Järgmine kord pisut pikemalt, palun!

Paari-kolme mõtet hõlmavad raamatu-, kontserdi-, näitusekäsitlused ei suuda pakkuda täieväärtuselist mõtestust, vaid jäävad balansseerima kuhugi vahendatud tutvustuse ja reklaami piirimaile.

RIHO PARAMONOV

Minu sõber, laia lugemusega vana kooli intellektuaal räägib mõnikord, et vaatab peaaegu igal õhtul vene kultuurisaateid. Põhjendab ta seda asjaoluga, et meie oma kanalid ei kõneta, sest nende tase jätab tugevalt soovida. Mitu korda on ta toonud näiteks mälumängud, mis pidavat Eestis olema suisa lapsikud. Kõige rohkem meeldivad minu sõbrale vene kultuuri-vestlussaated, mis on tema hinnangul säravad ja vaimselt stimuleerivad.

Olen sõbra jutu üle omajagu mõtisklenud: eriti praeguses olukorras on ju kurb küll, kui eestlane peab oma kustumatut kultuurinälga täitma vene saadete abil. Mõtlen, et ehk on tal jäänud üht-teist kahe silma vahele ja võiksin anda mõne hea soovituse. Aga ei oska, sest ise eelistan telekale raadiot ega ole jäänud silma-kõrva ka midagi väga erilist. Kunagi vaatasin regulaarselt „Jüri Üdi klubi“, kuid see, minu meelest väga sümpaatne saade, on juba kümme aastat teleekraanilt kadunud.

Pöördun siis nooremate kultuurisõprade poole ja uurin, mida nemad vaatavad. Ühel häälel tõstetakse esile „Plekktrummi“ ja kiidetakse Joonas Hellermad. Hellerma esindab kahtlemata kvaliteeti, ka kirjutajana, kuid kõnealune saade pole vähemalt mind eriti kutsunud, sest on liiga kompaktne. Neist osadest, mis on pakkunud huvi, on jäänud mulje, et minnakse jõuga kohe teemadesse sisse, aga saatekülaline pole veel õieti üles soojenenud, kui juba tulevad kultuurisoovitused ja ongi kõik. Viga ei ole muidugi saatetegijais, vaid selles, et säärane saade vajab vahest pisut teistsugust formaati: pikemat, põhjalikumat, rahulikumat, et nii külaline, saatejuht kui ka vaataja saaksid rohkem aega. Või siis peaks olema kultuurisaateid lihtsalt rohkem. Ses osas näib valitsevat tõesti põud. Ei saa ju eeldada, et üks saade täidab kõik rollid.

Aga tung suruda kultuurikäsitlused (ja seeläbi kogu kultuuriväli) võimalikult kokku, äärmuslikult tihendada ja fokuseerida näib olevat küll meie ajale tunnuslik. See ei avaldu üksnes päevalehtede veergudel, kus näiteks raamatuarvustustele antakse nii vähe ruumi, et puhuti ei tea, kas rohkem kahju on lugejast, kirjutajast või teose autorist, vaid ka kultuuriajakirjanduses endas. Täiuseni on kompreseerimiskunsti arendanud Müürileht, kus enamik lugusid mahutatakse ühele lehele (koos pildiga). Muidugi, võib ju mõelda, et kes see tänapäeval ikka korraga rohkem loeb… Liiatigi nooremale lugejale suunatud väljaanne. Aga siiski on lugedes pidevalt tunne nagu neis toitlustusasutusis, kus hinnatõusu vastu võideldakse toidukoguse järjepideva vähendamisega. On ilus küll, aga kõhtu ometigi täis ei saa!

Müürilehes armastatakse teemasid, mis seostuvad moodsa inimese identiteediga, eriti kväärindusega, kuid seni on leidunud piisavalt käsitlusi, mis võiksid huvitada ka paljusid mitte nii moodsaid inimesi. Näiteks kajastati märtsinumbris ühisrahastust – huvitav ja tänuväärne teemapüstitus, kuid surutuna kokku ühele napile leheküljele, ja lõpetad lugemise tundega, et oled saanud vaid pool kaupa. Või siis samas numbris intervjuu Tiit Aleksejeviga – ikka tabad end mõtlemast, mis jäi väikse mahu tõttu välja.

(Raamatu)arvustustega on aga Müürilehes sedaviisi, et mõnikord on need täpselt nii pikad, et autoril on õnnestunud edasi anda kaks mõtet ja mitte kübetki rohkem (vt nt 2023. aasta oktoobrinumber). Selline äärmuslik minimalism tekitab nõutust, seda enam et arvustusi mahub kõnealusesse ajalehte väga vähe. Kas ei peaks siis olema nii, et esmalt just kultuuriväljaanded panustavad ka kultuurikriitika käekäiku ja edenemisse? Kõrgetasemeline kriitika ei ole sugugi enesestmõistetav – selle saavutamine vajab pingutust ja regulaarsust-järjepidevust. Paari-kolme mõtet hõlmavad raamatu-, kontserdi-, näitusekäsitlused ei suuda pakkuda täieväärtuselist mõtestust, vaid jäävad balansseerima kuhugi vahendatud tutvustuse ja reklaami piirimaile. Enam ei räägita vist kuskil, et väljaanded peaksid kasvatama oma lugejat, aga kui head kriitikat avaldatakse vähe või üldse mitte, kuidas siis peaks (eriti noor) publik seda ülepea hindama õppima?

Muidugi ei puuduta kõnealune probleem üksnes ajalehti. Surve toimetada pindkihtides langeb ühtlaselt kogu kultuuriväljale. Ülikoolides on aina populaarsemad 1 ja 3 minuti loengud, viie minuti konverentsid, mikrokraadid ja referaadimahus lõputööd, muuseumides on selgitavate tekstide maht kahanenud viimasel kahel aastakümnel oma kaks korda, pikemate ajakirjaartiklite mahust on ära lõigatud keskmiselt vähemalt lehekülg, poppides raamatutes piiratakse peatüki pikkus kahe leheküljega („Vanaema“, „Vareda“, „Muutuda: meetod“), aga sageli piisab ka poolest leheküljest, veebis vaatavad iga nurga pealt vastu lühivormid. Ainult filmide pikkus näib segamatult kasvavat, nii et lühemate tekstidega kokku hoitud aja saab mõnusasti tasa teha pimedas kinosaalis.

Kahtlemata esineb teksti kompaktsuse ja mõtteselguse vahel positiivne seos ja ei ole vähimatki mõtet toota teksti tema enda pärast, kuid ometigi on vaja ka sügavust ja põhjalikkust, sest lõpuks huvitab meid ikkagi kõige rohkem ju raskesti kättesaadav tuum.

Lühivormide ülepakkumisega alahinnatakse lugejaid, vaatajaid, kuulajaid, aga võib-olla ka kultuuri ennast. Jah, aeg on veider: kirjutajaid on vaat et rohkemgi kui lugejaid ja varsti koostab raamatuid tehisintellekt, kuid kas pole siis seda enam põhjust meeles pidada, et õhtumaa kultuuri lätted on kirjasõnakesksed, ja hinnata tekstides materialiseerunud sügavate mõtete ja arutluste tähtsust-tähendust. Korralikult küpsenud pika teksti lugemine võib olla pingutav, eriti kui seda harva teha, kuid igal juhul annab see palju tagasi.

Vabatahtlikult ei taha keegi olla vanamoodne ning uuendustel ja trendidel sabas sörkida, ometi saab üha selgemaks, et mitte alati pole uus vanast parem. Ja sellegi kohta, et vanad väärtused ei ole veel prügikastikaup, leidub küllalt näiteid: varasemast ajast Eero Epneri mitmeleheküljelised tekstid päevalehtedes ja Alvar Loogi pikad kirjandus- ja muusikakäsitlused Postimehes, Tähenduse teejuhtide kuni kahetunnised saated, uuemal ajal ERRi inter­vjuusari „ID“ – kõik on (olnud) ülimalt asjakohased ja jätnud püsiva jälje nii lugemis- kui ka teadasaamiskogemusse. Lühikäsitlused seda ei suuda.

Ükski asi ei ole eraldi võetuna halb. Halb on see, kui üks tõrjub välja teised. Praegu on näha, et lühike peab sõjaplaani pika vastu. Tervik eeldab aga mõlemat.