Kirjanik sõjaretkel

Vegesack heitis Saksa tsiviilokupatsioonivalitsuse ametnikele ette Venemaa ja Ukraina elanike alavääristamist, alates peksukaristuse kehtestamisest ja lõpetades brutaalse inimjahiga.

TOOMAS HIIO

„Tõlgina idas“ ilmus esimest korda 60 aastat tagasi baltisaksa kirjastaja Harro von Hirschheydti väljaandel.¹ Autor Siegfried von Vegesack (1888–1974) on praegu üks tuntumaid baltisaksa kirjanikke Eestis ennekõike triloogia „Balti tragöödia“ pärast, mille tõlkis 2009. aastal eesti keelde Tiiu Relve (II trükk 2022). Möödunud aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Vegesacki jutuke „Jaschka ja Janne. Armastuslugu vanast Tartust“. See on aga vaid väike osa Vegesacki loomingust, mida ei taasavasta ainult baltofiilsed eestlased. Saksa kirjastused Morsak ja Lichtung on hiljuti avaldanud mitu tema raamatut. Mõlemad kirjastused tegutsevad Baieri metsas, mäestikualal Tšehhi piiri lähedal, üks Grafenaus ja teine Viechtachis. Baieri metsas elas Baieri kirjanikuna suurema osa oma elust ka Vegesack. 1918. aastal ostis ta seal Regeni linna lähedal² Weißensteini tornlinnuse (Burg Weißenstein),³ mille korrastamine ja pidamine nõudis palju vaeva.

Ajaloolane ja kirjanik

Esimesed teated Vegesackidest Vana-Liivimaal pärinevad Narvast ja Tallinnast XV sajandi lõpust. Thomas Vegesack oli XVI sajandi I poolel Tallinna bürgermeister. Poola kuningas Zygmunt III tõstis Riia bürgermeistri Konrad Vegesacki 1598. aastal aadliseisusse, kuid maa-aadliga liitusid Vegesackid alles peaaegu kaks sajandit hiljem, kui ostsid Liivimaal esimesed mõisad. Sieg­fried von Vegesack sündis Valga maakonna Lobērģi mõisas (Blumbergshof, 20 km Smiltenest ja 40 km Harglast). Tema isa Gotthard (1844–1900) oli õppinud Tartus õigusteadust ja abiellunud paruness Jenny von Campenhauseniga (1849–1932). Ta pidas Lobērģi mõisa ja tegi karjääri rüütelkonna maaomavalitsuses, olles sillakohtunik ja hiljem kreisisaadik. Siegfried von Vegesack lõpetas Riia linnagümnaasiumi, õppis aastatel 1907–1912 Tartus ajalugu ja täiendas end 1912–1914 Berliini, Heidelbergi ja Mün­cheni ülikoolis. Tartu ülikooli lõpetas ta kandidaaditööga, mille põhjal valminud pikem artikkel „Wolter von Plettenbergi saatkonnad Moskva suurvürstide juures 1494–1497“ ilmus Riia aime- ja teadusajakirjas Baltische Monatsschrift.⁴ Oma ülikooliaega ei matnud ta ainult õpikutesse, raamatutesse ja ürikutesse. Vegesack kuulus korporatsiooni Livonia, kus olid ees tema viis vanemat venda; ta oli Livonia oldermann ja hiljem seenior. Vegesack kandis terve elu monoklit, sest oli mensuuril oma vasakut silma vigastanud.

Balti ajaloolast Vegesackist ei saanud. 1914. aastal naasis ta koos Münchenis kohatud rootslanna Clara Nordströmiga (1886–1962) korraks Riiga ja kavatses ajalehetoimetajaks hakata. Kuid I maailmasõja alguses läksid nad Rootsi, et vältida Siegfriedi Vene sõjaväkke kutsumist, ja abiellusid Stockholmis 1915. aastal. Perekonda sündis kolm last. Noorem tütar suri kohe pärast sündi, poeg Gotthard langes ülemkapralina 21aastaselt 1944. aasta kevadel Ukrainas. Mõnda aega tegutses Vegesack Berliinis Saksa Idapoliitika Ühingu sekretärina ja oli muu hulgas Saksa välisministeeriumi teenistuses, kuid kolis peagi Baierisse, kus rentis talu. Pärast sõda oli ta vabakutseline kirjanik ja paljude ajakirjade kaastööline. Aastatel 1928–1938 reisis Vegesack Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, temast sai tunnustatud reisikirjanik. Ta lahutas Clarast ja naitus 1940. aastal Gabriele Ebermayeriga, kellega tal oli poeg.

Maailmasõjas idarindel

„Tõlgina idas“ põhineb Vegesacki märkmetel ja mälestustel teenistusest idarindel aastatel 1942–1943. 1941. aastal vabatahtlikult sõjaväkke astununa oli ta rindeteenistuseks juba liiga vana ja temast sai Sonderführer. Need olid mehed, kellel polnud ametikohale vastavat sõjaväelist väljaõpet, kuid keda rakendati erialaspetsialistidena. Vastavalt ametikohale ja haridusele olid Sonderführer’id allohvitseri, veltveebli, nooremohvitseri, kapteni või vanemohvitseri staatuses ning kandsid vastavat vormi, kuid spetsiaalsete eraldusmärkidega. Vegesack oli veltveebel ja tema asjatundmine perfektne vene keele oskus. Alludes Wehrmachti Ida sõjamajandusstaabile (Wehrwirtschaftsstab Ost), mis vastutas okupeeritud idaalade majandusliku ekspluateerimise eest sõjaväe huvides, külastas ta põllumajanduse ja metsandusega tegelevaid sõjaväeasutusi okupeeritud aladel. Ta oli tõlk, kuid mitte ainult: Vegesacki ülesanne oli teha tähelepanekuid tohutule territooriumile laiali pillatud asutuste tegevuse kohta ja neist oma ülemaid teavitada.

Raamatus on 16 ladusalt kirjutatud iseseisvat jutustust eri paikadest okupeeritud idaaladel ja seal kohatud inimestest. Kõige lõppu lisas ta oma aruande Ida sõjamajandusstaabi ülemale jalaväekindral Otto Stapfile (1890–1963). Okupatsioonipoliitika suhtes väga kriitiline aruanne on dateeritud 17. juuliga 1944, mõni päev enne atentaati Hitlerile. Atentaadi tõttu puhkenud segaduses jäi see saatmata, mistõttu Vegesackile sellest suuremat tüli ei tõusnud, ehkki Gestapo kuulas üle tedagi.

Vegesack reisis Sise-Venemaal, Ukrainas, Krimmis ja Põhja-Kaukaasias, Venemaa ja Valgevene piirialal ning Eestis (vt kaardid raamatu sisekaantel). Ta oli Ponõris 80 km Kurskist põhja pool ning pooleldi partisanide võimu all metsas Fateži lähedal Kurski oblastis, kus jõi viina ja arutas vene hinge üle endisest tsaari kaardiväeohvitserist metsnikuga, kes oli suutnud oma minevikku varjata. Samuti külastas ta suurt puuviljanduse katseaeda Ukrainas Melitopoli lähedal Zaporižžja oblastis. Vegesack oli vaimustuses Ukraina mustmullast ning ajastuomased on tema avaramadki vaated viljakusele: „Siin on rahvas nii primitiivne ja terve, et lapsed sünnivad maailma lihtsatest looduslikest tungidest. Nii nagu muld seemnest ilma väetiseta, nii sünnitab naine lapse erilise ajendita: kuna ta tahab sünnitada. Viljakas, sünnitav maa ja viljakas, sünnitav rahvas!“ Vegesacki suhtumine vene ja ukraina inimestesse on sõbralik, kuid üleolevalt paternalistlik. Heasoovlikkus ei laiene bolševikele, kuid ta tunnustas NSV Liidu edusamme tööstuse arendamisel ning teaduse ja hariduse vallas. Vegesack heitis Saksa tsiviilokupatsioonivalitsuse ametnikele ette Venemaa ja Ukraina elanike alavääristamist, alates peksukaristuse kehtestamisest – Tsaari-Venemaal polnud gümnaasiumides peksukaristust, kirjutab ta⁵ – ja lõpetades brutaalse inimjahiga, et saada töölisi Saksa tööstuse jaoks, ning idatööliste inimväärikust alandava kohtlemisega.

Melitopoli lähedal käis ta Molotšna jõe ääres saksa kolonistide külades, mille elanikud olid pärast sõja algust itta küüditatud. Pärast sõdu Osmani riigiga XVIII sajandi teisel poolel kutsus Katariina II Saksamaalt asunikke Venemaaga liidetud Krimmi khaaniriigi maadele Musta mere põhjakaldal. Tulijate seas oli luterlasi, katoliiklasi ja mennoniite. Nad olid lahkunud kodumaalt, kus ülerahvastatus ja sõdades raskesti kannatanud põllumajandus oli jätnud paljud näljapajukile. Venemaal ehitasid nad üles õitsvad külad ja tugevad kogukonnad, mis 1941. aastal hävitati. Osa sakslasi, kes küüditamise ajal kodus polnud, leidis Vegesack siiski oma küladesse naasnutena.

Sõvaši limaan lahutab Ukrainat Krimmi poolsaarest, selle kaldal juhatas ta mõnda aega üht kolhoosi. Vene kolhoosielust ja soveti asjaajamisest saab lugeja selge ülevaate. Sealsamas lähedal külastas ta üht Euroopa vanimat, Askanija-Nova looduskaitseala. Mitmes kohas rõhutab ta vajadust likvideerida kolhoosid ja jagada maa talupoegade vahel, sest nood hariksid omanikena oma põlde palju paremini kui kolhoositöölistena. Krimmis tutvus ta siidiussikasvatuse ja veinitootmisega. Selle peatüki mõned lõigud, kus ülistatakse võitluslikus optimismis okupatsioonipoliitika saavutusi, oleks justkui pärit mõne sõjaväe propagandakompanii töölaualt. Põhja-Kaukaasias elas ta kabardide ja karatšaide juures ning jõudis Elbruse jalamile, Pjatigorski lähedal külastas aga kohta, kus Lermontov duellil langes. Luuletaja viimases elukohas sisse seatud muuseumis meenus Vegesackile Lermontovi luuletus, mille ta sealsamas saksa keelde tõlkis – ja avastas hiljem, et selle oli tõlkinud ka Rilke. Eesti lugejal on nüüd võimalik võrrelda mõlemat tõlget ning kõrvutada neid venekeelse originaali ja Marie Underi tõlkega, mis on joone all.

1943. aasta suvel oli Vegesack Ida-Valgevene metsades Magiljovi oblastis Mstsislavi lähistel ning väisas Venemaa vanimat, Horki põllumajandusinstituuti. Seal kohtas ta ülikoolikaaslast rittmeister von zur Mühlenit.⁶ Baltlasi teenis Venemaal rohkesti. Ta tutvus ka kirgliku jahimehe parun Maydelliga, kes oli ühe tugipunkti ülem Brjanski oblastis Velikaja Topali suurkülas. Kuid Saksa sõjaõnn oli pöördumas. Võim Vene ja Valgevene metsades oli läinud partisanide kätte. Pidevalt rünnati raudtee-ešelone, sakslaste tagalaasutused paiknesid kindlustatud tugipunktides ja neid turvasid sõjavangilaagritest värvatud venelastest formeeritud idapataljonid, mis olid rinde lähenedes üha vähem usaldusväärsed, ning Omakaitse-taoline kohalik korrakaitseteenistus (Ordnungsdienst). Mõnikord tapsid idapataljonid oma sakslastest ohvitserid ja allohvitserid ja läksid partisanide poole üle.⁷ 1943. aasta sügisel saatis Saksa väe­juhatus kõik vene idapataljonid läänerindele. Partisanidega sõdisid Valgevene metsades sakslaste ja ida­pataljonide kõrval veel prantsuse ja hispaania vabatahtlikud – neist Vegesacki vestluspartnerid eriti lugu ei pidanud – ning ungarlased.

Sõda ja poliitika

Raamatu järelsõnas nimetab Meelis Maripuu, et Vegesack ei kirjuta poliitiliste ja rassiliste vastaste hävitamisest. Sellel on mitu põhjust. Esiteks jäi suurem hävitustöö, ennekõike juutide massimõrv, 1941. aastasse. Teiseks oli see reeglina SSi ja politsei, politsei­pataljonide ning vähemal määral ka välisandarmeeria ja sala-välipolitsei ülesanne, tavalist sõjaväge kaasati harva. Ja kolmandaks oli see teema, millest 1960. aastate alguses veel palju ei räägitud. Suuremad süüdlased olid hukatud, natuke väiksemad vangis või juba vabastatud, kuid paljud, kes olid asja käsutäitjatena kaasa teinud või ka ainult pealt näinud, püüdsid kõike unustada.

Raamatuid sellest, mida tehti sõja ajal valesti ja kuidas oleks tulnud õigesti teha, ilmus pärast sõda palju.⁸ Vegesack teab samuti, milliseid vabadusi tulnuks okupeeritud alade elanikele võimaldada, et nad rõõmuga töötanuksid. Tema teenis sõjaväes, kuid okupatsioonipoliitikat okupeeritud idaalade ministeeriumi alla antud aladel teostas tsiviilvalitsus, mis oli Ukraina riigikomissari Erich Kochi (1896–1986) võimu all eriti jõhker. Ühelt poolt konkureerisid tsiviilvalitsus ja sõjavägi okupeeritud alade ressursside pärast. Esimene pidi toetama okupeeritud maa armutu ekspluateerimisega ka Saksamaa tööstust ja elanikke, teise majandusasutused aga varustasid miljoneid idarindel võitlevaid mehi. Teisalt ei olnud ei tsiviil- ega sõjaväe okupatsiooniasutuste eesmärk Ukraina, Venemaa ja Valgevene inimeste elujärje parandamine ning mittebolševistliku Venemaa taastamine. Ida oli tulevane eluruum ja kuigi välksõda oli nurjunud, ei tühistanud see veel lõppeesmärki – võitu. Kõik kompromissid okupeeritud alade elanikega kuni nendest relvaüksuste formeerimiseni teenisid ainult Saksamaa võitu ning olid suunatud riigi ja võitleva väe varustamisele tooraine, vilja, toiduainete ja tööjõuga.

Eestis

Kohe pärast sõjaväkke astumist, 1941. aasta suvel, oli Vegesack korra Eestis, Viljandis ja Tartus, nagu ta kirjutab. Tõlgi ja majandusametnikuna teenis ta tõenäoliselt 18. armee peakorteri juures, mis oli Viljandis 27. juulist 17. augustini. Läti alal kasvanuna ja Riias kooli lõpetanuna ei pruukinud ta eesti keelt osata ning teda vajati rohkem vene keele oskuse pärast ning Venemaal oli seda rohkem vaja kui Eestis. Samuti ei tahtnud Saksa poliitikakujundajad eri põhjustel, et baltisakslased teeniksid okupeeritud Eestis ja Lätis tsiviil- või sõjaväelise okupatsioonivõimu asutustes, nagu paljud neist soovisid. Mõnel see siiski õnnestus, tuntuim neist oli ajaloolane Hellmuth Weiss (1900–1992), Eestimaa kindral­komissa­riaadi kultuuripoliitika osakonna juhataja. Vegesack käis Tallinnas ja Narvas uuesti 1943. aasta varakevadel. Hoolimata viiest aastast Tartu ülikoolis polnud ta kummaski varem käinud – kubermangupiir eristas siinsed baltlased liivimaalasteks ja eestimaalasteks. Ta kritiseerib tsiviilokupatsioonivõimu oskamatut suhtlemist eestlastega ja kiidab Eesti saavutusi: „Kui ma enne Esimest maailma­sõda Tartus tudeerisin [—] olid vaid eesti talupojad, käsitöölised ja väikekodanlased, kes kõik paigutati mõiste „kulled“ alla – intelligentsi algmed olid veel võrdlemisi algsed ja puudulikud. Nüüd istusid minu vastas kõrgelt haritud härrad ja daamid, kes rääkisid soravalt saksa, inglise ja prantsuse keelt, kellega võis hiilgavalt vestelda kirjandusest, muusikast ja poliitika kultuurilistest küsimustest [—].“ Vaatamata tsitaadi positiivsele põhi­helile – kui hinnangu üleolevus kõrvale jätta – ei mõistnud Vegesack eestlaste ja lätlaste taotlusi, vaid tunnustas nende omariiklust kui sündinud fakti. Tema Balti kodumaa oli minevikku kadunud. Selleks olid Lääne­mere provintsid, kuhu ta esivanemad olid toonud euroopluse, vaimuvalguse ja ristiusu. Selle maa eest olid Vegesackid võidelnud muu hulgas Rootsi kuninga Karl XII väes Narva all Peeter I vastu, aga veidi hiljem tema sisse­marssi Narva linnapeana tervitanud, nagu ta kirjutab. See oli nende maa, mida nad teenisid, ja need olid selle maa valitsejad, kellele nad olid truudust vandunud. Eestlased ja lätlased ning nende kaotatud omariiklus oli seal kuskil taustaks.

Vegesacki keel on ladus ja seda on ka tõlge. Agur Benno on ajaloolane ja eruohvitser. Teema hea tundmine koos tõlkijavilumusega on andnud peaaegu veatu tulemuse. Kahjuks pole tõlkeraamatus originaali fotosid, kuid seda arvatavasti tehnilistel põhjustel ja mitte soovimatusest need avaldada.

1 Siegfried von Vegesack, Als Dolmetscher im Osten: ein Erlebnisbericht aus den Jahren 1942–43. Mit 12 Bildern nach Aufnahmen des Verfassers. Verlag Harro v. Hirschheydt, Hannover-Döhren 1965.

2 Regeni reaalkool kannab tema nime.

3 Linnuse pildi leiab huviline Google’i kaardirakendusest.

4 Siegfried v. Vegesack, Die Gesandtschaften Wolters von Plettenbergs an den Grossfürsten von Moskau in 1494–1497. – Baltische Monatsschrift, kd 75 (1913), lk 315–340.

5 Alamate seisuste peksukaristus tänapäeva mõistes halduskaristusena kaotati tsaari ukaasiga 1904. aastal, kuid 1905. aasta revolutsiooni mahasurumise ajal peksti süüdistatavaid sellegipoolest, vastavalt sõjaseisukorra seadusele.

6 Autori ea- ja korporatsioonikaaslane Max von zur Mühlen (1888–1946), kes õppis Tartus põllumajandust ja hiljem samuti Münchenis ning kellel oli rittmeistri auaste. Ta suri Nõukogude sõjavangilaagris.

7 Nii juhtus ka Vegesacki noorema korporatsioonikaaslase, Rogosi (Ruusmäe) mõisa pidaja ja Vabadussõja veterani Sonderführer Guido von Glasenappiga (1897–1943), kelle tema vene ratsaeskadroni mehed enne partisanide poole üleminekut Oudova lähistel ära tapsid.

8 Näiteks veidi Eestitki puutuvalt Otto von Bräutigam, So hat es sich zugetragen … Ein Leben als Soldat und Diplomat. Holzner, Würzburg 1968. Eesti keeles Peter Kleist, Mahamängitud võit. Välis-Eesti, Stockholm 1952 jt.