Tähendamissõnad ja följetonid

Oleme eesti rahva ennemuistsete lugude varal kasvanud ja aeg-ajalt tulevad need nüüdisautorite loomingus tagasi uue näo ja teoga.

PEETER SAUTER

Ave Taavet on avaldanud juba aastaid Vikerkaares kultuurikarikatuure. Kui neid on õige ikka karikatuurideks nimetada, sest pildid pole suunatud ühegi isiku ega konkreetse sündmuse pihta, vaid on pigem üldkultuurilised kommentaarid. Need näitavad maailma groteskselt, aga mitte õelalt. Taavet ei kirjelda „neid“, vaid „meid“, sestap tunduvad tema iroonilised pildid empaatilised. Enamasti. On nükkeid ja tögamisi, mis eeldavad väikest kultuuriloolist eelteadmist (umbes nagu kunagised Marek Strandbergi pildid Diplomaatias ja mujal, aga nood olid poliitilised). Ühtviisi muretult pilab Taavet nii nõukaaega kui ka eesti (pseudo)rahvuslust ja kultuurilisi lapsusi, kasutab tihtipeale keelemängu.

Taaveti „Kasuka“ jutudki tõukuvad mõnikord rahvusmütoloogilistest motiividest (libahunt, kratt, ahjualune), aga tihti libisevad tuttavlikku olmepilasse. Taavet segab muretult õudusjutuliku triviaalsega ega võta ülearu tõsiselt kumbagi: jutud on karikatuurid, grotesk ilma pildita, kuigi võiksid olla ka pildilised. Oma raamatut ei ole Taavet ise illustreerinud, vaid lasknud kujundaja Lilli-Krõõt Repnaul lisada Rein Muuluka monokroomsed, melanhoolsed olme-, interjööri- ja keskkonnapildid, kus pole inimesi. Jutud on ometi tegelasekesksed ja olustik antakse vaid paari pintslitõmbega. Kuna tegu on ideejuttudega, on tegelased marionetlikud ja psühholoogiata. (Hästi, ei ole mul vaja otsida tekstist seda, mida autor pole soovinud sinna panna.)

Pisut kõhedaks võtvas vana kooli stiilis ja isegi eeposlikus jutus „Tormidesööja“ ja „Kasukas“, kahes esimeses jutus, nalja ei tehta. Rannatüdruk Leevi neelab tormituult ja kalamehed teevad temaga kaupa, et Leevi merd vaigistaks. Mäslev meri annab Leevile jõu, aga kui ühel päeval saab tormist päästetud meremehest Leevi uus kaaslane, siis … „Kasuka“ Liina leiab kopitanud pärandvara hulgast korraliku kasuka ja see paneb ta vanaema jälgi ajama. Nii nagu Leevit kannab läbi jutu mere stiihia, tabab Liinat kasukat kandes imelik, talle endale arusaamatu seestumus, mis tüdruku loodusesse kisub. Vanaema jälgi ja kasuka tähendust otsides saab Liina teada saladuse, mida oli ilmselt aimanud. Need lood võiksid olla Friedebert Tuglase, Aino Kalda, Peet Vallaku, Edgar Allan Poe sulest. Ja mõlemast saaks hea lühifilmi.

Need kaks rasket, tõsimeelset juttu on ühe idee pinnalt välja kasvanud nagu ülejäänudki, ometi kannavad lugedes hästi ega reeda puänti. Puänt ei muuda aga läbivat rõhutud, fatalistlikku tunnet, tumemeelset kirjutamiselaani ja poeesiat.

Kahe esimese jutu sugulane on maagilis-müstilis-salapärase hiidkassi ehk kõssi kujundil põhinev „Kõss“. Poolkriminaalset süžeed arendatakse, aga ehk polegi see nii tähtis, sest juttu kannab minevikust pärit (nagu „Kasuka“ jutus kasukas) Odessast saabunud hiidkass, kes, nagu selgub, on tulnud järele professor Theodor Nurmekunnale, kelle vanaemaga koos ta kord oli fotole sattunud. Taas miski perepärand, aga mitte needus, vaid – jah, mis? Saladus? Paine? Võib-olla varandus, väärtus, osa identiteedist, mis minevikust esile kerkides määrab korraga kangelase tuleviku ja käekäigu.

Sattusin Vikerraadiost kuulama Toomas Lõhmuste esituses Herta Laipaiga folkloorset õudus-armastusjuttu „Lättepiiga“, mis liigub Ave Taaveti „Kõssiga“ üsna sarnastel radadel. Seda sorti põnevusjuttude traditsioon on meil üldse pikk: Kreutzwaldi-Faehlmanni muistendite ümberjutustused, Juhan Jaigi lood, August Jakobsoni „Puujalaga katk“ … Omal moel on niisugused müstifikatsioonid lugeda ka Andres Ehini kogumikus „Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama“ ja eks Andrus Kivirähk harrasta vahel sama, aga mastaapsemalt. Oleme eesti rahva ennemuistsete lugude varal kasvanud ja aeg-ajalt tulevad need nüüdisautorite loomingus tagasi uue näo ja teoga.

„Kasuka“ ülejäänud lood ei ole mu meelest sama hästi õnnestunud. Need kipuvad valtonlikuks ühiskondlikuks groteskiks, aga ei tõuse üldistuseni. Ilmselt on viga lugejas. Taavet nagu väsinuks esimeste lugudega ära ja otsustanuks teha ajaviiteks midagi kergemat, mrożeklikku.

Näiteks „Kulleris“ on Jaan hädas mustanahalise toidukulleriga, kes tassib toitu koju palumatagi ja röövib toiduvarude täiendamiseks naabritädi Malle. Kuller osutub kratt Traktiks, kes on saanud Jaani näpust tema enda teadmata kolm tilka verd. Ootuspäraselt tuleb Jaanil kratist vabanemiseks anda talle võimatu ülesanne: sedapuhku leivast redel. Üllatust siin pole ja jutuke on pigem ajaviiteline veste.

„Kootsingus“ saabub mõisa Saksamaalt uus kubjas, kes erinevalt vanast ihunuhtlust ei jaga, vaid asub talurahvale tutvustama ideoloogiat, et mõisaorjus on talurahva enda huvides. Sellist lollust talumehed ei talu. Vana tuttav kubjas oli parem: ta küll peksis ja teda sai mehiselt vihatud, aga ta oli arusaadav, ta oli oma. Füüsilist vägivalda võib veel taluda, aga mitte ajupesu. Tore mõte ja kujund, teostus följetonlik. Eks nii oligi mõeldud. Ka Kiviräha Andruse esimene raamat „Õlle kõrvale“ oli pajatuste kogu.

„Konsultatsioonis“ otsib töötukassast abi luupainaja, kes ei tule enam oma tööülesannetega toime: Marko, keda tallamas käib, hoopis naudib massaaži. Karjäärinõustaja soovitab luupainajal areneda suunamudijaks ja tooteesitlejaks. Pealetükkiva kaubapakkumisega õnnestubki klient Markol öösel taas juhe kokku ajada, nagu see on luupainaja kohus.

Loos „Meelis ja rästad“ transformeeruvad ametnikud-valgekraed musträstasteks (nagu Joosep Matjuse filmis „Kajaka teoreem“ muutuvad kadunud linnasõbrad linnakajakateks) ja rändavad ära lõunamaale (nagu kontorirahvas Eestist lõunamaal puhkamas käibki, meist ongi saanud rändlinnurahvas). Õudust ja ängi taga ei aeta, pigem absurdi.

„Remontika“ on pseudoromantiline lugu Tümavere küla mehest Karl Maksimovitšist, väsimatust töörügajast, kelle maja renoveerimise käigus tasapisi elustub. Maja saab Karli pruutide peale armukadedaks ja lööb mehe neilt üle. Nagu eelmises neljas loos, on siingi hüperboolidega pisut üle soolatud, lugu muutub ettearvatavaks ja kaotab jõu. (Jällegi, subjektiivne arvamus.) Piisaks sellest, kui kujund ehitataks üles hiilimisi ja võetaks kokku pauhti nagu „Kasuka“ või „Kõssi“ loos. Elava maja kujund leidub ka Kai Kase viimases novellikogus. Veel meenub James Thurberi karikatuur, kus kodumaja on hulkuvat meest koju ootav vihane naine. Rein Raua „Hotell Amalfis“ ehitab peategelane hotelli oma peas ja lõpuks mattubki kujutluse alla. Karl Maksimovitš aga irdub reaalsusest muretult ja õnnelikult – kujutlusmaailm on parem.

„Avokaados“ hakkab korteris peremehetsema potis võrseid ajav avokaadotaim. Algul kingib ta internetikelmile ära kogu peremehe pangaarvel leiduva raha, aga saab varsti osavaks krüptovaluutaga hangeldajaks ja börsimänguriks ning ajab kokku terve varanduse: taimedel on maa all internetiga sarnanev juurevõrgustik, kus infot vahetatakse pausi pidamata. Peremees on algul rahul, aga siis üritab äripartner avokaado teda tüssata.

„Ahjualune“ mõjub südamlikult, kuna täitmatu isuga salasöödik räägib saksiku keelemoonutusega ja tundub pisut totu. Ometi on vaja röövlist, kes paneb nahka kokatädi Silvi koolilastele vaaritatud toidu, vabaneda. Silvi on, kulp pihus, valvas ja valmis virutama, aga ahjualune muudab kavalalt kuju, esineb süütu kiisuna ja pistab jälle kõik nahka. Silvi ei löö põnnama, folklooris harituna teab, et tuleb ära arvata ahjualuse nimi ja surnuaialt ta õige nime leiabki – Fürchtegott! Ahjualune paneb plehku ja läheb uuele ringile Tartu maratoni toidupunktist saaki noolima. Ei oska öelda, mis on tähendamissõna sisu, ehk niisama ajaviide. Taas meenus varane Kivirähk.

Järgmistest lugudest selgub, et inimene on parem ihusoojendaja kui soojuspump. Puškin käib teisest ilmast meediumile oma uusi värsse lugemas, aga kui meedium läheb upsakaks ja hakkab Puškini värsse omatahtsi parandama ja modifitseerima, haarab solvunud poeet duellipüstoli ja kõmmutab ta halastamatult maha. See ei osutu heaks plaaniks, sest peagi on epigoon teises ilmas oma iidolil taas kannul. Pensionär Aivo kinnisidee on sulatada tänavalt korjatud graniitkillustikust kokku hiiglaslik rändrahn, et kanduda vetevoos rahnu seljas kaugele, ning see õnnestubki. Veel: kui ühel ööl Kuu kustub, läheb tööl olev elektrik Kuu peale asja uurima. Sealne valvur on millegipärast keeranud välja Kuud valgustava 40vatise pirni. Väikesest vestlusest kolleegide vahel selgub, et Maa on tegelikult kosmiline alajaam, kus peab kord majas olema. Loo tähendus saab ilmsemaks keskkonnaprobleemide taustal.

„Kasukas“ leidub niisiis lugusid ökokatastroofist Puškini vaimu äpardunud kuriteoni. Kui Taaveti naljajutud mõjuvad pigem konstruktsioonidena, siis kolm esimesena nimetatut on võimsad novelletid. Ootan huviga, millises suunas autor edasi liigub – võimalik, et mõlemas paralleelselt. Läbiv tõsidus ei ole talle loomuomane, isegi ratsionaalses esituses peitub alati törts irratsionaalsust.

Loe lisa:

intervjuu Ave Taavetiga