Vorst ja eliksiir Rõngust!

Joel Jans on roimaraamatus tabanud kõige olulisema: Riia ja Peterburi rafineeritud seltskonnad ei olnud omal ajal Rõngust sugugi kaugel.

PAAVO MATSIN

Sattusin üle pikkade aastakümnete lugema midagi võrdlemisi ebaharilikku – kriminaalromaani. Minu krimka­neelamine jääb noorpõlve, kui nii mõnigi kord lasin koolist jalga, et lugeda kas seiklusjutte või mõne detektiivi toimetamistest. Need olid mõnusad hommikud, kui hiilisin koos poest ostetud limonaadi ja vahvlipakiga tagasi koju, et rebida seljast võigas riiklik koolivorm, ühe nädalaga läikima hakanud ülikonnalaadne toode, ning pikutada pigem paar tundi diivani peal kuskil Baskerville Halli taga nõmmel.

Mõlemad hiljuti loetud uued eesti krimkad on osutunud väga heaks: nii Gert Kiileri „Eranuhke ei armasta keegi“ (sellele on kirjutatud juba ka järg peal­kirjaga „Saatus koosneb juhustest“) kui ka Joel Jansi „Rõngu roimad“. Kui Kiileri raamatus kihutatakse kabrioletiga ringi alternatiivajaloolises fantaasia-Viljandis, kohalikus mini Las Vegases, külastatakse sealse Manhattani kõrg­hooneid, kus töötavad brigittebardot’likud sekretärid, siis Jans viib meid tagasi XIX sajandi alguse Rõngusse, kus võrdlemisi gogollikud persoonid otsivad kurjategijaid keset pori ja hunte, mõisnikke ja talupoegi-vanapaganaid.

Mõtlesin esiti, et mul ei ole Rõnguga mingit seost, aga siis hakkas ikkagi midagi päris metafüüsilist meenuma. Olen kord paljude aastate eest olnud sealses kirikus ühel laulatusel ning meelde on jäänud seda läbi viinud Toomas Pauli erakordne kõne, kus ta seletas pulmarahvale mõistet „kontradmiral“. Samuti olen saanud kord totaalse toidumürgituse, kui ostsin Rõngu poe kõrvalt mingilt müügiletilt autosse kaasa ühe vorsti, mille õnneks ja õnnetuseks ise kohe ära sõin, nii et vaakusin kaks järgmist päeva voodis hinge. Vorst on, muide, ka oluline Jansi raamatu kolmes jutus („Peterburi Beltsebul“, „Deus Lux“ ja „Luukivi“) detektiivina tegutsevale kirikuõpetajale Aleksander Lenzile, kes sööb ise ja söödab seda sisse Rõngu pastoraadis elutsevale kassile.

Peategelane pastor Lenz jõuab tõesti tänuväärselt igale poole ja näeb esimest üleloomulikult surnud laipa juba enne, kui saabub pastoraati. Vaimulik detektiivina ei ole muidugi midagi uut, pigem vist päris tavaline, ometi on Lenz õnneks piisavalt aktiivne ning kompenseerib niiviisi esimese loo „Peterburi Beltsebul“ mõningase aimatava konstrueerituse. See on algusloo puhul täiesti arusaadav: peategelase karakterit alles hakatakse kasvatama kuhugi kauge kulminatsiooni suunas, päris palju tuleb lugejale tutvustada ka maastikku, kus tegevus toimub jne. Ja siin tulevad ka minu arust õnnestumised: väga hea on Jansil näiteks pastoraadi kirjeldus, iivelduse ja palve õige vahekord peategelase puhul jne. Veidi meenutas „Peterburi Beltsebul“ mulle vene õuduskrimisarja „Gogol“,¹ aga seal on kõik pedaalid kohe väga põhja vajutatud: Gogolist on saanud omalaadne epileptikust dr Watson, nägemused ja reaalsus lähevad juba algusest peale maksimaalselt sassi.

Kirikuõpetajad on tihti väga värvikad karakterid, kes liiguvad maagidena all ja üleval, matuselt laulatusele, põrgust taevasse, baaripukilt kantslisse. Kui olin usuteaduse üliõpilane, ei suutnud ma ära imestada oma rühmakaaslaste lugusid kohalikest oludest, kui nad saabusid tavaliselt juba ametis diakonitena kuskilt külakolkast igakuisele õppe­sessioonile. Olen kuulnud isegi juttu matusel üles tõusnud surnust, kellele tehti lõpuks uus pass ja kes elas veel mitmeid aastaid vist kuskil Narvas. Eks kirikuõpetajaid ole erinevaid. Leidub läbinisti pühalikke jumalamehi, aga rohkem on muidugi ikka neid, kes kogu oma ameti raskuse tavaliselt kuidagi alkoholi või millegi muu abil ära maandavad. Kes kogub ja vaatab spioonifilme, kes mängib börsil, kes hangeldab antiigiga jne. Kõige huvitavamad selle nõudliku ameti pidajatest ongi sellised sisemiselt vastandlikud tegelased, nemad on nii elus kui ka kirjanduses alati kõige paeluvamad. Kirikuõpetaja-detektiiv Lenz tundus mulle algul isegi liiga ilma vastuoludeta ja ratsionaalne, kahes järgmises loos saab ta aga õnneks veidi kirjumaid iseloomuomadusi piisavalt juurde.

Joel Jans 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. Tema käsikiri „Tribestria“ pälvis teise koha ning teos ilmus samal aastal pealkirjaga „Tondilatern“. Jansi jutukogu „Rõngu roimad“ oli tänavu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaat.

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Jansi tugevuseks ongi värvikad tegelased nii talupoegade kui ka aadlike hulgast, ja siin on häid leide, näiteks vastuoluline vöörmünder Jakob. Vöörmündril oli vanasti mitu ametit: ta oli valitud talupoeg, kes valvas korda, abistas preestrit jne. Tavaline kirikuline ei tule ju kunagi selle peale, kui oluline inimene on tänapäevalgi nn kirikumees: tema teeb uksed lahti ja paneb kinni, teab, kus on nuuskpiiritus juhuks, kui mõni vanainimene kokku kukub, ta toimetab kirikus rohkem aega kui keegi teine ja teab tänu sellele mõndagi sealset saladust. Olen kohanud geniaalseid kirikuteenreid. See ülisümpaatne ja ajatu amet nõuab erilisi isikuomadusi, näiteks peab teadma kas või seda, kuidas pidada korda ja ohjeldada hulle, kellele vägagi meeldib kirikut külastada. Arvasingi „Rõngu roimi“ lugedes, et vöörmündrist saab pastor Lenzile omamoodi dr Watson, aga läks siiski teisiti. Üldiselt on ju hea, kui peategelasi on kaks (nagu Holmes ja Watson), siis nad saavad reflekteerida loomulikult ja peategelase sisekõnet võib olla vähem. Hea kirjandus ongi ju täis selliseid teineteist täiendavaid paare. „Peterburi Beltsebulist“ liigub aga kahte järgmisse loosse („Deus Lux“ ja „Luukivi“) edasi hoopis Kaarna-Johan, kelle abil on lugejas seni meisterlikult aktiveeritud vale-mõtteahelaid. Vajalik üllatus on ette valmistatud peenelt, vihjamisi – niisugused võtted aga ongi ühe krimiloo möödapääsmatu sool.

Ka krahv Manteuffeliga kohtub lugeja veel kahes loos. Manteuffelite suguvõsa oli omal ajal üks Eesti jõukamaid. Kui kellelegi võib lugedes tunduda, et autor pisikeses maakohas möllava salaseltsiga Deus Lux liialdab, siis tasub vaid meenutada, et näiteks üks Tartu esimese vabamüürlaste looži meistri kandi­daate oli kunagi just Rõngu mõisnik krahv Ludwig Wilhelm von Manteuffel ­(1726–1791). Ka pastorist detektiivi isa Friedrich David Lenz ja vanaisa Christian David Lenz, keda Manteuffel esimesel peategelasega peetud kõnelusel mainib end tundvat (lk 29), olid mõlemad Tartu looži kuulunud vabamüürlased.² Jansi teoses figureeriv Gotthard Andreas von Manteuffel on Rõngu krimimaastikul suur maleentusiast ja filosoof („Luukivis“ on toredaid filosoofilisi arutlusi, näiteks malemängu ja mõrvari paljastamise kohta, lk 159), aga nõrk isik, kes kahetseb, et Parrot’st sai ülikooli rektor (ja mitte temast endast). Siit võiks Rõngust Tartusse kulgeda isegi mõni järgmise loo salaseltsidest kobrutav pealiin.

Kuigi Deus Lux, mis koguneb samanimelises jutus Aakre mõisa ja teeb lõpuks detektiivist kirikuõpetajale kooli kordategemiseks suure annetuse, sarnaneb veidi mõne tolleaegse vabamüürliku loožiga, mis oli heategevuses samuti võrdlemisi avalik, ei ole Jans teoses kasutanud vabamüürlikku pärandit. Selle asemel on ta loonud hoopis lõbusa ja hävitava „alkeemikute salasekti“ (nii määratletakse raamatu tagakaanel Deus Luxi), mille instrumentaariumi kirjeldatakse nii: „Mõisa iluaias seisis nüüd suur sinine telk, mille külgedele olid maalitud eri taevakehade pildid. Lenz piilus telgi ukse vahelt sisse ja nägi mitut lauakest, mis olid kaetud raamatute, läätsede, värviliste kolbide, termomeetrite ja torudega. [—] Von Rönne ise istus tillukesel taburetil kogu selle mehaanilis-alkeemilise minilabori keskel ja kruttis ennastunustavalt masinavärgi küljes olevaid kruve“ (lk 107). Lenz näeb Aakre mõisa ühes kabinetis ka ilusas kirstus lebavat mumifitseerunud surnut, kes oli uskumuse kohaselt joonud salaseltslaste valmistatud eliksiiri ja pidi juhatama oma kaaslased pärast surma jumalale lähemale. Kogu see vaimne maailm meenutab pigem mingit tagurpidi pööratud morbiidset ja anekdootlikku roosiristlust (kus, muide, naer oli ja on siiani väga olulisel kohal). Sellele, et Tartus tegeletigi roosiristluse kõrval muudegi esmapilgul uskumatute asjadega, viitab kas või hiljuti avastatud Tartu kiriku superintendent Hermann Marsowile pühendatud alkeemiakäsikiri.³

Ilmselt ei pääse siinkohal kuidagi ka võrdlusest Harglaga, paksude ajalooliste kriminullide meistriga. Kuid pigem meenus mulle „Rõngu roimi“ lugedes üks Hargla vähem tuntud ja mitte nii krimkaline jutustus „Truuta“⁴. See on üks Hargla parimaid tekste: nägemused ja müstika on „Truutas“ heas tasakaalus lõpuks vägagi täpselt edasiantava pildiga ühest tänapäevasest saladustega seltsist. „Truuta“ on kõige huvitavam vabamüürluse teema kasutamise näide eesti ilukirjanduses. Jansi kolmes loos kirjeldatud nägemusi võib samuti ainult kiita: kirikuõpetaja-krimka läheks kiiresti liiga kuivaks kätte, kui seal klassikalisi altareid ja küünlaid erootilis-somnambuulsete läbielamistega ei seotaks.

„Rõngu roimade“ üldises õhustikus on tabatud kõige olulisem – see, et Riia ja Peterburi (ning muidugi Tartu!) rafineeritud seltskonnad ei olnud salaseltside ega alkeemia poolest Rõngust üldse kaugel. Neis linnades juba XVIII sajandil asutatud loože külastasid mitmed omaaegsed superstaarid, näiteks seikleja ja okultist Cagliostro⁵, kes oli saanud oma pühitsuse kaugete püramiidide juures ja tahtis allutada väga erinevad saladustega tegelevad ühendused loodavale keskusele Pariisis ning kelle arvates võinuks vabamüürlusse vastu võtta ka naisi. Nii ongi Joel Jansi Deus Luxi kuri põhimees lõpuks täiesti ajastupärase moe põhjal hoopis … aga las see üllatus jääb juba lugejale kui mitte arvata, siis nautida.

1 https://www.youtube.com/watch?v=kP9yFl5J7PQ

2 Vt Silver Loit, Valguse poole. Lühiülevaade vabamüürlusest Venemaal ja Läänemereprovintsides 18.-19.  sajandil. Zeus, 2014, lk 316, viide lk 242-243.

3 Andres Reimann, Keskaegses Tartus soositi alkeemiat kiriku kõrgeimal tasandil. – ERRi portaal Novaator 19. I 2024. https://novaator.err.ee/1609226961/keskaegses-tartus-soositi-alkeemiat-kiriku-korgeimal-tasandil. Artiklis tutvustatud alkeemiaalast käsikirja saab lugeda aadressil https://www.e-manuscripta.ch/zuz/content/zoom/127740.

4 Indrek Hargla, Truuta. Rmt: Täheaeg 3. Kauge lahingu kaja. Koost Raul Sulbi. Fantaasia, 2006, lk 11–77.

5 Cagliostro Lätis signeeritud dokumente saab vaadata näiteks järgmisest raamatust: Silvija Grosa, BrĪvmūrniecĪba. ZĪmes un RĪgas arhitektura. Sana Solaris, 2016, lk 31-32.