esindajaks sobiks Ilmar Laabani „Oma luulet ja võõrast“.2

Mis puutub võimalikesse eesti sürrealistidesse, siis lendavad nad kõik (eri põhjustel) kanoonilise sürrealismi radari alt läbi. Võiks ehk isegi minna sammukese kaugemale ja väita, et Bretoni sürrealism pole midagi sellist, millega keegi, kes sellest midagi teab, kuigivõrd samastuda suudaks. Vähemalt Ilmar Laabani looming näib Bretoni kriteeriumide järgi liiga lihvitud, Andres Ehini oma liiga rahvalik ja samuti lihvitud. Ülejäänute, näiteks Jaan Malini, võib-olla ka Kristjan Haljaku või veel kellegi tekstid on mul kas kolimise käigus kaduma läinud või pole neid kunagi käeulatuses olnudki. Küll aga on käeulatuses Marko Kompuse „Kapiuks jaan oksa“, kust võib leida vist kõige autentsemat sürrealismi, mis eesti keeles ilmunud (sama puudutab ilmselt teisigi tema luulekogusid). Nagu ühest meie põgusast ja ammusest vestlusest selgus, siis oma materjali ta vähemalt eksklusiivselt alateadvusest ei ammuta, vaid kasutab (ilmselt teiste tehnikate kõrval) remiksi, mis pole küll kanooniline, kuid kindlasti lubatud meetod.3 Kompuse luulekogu „Jalutu muna tango“ arvustuse teatel ta ise end siiski sürrealistiks ei pea.4

Selles arvustuses viidatakse ka ühele naljakale, peaaegu igale potentsiaalsele sürrealistile peaaegu masinlikult tehtavale (ja meile juba tuttavale) etteheitele: kui oled õige sürrealist, peab su tekst tulema otse alateadvusest, midagi ei tohi toimetada jne.5 Niipalju kui ma aru saan, on seda etteheidet õigus teha ainult Bretonil või kellelgi, kes tema näpunäidete kohaselt (või ka iseenesest, olles neist täielikus teadmatuses) „õhust“ kulda välja kühveldab. Seni kui etteheitja ise sellega hakkama ei saa (või juhtumisi Breton ei ole), ei tohiks tal olla ses küsimuses ka mingit sõnaõigust, sest niipea kui tema (või kes tahes) ise kühvli kätte võtaks, oleks Bretonil (või kellel tahes) põhjust süüdistada teda banaalsuses jne.

Imeline on alati uus

Manifestide juurde naastes tuleb möönda, et printsipiaalsusele vaatamata polnud Breton siiski nii jäik ja kindel nagu püha Andrease rist, nagu on teda iseloomustanud Dalí (ilmselt oma „Geeniuse päevikus“, mille samuti kahjuks kuhugi kaotanud olen). Raamatu viimases, 1953. aastal ilmunud tekstis räägib Breton nii automaatkirjutuse „kiirest hülgamisest“ kui ka selle põhjustest: „[S]elle asemel, et minna tähistatava asja juurest tagasi märgini [ilmselt automaatkirjutuseni – E. L.], mis pärast teda edasi elab, mis, muide, osutus võimatuks, tuleks pigem minna hoobilt tagasi tähistaja sünni juurde. [—] kõige algus peitub lausumises,“ aga „nimi peab n-ö idanema, vastasel korral on ta väär“ (lk 189). Sellega on kas nüüd just kätte näidatud, aga vähemalt ära kirjeldatud tee 1924. aasta manifestis tutvustatud automaatkirjutusest kvalitatiivselt suurema autentsuse poole.

Kuigi sürrealismi eelkäijaid võib leida juba varasemast ajast (XIV sajandi alkeemik Flamel, XVIII sajandi lõpu romaanikirjanik Lewis jt), sündis sürrealism n-ö lubadusena alles 1830. aastate prantsuse romantismis (Lamartine, Hugo, Gautier jt). Kui muinasjutud ja legendid kõrvale jätta, oli romantiline visioon esimene, mis lubas imelist juba programmiliselt siin-seal aimata.6 Romantism suubus XIX sajandi teisel poolel käredalt imelisega selle erinevates avaldumisvormides juba üpris vahetult tegelevasse sümbolismi (Verlaine, Baudelaire, Rimbaud, Mallarmé, Huysmans, Valéry jt).7

Sürrealismi põhiolemus ja -teene oli imelise tõstmine juba metatasandi (s.t programmiliseks) eesmärgiks ning sarvist haaramine ühel senini võrdlemisi hõlmamatul härjal nimega Inspiratsioon. Kui esimene oli puhtteoreetiline samm, milleks polnud vaja õieti midagi muud peale juba olemasoleva sümbolistliku traditsiooni ja sürrealismi manifesti, siis teine, esimesest määratult ambitsioonikam samm sai mingil määral sooritatud tänu eksperimentidele mitmesuguse psüühilise praktikaga (psühhoanalüüs, „meediumid“, unenäo- ja automaatkirjutus ning „puhta pettuse operatsioonid“, lk 131). Kuid sürrealismi (ja kogu selle raamatu) viimane, müstiline lubadus on veel suurem: „[Poeetiline] intuitsioon, mille sürrealism viimaks ahelatest vabastas, [—] annab meile juhtlõnga, mis viib tagasi gnosis’e teele, aistinguteülese reaalsuse mõistmise juurde, mis on „nähtamatult nähtav igaveses müsteeriumis““ (lk 195).

Ükski mainitud liikumine, ei romantism, sümbolism ega sürrealism, pole (vaatamata vaieldamatule kuulumisele ajalukku) end programmiliselt ammendanud. Kuna imeline on olemuselt alati uus – vastasel juhul ei saaks ju tegu olla imelisega –, on võimalik ka pidevalt edasi liikuda kõigis neis kolmes imelise esilemanamise valdkonnas. Imelise kirjanduslikuks esiletoomiseks on mõistagi ka muid võimalusi. XX sajandist peale on enamik (väga varieeruva tasemega) katseid ses vallas tehtud õudus-, fantaasia- ja teadusfantaasiakirjanduses.

1 Esimene manifest: „„Vabadus“ on ainus sõna, mis mind veel erutab. [—] Keset kõiki nurjatusi, mille me pärinud oleme, tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus“ (lk 14). Kolmas manifest: „Peagi saabuvad akrobaadid, kelle trikoid katavad litrid, mille värv on tundmatu [—]. Selle värvi nimeks saab vabadus ja taevas lööb lahti kõik oma sinised ja mustad lahingulipud [—]. Inimene peab põgenema sellest naeruväärsest aedikust, mis talle on tehtud: niinimetatud hetkereaalsusest väljavaatega tulevikureaalsusele, mis pole põrmugi etem“ (lk 174-175).

2 Laaban mulle teadaolevalt suhtles, täpsemalt vaidles Bretoniga (Enn Tegova suuline info, 2008). Võimalust, et ta millalgi ka tema rühmitusse kuulus, seega täielikult välistada ei saa.

3 „Sürrealistlikud meetodid nõuavadki, et neid avardataks. Kõik vahendid on head, et tekitada äkiliselt plahvatavaid assotsiatsioone“ (lk 60).

4 Kaisa Ling, Kõrgema pilotaaži pusle. – Müürileht 2020, nr 96.

5 Andres Ehin tegi selle etteheite seoses luuletustega ka mulle, olles siiski rahul mu enam-vähem otse alateadvusest tulnud konverentsiettekandega (2008).

6 „[S]ee, mida ekslikult nimetatakse tema [romantismi] kangelaslikuks perioodiks, ei ole ausalt öelda muud kui imiku vääksumine, kes alles hakkab meie kaudu märku andma oma tahtest“ (lk 120).

7 Charles Baudelaire’i „Väikesed poeemid proosas“ algab palaga „Võõras“. Mõistatuslikule mehele esitatakse seal küsimus, keda ta armastab kõige enam, ning pakutakse küsimusele järjest valesid vastuseid. Viimaks ütleb võõras: „Armastan pilvi …, pilvi, mis mööduvad … seal kaugel …, imeväärseid pilvi!“ (Tlk Marie Under. Avita, 1999.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht