Sel reedel Sirbis

„Lõpuks on kõik mõjuvõimu küsimus“, Triin Ojari vestleb Andres Alveriga Maria Mölder, „Kuidas väetada Eesti muusikaettevõtluse tulevikku“ Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, „Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel“ Tarmo Soomere, Raivo Uibo, „Arenev Euroopa teaduse eetikakoodeks“ Oskar Poll, „Tätoveerimise sotsiaalne tähtsus“ Linda Kaljundi, „Mis on Ameerika kunst?“ Kaur Riismaa, „Tehisarukus kirjaniku pilguga“ Martin Aidnik, „Humanitaarabi blokaad ja nälg Gazas“ Andra Jelle, „Mineviku häbikoorma alt välja“ Riho Paramonov, „Vrestling kui tekst – lugusid saab ka kakelda Maarja Pärtna, „Millest mõtled? Puudutused üle pika vahemaa“ Intervjuu lavastaja Catherine Breillatʼga kliimakogu korraldaja Teele Pehkiga Civitta Eesti uuringute valdkonna juhi Piia Viks-Binsoliga Esiküljel Andres Alver. Foto: Piia Ruber

Lõpuks on kõik mõjuvõimu küsimus. Triin Ojari vestles Andres Alveriga
Andres Alver: „Arhitektuuri tähenduslikkus asub linnaruumis. See on nii näitelava kui ka kunstiteos. Uus kultuur sünnib linnas.“
Lähen Andres Alveri juurde rääkima tema uuest raamatust „AA. Arhitektuurist“. 25 aastat tagasi andis ta välja eelmise, koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga kirjutatud „Üle majade“, ülimalt täpse ajastu kogumiku, mille tekste tsiteeritakse siiamaani. 300 lehekülje võrra paksemas uues raamatus ta majadest üle ei saa, vahepealasete aastate jooksul on paljud seemned idanema läinud ja maju kasvatanud, ent nagu Alver ise ütleb: lõpuks pole vahet, skaala võib olla erinev, tähtis on ruumi idee. Alveri büroo on juba aastakümneid olnud sama koha peal vanalinnas Laial tänaval, ühes neist vuntsimata majadest, kus iga sopp meenutab jumal teab mis aegu. Sama elunäinud on Alveri must nahkdiivan kontori eestoas, nähtamatu niidistiku kese, kus on istunud ilmselt kõik Eesti suuremad kinnisvaraarendajad ja muidu mõjukad sõbrad nii kodu- kui ka välismaalt.

MARIA MÖLDER: Kuidas väetada Eesti muusikaettevõtluse tulevikku
Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida.
Eesti muusikaturu foorum 6. III Erinevate Tubade Klubis.
Eesti muusikaturu foorum on 2021. aastast peetud üritus, kus muusikakorraldajad saavad omaette lahti rääkida parasjagu aktuaalsed mured ja rõõmud. Tänavuse kokkusaamise pealkirjaks oli pandud „Olukord on …, kuid see on meie tuleviku väetis!“ Esmalt ehmatasin, et meie kiiresti arenev muusikatööstus – sealhulgas needsamad, kes lõid TMW konverentsi, mis on algusest peale kavandatud olema vaba meelelaadiga nagu rokifestival – on muutunud nii taltsaks ja poliitkorrektseks, et isegi sõna „sitt“, nagu see esineb teadupärast Lennart Mere tsitaadis (kontekst kontekstiks), ei julgeta välja öelda. Õnneks eksisin: see sõna öeldi välja ja tuli ka selgitus, et las iga vestlusringis või kogu üritusel osaleja ise täpsustab, millisena ta praeguse muusikaettevõtluse olukorda näeb.

ELIN KARD, KADI-ELL TÄHISTE: Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel
Kunstivaldkonnas on toimunud küll mõningaid positiivseid arenguid, kuid need muutused on olnud pigem pisiparandused ning vajadus suurema korrastustöö järele pole kuhugi kadunud.
2023. aasta veebruaris vaatasime Sirbi veergudel otsa kunstivaldkonna rahastamisele. Toona jõudsime järeldusele, et aastatepikkune silmapaistvalt süsteemitu lähenemine kunsti toetamisele ja – mis seal salata – sama silmapaistvalt ebapiisavad rahalised vahendid panevad valjult nõudma kapitaalremonti. Väitsime toona, et lisaks loomingulisele vabadusele vajab kunstielu ka elementaarset töörahu ja järjepidevust.
Aasta hiljem on õige hetk taas valdkonna rahastamine üle vaadata.

TARMO SOOMERE, RAIVO UIBO: Arenev Euroopa teaduse eetikakoodeks
Alustuseks peab meenutama, miks on teaduse eetikakoodeks üldse olemas ja milles on selle mõte. Ideaalis on tegemist määratluste, soovituste ja juhiste koguga, mis ei ole karistava iseloomuga, vaid keskendub positiivsele, soovides, et kõik see, mis ja kuidas teaduses toimub, oleks hea ja vastutustundlik nii põhimõtete tasemel kui ka igapäevatöös ja asjaajamises ning milles esitatud põhimõtted on sõnastatud sellisel üldistusastmel, et kehtivad kõigi erialade ja distsipliinide suhtes.

OSKAR POLL: Tätoveerimise sotsiaalne tähtsus
Üheski kultuuris ei ole tätoveerimine olnud lihtsalt pildi tekitamine kehale, vaid tegemist on tähtsa rituaaliga nii indiviidi kui ka kogukonna elus.
Tätoveerimine on üks maailma vanemaid kunstivorme, mida on praktiseerinud paljud rahvad üle maailma. Arheoloogilisi tõestusi tätoveerimise pika eksistentsi kohta on võimalik leida kõikidelt kontinentidelt, kas siis esemete või muumiate näol. Tuntuim tätoveeritud muumia on Euroopast Alpidest leitud üle 5000 aasta vanune jäämees Ötzi, kelle nahal on jäädvustatud 61 tätoveeringut.i Ei ole küll sajaprotsendilise täpsusega võimalik öelda, mis võis olla tema tätoveeringute põhjuseks, kuid on oletatud, et tegemist on nn terapeutiliste tätoveeringutega, kuna need asuvad akupunktuuri punktides.ii

Loe ka Oskar Polli retkest Filipiinide mägikülla viimase mambabatok’i juurde!

Radikaalne ja armunud filmikunsti. Tristan Priimägi vestles Catherine Breillatʼga
Prantsuse kõige tuntum vana kooli feministlik filmitegija Catherine Breillat on üle kümne aasta taas jõudnud mängufilmini, milleks on Taani „Ärtuemanda“ Prantsuse uusversioon „Eelmisel suvel“. Miks ta otsustas teha uusversiooni ja miks tal filmi juurde naasmisega nii kaua aega läks?

Rahvakogu toob välja inimeste headuse. Merle Karro-Kalberg vestles teele Pehkiga
Teele Pehk on demokraatiarikastaja, kelle teemadeks linnaruum, avatud valitsemine ja rohepööre. Ta töötab juba üle aasta DD ehk teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis demokraatiakeskuses, kus lõimib koos kolleegidega kliimamuutusega kohanemise rahvakogusid demokraatiaarendusse. Tema ärgitusel ja korraldusel on Eestis toimunud juba kolm kliimakogu: Ida-Viru noortega aastal 2021 (korraldajad Eestimaa Looduse Fond ja Rohetiiger), Tartus 2022. (korraldajad Rohetiiger ja Miltton) ning Tallinnas 2023. aastal (korraldaja demokraatiakeskus). Kaks viimast on tihedalt seotud linnaruumi ja ehitatud keskkonna kvaliteediga.
Miks korraldada avalikkuse arvamuse teadasaamiseks rahvakogu? Milliseid ettepanekuid on linnaruumi kohta tehtud?

MERLE KARRO-KALBERG: Disain ja ettevõtja
Hiljuti valmis kultuuriministeeriumi tellimusel uuring „Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes“.Uuringust räägib lähemalt selle üks koostaja, Civitta Eesti uuringute valdkonna juht Piia Viks-Binsol.

KAUR RIISMAA: Tehisarukus kirjaniku pilguga
Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.
Inimene vaatab galeriis maali. Mõmiseb: „Ma oleksin võinud ise ka sellise teha.“ Ilmselgelt ütleja seda kunstiks, kunstiteoseks ei pea. Kunstina tunnustab inimene midagi, mis on väljaspool tema enda ande piire ja käsitööoskusi. Kunst on kõik kättesaamatu, ka sellised asjad, mida üldjuhul kunstiks ei peeta. „On omaette kunst uss õngekonksu otsa panna, iga mees sellega hakkama ei saa.“ On tore nali: selleks et disainerid kaotaksid tehisaru ajastul oma töö, peavad kliendid hakkama täpselt sõnastama, mida nad saada soovivad. Igaüks, kes on pidanud kliendi vastukäivate palvete ja nõudmiste segadikust midagi konkreetset välja lugema, mõistab, et lõpp on kaugel. Ent sellegipoolest – kas tehisaru on võimeline looma kunstiteose? Midagi praktilises mõttes ja olemuslikult kasutut, kuid mis kirjeldab sinu ja minu inimkogemust?

LINDA KALJUNDI: Mis on Ameerika kunst?
Ameerika Ühendriikides võib täheldada nii (kunsti)ajaloo kui ka kaasaegse kunsti mõjuväljade teisenemist. Millest see tuleb ja mida see endaga kaasa toob?
Tulin Fulbrighti stipendiumiga Ameerika Ühendriikidesse pooleks aastaks peaasjalikult selleks, et uurida laiemast vaatenurgast eestlasi 1970.–1980. aastatel vallanud suurt huvi soome-ugri rahvaste ja nende kultuuripärandi vastu ning selle tulemusel sündinud põlisrahva identiteeti. Lähemaid ja kaugemaid võrdlusi otsides on olnud huvitav avastada nii keskkonnakaitsjate, maale tagasi kolinud hipide kui ka paljude teiste valgete inimeste suhteid põlisameeriklastega ja viise, kuidas nad on „indiaanlasi mänginud“. Põlisameeriklaste endi liikumine oma õiguste eest on kulgenud paljuski raskepärasemalt, kuid on saanud viimastel aastatel tugeva tõuke.

MARTIN AIDNIK: Humanitaarabi blokaad ja nälg Gazas – ignorantsuse tõttu korduvad ajaloo halvimad peatükid
Palestiinlased on riigita rahvas, kes on jäänud Iisraeli sõjamasina alla. Sõjategevus koos humanitaarabi blokeerimisega on palestiinlaste olukorra Gazas muutnud talumatuks. Gaza on Iisraeli piiramisrõngas. Sektoris valitseb toidupuudus. Veerandit Gaza 2,3 miljonist elanikust on tabanud näljahäda, mis nõuab juba inimelusid. Gazasse on jõudnud rahvusvaheline humanitaarabi lennukitelt, see pole aga kaugeltki piisav. Kunstliku näljahäda tekitamine on järgnenud Gaza igapäevasele pommitamisele. Palestiinlased on neil päevil maailma neetud. Palestiinlastel puudub eluõigus. Kedagi ei säästeta. Seetõttu ei ole ette näha ka kestvat relvarahu.

ANDRA JELLE: Mineviku häbikoorma alt välja
Nõukogude süsteemi rüpest tulnutel on raske üle saada arvamusest, et tarbimise ja rahategemise vabadus on tugevalt seotud kõigi muude vabadustega.
Oleme uhked oma hea haridussüsteemi, loovuse ja avatuse üle. Riigi õppekavadeski on eesmärkidena tähtsal kohal loovuse ja koostööoskuse arendamine. Majanduse ja elukeskkonna halvenemisest tulenevate probleemide rägastikus näib meie loovus ja koostööoskus aga lootusetult takerduvat. Globaalne kobarkriis on olemuselt just loova mõtlemise kriis, mis ei lase meil näha alternatiive majanduse praegusele vildakale toimimisviisile ehk „müüridele, relvadele ja finantsile“.

RIHO PARAMONOV: Vrestling kui tekst – lugusid saab ka kakelda
Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.
Aasta algus. Parim aeg teha midagi kerget ja meeldivat, enne kui argised tööd-tegemised taas kaela vajuvad. Võiks vaadata näiteks suusatamist, põhjamaalased ju ikkagi … Või veel parem – siinses piirkonnas püsivalt eksootilist vrestlingut. Saaks teada uutki … Ma pole õigupoolest vrestlingufänn ja minu päralt on üksnes asjaarmastajast vaataja tagasihoidlik positsioon. Vaadanud olen vrestlingut viimase paari aasta jooksul siiski päris palju, kuid juhuslikult ja Youtube’i vahendusel.

MAARJA PÄRTNA: Millest mõtled? Puudutused üle pika vahemaa
Ma pole regulaarne päevikupidaja, aga leidsin hiljuti üles märkmiku, mis tõi meelde kahekümnendate eluaastate esimese poole ja nullindate lõpu majandussurutise, ajavahemiku sügis 2009 kuni kevad 2010.

Arvustamisel
Aliis Aalmanni „Väe võim“
Ljubov Kisseljova „Karamzinistid ja arhaistid“
„Armas hiilgav laulik. Ivar Ivaski ja Marie Underi kirjavahetus 1957–1958“
Bruno Möldri „Vaimu tõlgendades“
festival „FinEst Funk“
kontsert „Tormiloits“
Peter Lindberghi näitus „Olemise kergus“
nüüdistantsu uute tulijate platvormi „Première“ esietendused
Läti Rahvusteatri „Peeter Paan. Sündroom“
Kellerteatri „Misery“ ja Kuressaare teatri „Üksildane lääs“
näitus „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“
mängufilm „Düün. Teine osa“
lühifilmikassett „Lühike on uus pikk“

Järgmine Sirp ilmub 5. aprillil.