Impeeriumivastase rahvusliku vabadusvõitluse värskeim näide

Ukraina vallutamine Peeter I ja Katariina II ajal oli imperiaalne ülepingutus – just neil aladel sattus Venemaa XIX sajandil silmitsi rahvuslusega.

KARSTEN BRÜGGEMANN

Putin has read about various realms in the past. By calling them „Russia“, he claims their territories for the Russian Federation he rules today. Such nonsense brings war.

Timothy Snyder¹

Ajaloolased ei kirjuta tavaliselt sellest, mis pole veel möödas. Ilmselt tänapäeva kõige tuntum Ukraina ajaloolane Serhi Plohhi, Harvardi ülikooli professor, on kirjutanud aga raamatu Venemaa-Ukraina sõja esimese aasta kohta. Pohhi isegi teab, kui ebatavaline see ajaloolase puhul on. Ta mõistab seda raamatut kui panust Ukraina, oma kodumaa kaitsmisse. Ehkki on selge, kellele kuulub autori poolehoid, on Plohhi imetlusväärsel moel suutnud jääda truuks professionaalse ajaloolase analüütilisele stiilile, seda isegi sõjaõudusi kirjeldades.

2024. aasta veebruari seisust vaadates iseloomustab Plohhi raamatut optimism, mida ma isegi jagasin – ja sugugi mitte kaua aega tagasi. Mõistagi pole raamatus sõnagi teise sõja-aasta sündmustest, Prigožini farsist, Kahhovka tammi õhkimisest ega Ukrainat üha enam koormavast kurnamissõjast. Talvel 2022/2023, mil raamat on kirja pandud, ei olnud sõjaväsimus veel aktuaalne teema.

Kordagi ei ennusta Plohhi Ukrainale kiiret võitu: ajaloolasena on ta realist, mitte prohvet. Siiski on ta kindel, et Vene impeeriumi langus on vältimatu – ja seega sõltumatu Ukraina edasine eksistents kindel (nagu oleksid rahvusriigid alati rahumeelsed naabrid). Autorile on see sõda vaid impeeriumivastase rahvusliku vabadusvõitluse kõige värskem näide ja seega lüli pikas sõdade ahelas, mis on saatnud suurte impeeriumide lagunemist XIII sajandi lõpust saadik.

Plohhi arvates töötab seega aeg impeeriumide vastu. Kuid see aeg võib venida: Vene impeeriumi lagunemine algas tema sõnul juba Esimese maailmasõja ajal. Kõnealuse raamatu saksakeelse tõlke ilmumise puhul antud intervjuus tõdeb ta, et pole teada, millal Venemaa lagunemisprotsess viimaks lõpule jõuab.² Mõistagi jääb seetõttu vastuseta ka küsimus, millal Ukraina iseseisvus kindel on.

Küllap pakuvad mõnelegi lugejale erilist huvi sõja esimesel aastal aset leidnu kompaktsed kirjeldused: sissetungile järgnenud šokk, venelaste veresaun Butšas ja Irpinis, aga ka Ukraina edukas pealetung sügisel 2022. Esile tuleb tõsta ka sõja täpne paigutamine ajaloolisse konteksti, mis on Plohhil suhteliselt piiratud mahu juures eeskujulikult õnnestunud. See on eriti kasulik lugemine neile, kes peavad Plohhi põhjalikku Ukraina ajaloo käsitlust, mis ilmus eelmisel aastal lõpuks ka eesti keeles, liiga pikaks.³

On märgiline, et see 2015. aastal inglise keeles ilmunud raamat tõlgiti eesti keelde alles sõja ajal. Enne 2022. aastat oli soome keelest tõlgitud Johannes Remy „Ukraina ajalugu“ eestikeelsel raamatuturul ainus selleteemaline teos.⁴ Kui Euraasia uuringutele keskendunud teadusringkonnad arutavad praegu teadusuuringute dekoloniseerimise või detsentraliseerimise vajaduse üle⁵, võidakse Balti vaatest küll õlgu kehitada ja selgitada, et keegi pole kunagi kahelnudki Vene võimu imperialistlikus, koloniaalses iseloomus. Seejuures keskendutakse siinsetes uurimustes ikka vaid keskuse ja perifeeria suhetele. Eesti puhul võiks detsentraliseerimine tähendada aga põhimõttelist huvitundmist ka Ukraina, Armeenia või Kõrgõz­stani vastu.⁶

Plohhi järgi algab sõja vahetu eellugu 1991. aastal. Rahvusriigi rajamist, mida Ukraina eliit mõistis kui võimalust, nähti Venemaal kui katastroofi: kuidas saab Venemaa olla impeerium ilma Ukrainata? Varakult sai selgeks, et kahe riigi teed lähevad lahku: ühel pool juba Jeltsini ajal alguse saanud autoritaarsed tendentsid, teisel pool aga kõigist raskustest hoolimata demokraatia siht.

Plohhi on Venemaa ja Ukraina ajaloo ekspert. Ta viitab korduvalt Putini kurikuulsatele ajaloolistele ekskurssidele, vastandades need uusimatele teadusuuringutele. Näiteks lükkab ta osavalt ümber Putini teesi, et alles Lenin lõigi Ukraina riigi: impeeriumi institutsioonide hävitamisega pani Lenin aluse hoopis „nüüdisaegsele Venemaale, mitte Ukrainale“ (lk 42).

Autor analüüsib ka vanu imperiaalseid müüte, mis peaksid justkui toetama Venemaa nõudeid Ukrainale. Ettekujutusele, et Venemaa riiklus sai alguse Kiievis, seab ta vastu asjaolu, et ajaloolised Ukraina alad olid pikka aega Poola-Leedu, tatarlaste või Habsburgide võimu all. Seetõttu ei saavat neid pidada venelaste, ukrainlaste (n-ö väikevenelaste) ja valgevenelaste orgaanilisel ühtsusel põhineva justkui loomulikult legitimeeritud ida­slaavi impeeriumi põhikomponendiks.

Ukraina vallutamine Peeter I ja Katariina II ajal – Venemaa seisukohast oli tegemist impeeriumi varem eraldatud osade „taasühendamisega“ – on Plohhi arvates eelkõige imperiaalne ülepingutus, sest just neil vallutatud aladel sattus Venemaa XIX sajandil silmitsi vaenlasega, kellele tal polnud midagi vastu panna – rahvuslusega. Plohhi näitab selgelt, kui suurel määral mõjutavad need müüdid Venemaa teadvust kuni tänapäevani.

Võib-olla oleks tulnud kasuks, kui autor oleks üksikasjalikumalt käsitlenud Venemaa 1917. aasta revolutsioonidele järgnenud mitmel rindel peetud sõdade aega, mil kindral Anton Denikinil ei lasknud tema kinnihoidmine „ühtse ja jagamatu“ Venemaa ideest ühineda enamlastevastase Ukrainaga. Rahvuslik-imperiaalse müüdi visa püsimine kiirendas impeeriumi lagunemist juba siis. Ja Ukraina? Nagu Plohhi teises kohas sedastab, võtsid ukrainlased sõdade­vahelisel perioodil üle poolakate koha Euroopa suurima rahvusena, kelle rahvusküsimus oli lahendamata.⁷

Raamat on ilmselgelt kirjutatud eeskätt Põhja-Ameerika publikule ning Euroopa vaatenurk tuleb esile alles tagapool.⁸ Ameerika presidendid on aktiivsed tegelased, kuid ka nemad allutavad oma Ukraina-poliitika suhetele Moskvaga: Merkel ja Macron esinevad lühidalt seoses Minski lepetega, Scholz ja Macron on kevadel 2022 edutud rahutootjad. Mõistagi ei puudu Plohhi kirjeldustest suure sõjalise abina reklaamitud 5000 Saksa kiivri farss ega ka viited asjaolule, et vaevalt keegi uskus, et endine näitleja Zelenskõi võiks Ukraina kaitsetahtes niivõrd olulist rolli mängida.

Lisaks Joe Bidenile tõusevad raamatus esile kaks poliitikut: Boris Johnson (kes see veel oli?), kelle otsusekindlus Kiievi toetamisel vastandatakse Macroni ja Scholzi kõhklustele, ja Recep Tayyip Erdoğan, kel õnnestus saada üheks vähestest mõlema poole aktsepteeritud vahendajatest. Samuti rõhutatakse, et Eesti ja Ida-Euroopa naabrid olid need, kes andsid Ukrainale algusest peale oma suurusega võrreldes palju rohkem abi kui vanad Euroopa riigid.

Siiski tunnistab Plohhi eelmainitud 2023. aasta juunis antud intervjuus, et Olaf Scholzi rollis on toimunud muutus. Rääkides küll poliitilisest pöördest (Zeiten­wende), üritanud ta esialgu jätkata Gerhard Schröderi ja Angela Merkeli vana poliitikat⁹, kuid 2023. aasta suvest on ta loobunud enese vahendajana positsioneerimisest ja temast on saanud järjest suurem „Ukraina pühendunud toetaja“.¹⁰

Vene-Ukraina suhete tähelepanelikule vaatlejale ei paku Plohhi raamat midagi põhimõtteliselt uut, kuid ajaloolasena on ta toonud selgemalt esile seoseid Putini Venemaa ning tsaaririigi ja Nõukogude impeeriumi traditsioonide vahel. Temagi peab sõja vahetuks ajendiks talvel 2013/2014 Ukraina rahva langetatud otsust Euroopa Liidu ja NATO kasuks, kuna see oli vastuolus Putini Euraasia Liidu loomise plaanidega. See ohustas aga ka sajanditevanust kinnismõtet, et Venemaa saab olla suurvõim üksnes ühes Ukrainaga. Juba 1872. aastal teadis Ukraina sotsialist ja autonoomia pooldaja Mõhhailo Drahomanov, et impeeriumimeelne vene rahvus ei saa ilma Riia, Varssavi, Vilniuse või Kiievita iial rahul olla.¹¹ Selles tõdemuses ei ole kahjuks tänapäevani midagi muutunud.

1 Timothy Snyder, Putin’s genocidal myth. The foolishness of fascism, revealed in the Carlson interview (11. II 2024). URL: https://snyder.substack.com/p/putins-genocidal-myth (vaadatud 12. II 2024).

2 Historiker Plokhy im Interview: „Der Zerfall Russlands dauert noch an“, 25. VI 2023. https://www.n-tv.de/politik/Der-Zerfall-Russlands-dauert-noch-an-article24215890.html (vaadatud 10. II 2024).

3 Serhi Plohhi, Euroopa väravad. Ukraina ajalugu. Varrak, 2023.

4 Johannes Remy, Ukraina ajalugu. EKSA, 2018.

5 Aro Velmet, NSVL-i dekoloniseerimine: saateks. – Vikerkaar 2023, nr 10-11; Joshua A. Sanborn, Venemaa dekoloniseerimine? Mõtteid ja hoiatusi Vene impeeriumi esimese kokkuvarisemise pinnalt. Samas.

6 Karsten Brüggemann, Baltic History after 24 February 2022. The Charm of Transnational Peripheries? – Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung, 71, 2022, nr 3, lk 424–431. https://www.zfo-online.de/portal/zfo/article/view/11229/11091 (vaadatud 10. II 2024).

7 Serhii Plokhy, The Gates of Europe, lk 229.

8 Euroopa perspektiivi kohta vt Gwendolyn Sasse, Russia’s war against Ukraine. Polity Press, Cambridge 2023.

9 Vt üksikasjalikult Reinhard Bingener, Markus Wehner, Moskva köidikud. Schröderi võrgustik ja Saksamaa tee sõltuvusse. Postimees Kirjastus, 2023.

10 Historiker Plokhy im Interview.

11 M. T-ov [Mõhhailo P. Drahomanov]: Vostotšnaja politika Germanii i obrussenie. – Vestnik Jevropõ 1872, 7 kn. 5, lk 239.