Tasa ja targu kuldse jonnipunnini

Mõtteid Piret Raua pärgamise puhul Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga

PILLE-RIIN LARM

Piret Raua romaani „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ esitles kirjastus Tänapäev 2018. aastal kui midagi sensatsioonilist – ikkagi rahvusvaheliselt eduka lastekirjaniku ja kunstniku esimene täiskasvanutele mõeldud raamat. Nonoh, mõtlesin, ootame-vaatame-loeme. Autor ise hoidis sümpaatselt tagasihoidlikku joont (ja nii on see siiani).

Tegelikult oli Tänapäeval õigus. „Initsiaal …“ ning sellele järgnenud „Verihurmade aed“, „Kaotatud sõrmed“ ja „Portselanist nael“ võeti valdavalt hästi vastu, ehkki tagantjärele näib, et vastuvõtus oli ka üksjagu nõutust – Raua ühtaegu õrnad ja teravad raamatud ei haaku eriti ülejäänud kirjandusväljaga. Raud ajas oma asja siiski edasi ning tema aina kindlamat kätt märgati: näiteks ajakirjas Edasi ilmunud novell „Pink“ tõi autorile mullu Tuglase novelliauhinna. „Pink“ avabki Raua viienda täiskasvanutele kirjutatud raamatu, novellikogu „Nimepanija“. Selle teose eest pälvis Raud emakeelepäeval Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Võib öelda, et Piret Raud jõudis loorberipärjani tasa ja targu.

Piret Raud, Nimepanija. Toimetanud Jane Lepasaar. Tänapäev, 2022. 160 lk.

Piret Raud ei ole esimene aastate jooksul korduvalt ja mitmes kategoorias pärjatud autor. Küll aga on ta proosa­laureaatide seas üle pika aja esimene naissoost novellikirjanik – viimati sai see au osaks Maarja Kangrole 2010. aastal ilmunud „Ahvide ja solidaarsuse“ eest. Üleüldse ei ole naissoost prosaiste liiga palju auhinnatud: pärast Maarja Kangrot on kuldse jonnipunni saanud ainult Mudlum, olgugi koguni kaks.

Ilmselt ei ole asi andekate naissoost prosaistide puudumises. Pigem on nappinud harjumust neid esile tõsta. Meenutagem näiteks viimast EKLi romaanivõistlust – kui tegu on anonüümsete käsikirjadega, mille puhul ei sega teadmised autori isiku, sh soo, kohta, võidutsevad naised. Sama tendents iseloomustas Eesti Teatri Agentuuri eelmist näidendivõistlust.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade (no tõesti, kas seda ettevõtmist saaks kuidagi lühemalt nimetada?) luule- ja proosažürii esiisik Leena Kurvet-Käosaar tõi esile Raua panuse eesti maagilisse realismi. Üleüldse on fantaasia hakanud jõudu koguma, selles vallas paistab veel silma näiteks Mehis Heinsaar romaaniga „Kadunud hõim“.

Praegu on vara hinnata, kas pikemat proosat viimastel aastatel iseloomustanud ego- ja biofiktsiooni laine hari on ületatud. Mälukirjandusega sobituvad mullu ilmunust näiteks Carolina Pihelga romaan „Vaadates ööd“, Lilli Luugi „Minu venna keha“, aga ka Andrus Kasemaa „Ema tuba“. Mis puutub lühemasse proosasse, siis ka nn novellibuum ei ole möödas: kas või kohmaka nimega auhinna proosa kategooria kandidaatide seas oli mitu novellikirjanikku, peale Piret Raua taas Lilli Luuk („Kolhoosi miss“). Nagu tänavu, läks ka eelmisel aastal proosaauhind lühivormide loojale – Mait Vaigule („Simulatsioon“). Väga hea ja maagiliste sugemetega on muide ka samast aastakäigust pärinev Maarja Kangro „Õismäe ajamasin“, ehkki kohmaka nimega auhinna toonane žürii jättis jutukogu millegipärast nomineerimata. Kvaliteedi poolest on novellibuumi hari justkui alles kätte jõudnud.

Eesti kirjandus – jah, ta areneb siiski.

Piret Raua „Nimepanijat“ on Sirbis arvustanud Karola Karlson (16. XII 2022).