Karuteene

Riigi poolt sanktsioneerimata koostöö võõrriigi salateenistusega – mis tahes võõrriigi omaga! – on otsene kuritegu, riigireetmine.

ANDRES ADAMSON

Nõustusin selgest ettevaatamatusest, raamatut ennast veel lugemata, ainult esmase taustinfo põhjal seda arvustama ja olen nüüd üpris ebameeldivas olukorras. Jaak Kangilaskit eelkõige tema elu viimasel paaril aastakümnel ka isiklikult mõnevõrra tundnuna peaksin lähtuma põhimõttest de mortuis nil nisi bene, aga … Muu hulgas kirjastajana tuleks mul austada heade kolleegide tehtud valikuid, kuid …

Kui tõsiselt sai Vene sõjaväeluure võtta ühe väikese Tallinna kunstikõrgkooli juhi ja seejärel Tartu kunstiajalooprofessori koostöösoovi ning tema poolt diplomaatilistel jm vastuvõttudel raashaaval justkui kokku korjatut? Kas Kangilaski võttis selle aja jooksul ka venelastelt vastu mingit tasu, sellest ta vaikib.

Andres Tennus / CC-BY-SA-3.0 / Wikimedia Commons

Ütlen parem kohe alguses välja: see raamat on ebaõnnestumine. Isegi mitte poolik, sest pooltki vajalikust tööst pole sellega ära tehtud. Raamat algab ju huvitavalt – haritlase kujunemisloona sõjajärgses Eestis, alul oma suguvõsa ja ümberkaudsete mõjul, hiljem aina enam üldiste ajastuliste olude mõjul. Nii jõutakse autori täismeheeani. Järgnenud aastad peaksid selles loos olema täidetud tema elutööst kunstiajaloolasena, tervete uute kunstnikepõlvkondade õpetajana, ERKI prorektori ja rektorina, Tartu ülikooli professori ja prorektorina, tema eraelu ja püüdlustega. Kuid sellest kõigest ei saa me sama hästi kui mitte midagi teada, kõike seda vaid markeeritakse paaril leheküljel. Selle asemel võtab ligemale poole üsna suures kirjas raamatust enda alla mingisugune segasevõitu spioonilugu, mis nõudnuks kriitilisema pilguga ületoimetamist.

Jah, ma saan aru, et just see autori „varjatud elu“ ärgitas tema pooleli jäänud käsikirja sellisena välja andma, kuid märksa õigem oleks olnud katta puuduvad osad tema omaste ja sõprade, töökaaslaste ja kaasteeliste kirjutatuga. Küllap jäi Kangilaskist järele muidki kirjutisi, kirjavahetust ja dokumente, mida oleks saanud kasutada. Sellisel juhul olnuks ka see pajatus tema elu varjatud poolest ehk pisutki enam omal kohal.

Sest mida me siis seoses selle juba palju kära tekitanud agendi- või topeltagendilooga õieti teada saame? Esmalt seda, et ta nõustus 1962, veel tudengina, meelsasti hakkama GRU kaastööliseks. Tõsi küll – osalt lootusest vältida ajateenistust ja osalt selleks, et hõlpsamini läände pääseda. Tegelikult tuli tal 1963 siiski ajateenistusse minna, kuid samuti GRU-le allunud spetsnazi roodu Kaliningradis ja ainult mõneks kuuks. Ta vabastati peagi teenistusest tervislikel põhjustel, kuid kaldun arvama, et kõiki kolmest teenistusaastast poleks tal ka muidu seal veeta tulnud – sest teda taheti ette valmistada eelkõige vaid radistiks vastase tagalas võimaliku sõja puhuks. Ja selleks „tagalaks“ pidi olema mitte Lääne-Euroopa (nagu Kangilaski ise ootas), vaid Eesti, kui NATO väed peaksid selle hõivama. Nimelt loodi millalgi siis, 1960. aastate alguses või juba varemgi, igas Balti liiduvabariigis üks kadreeritud luure-diversioonibrigaad tegutsemiseks „okupatsiooni“ tingimustes. Igaühes neist oli tõenäoliselt mõnesaja mehe ümber, kindlasti sekka ka mõnevõrra naisi, kes kõik pidid rahu ajal elama omaenda tavalist elu. Kindlasti enamasti baltlased, sest nad ei tohtinud ju liigset kahtlust äratada. Värbamisel olevat eelistatud KGB-le allunud piirivalvevägedes, kuid kindlasti ka otse GRU-le allunud spetsnazi üksustes sundaega teeninuid. Salakorterid, peidikud, sidepidamisreeglid … Tolsamal 1962. aastal formeeriti ka alaline, 4. spetsnazi brigaad, mis paikneski kuni 1992. aastani Eestis, Viljandis, olles liigse uudishimu vältimiseks maskeeritud Pihkvas asunud ja asuva (lahinguosad praegu küll Ukrainas) 76. õhudessantdiviisi üheks polguks.

Too mainitud kadreeritud väeosa oli rangelt salastatud ja põranda alla viidud, kuid mingeid kuuldusi rahva seas ikka liikus. Mäletamisi arvasin nõukogude perioodi lõpul teadvat isegi selle brigaadi väeosanumbrit, kuid nüüdseks on see muidugi ammu ununenud ja vaevalt see paika pidaski. Olin 1990ndail pisut üllatunud, et sellest põrandaalusest struktuurist mingit täiendavat teavet ei kuuldunud, ehkki küllap käis enamik selle hingekirja kuulunuist kapos südant kergendamas. Sellesse kuulunud tundsid küll – nagu taoliste väeosade puhul ikka, suuremate sissekukkumiste vältimiseks – ainult oma otsest ülemust ja veel paari-kolme meest, kellega pidid koos tegutsema. Aeg-ajalt (Kangilaski mälestuste järgi viie aasta takka) värskendati nende oskusi kordusõppustel. Kogu seda tausta ei näi Kangilaski aga teadvat.

Sideväljaõppe sai ta 1965 kordusõppustel Riias. Ka tema ei teadnud nägu- ja (vale)nimepidi kedagi peale oma otseste, aja jooksul vahetunud kuraatorite. Radistina tuli tal tunda vaid oma aparatuuri, teada selle peidukohti, kontaktivõtmisviise, mõnevõrra ka šifreid – ei muud. Paarimehi tal nähtavasti polnud, mingit salajast teavet – peale nendesamade, samuti aja jooksul muutunud sideseadmete ja -meetodite ning oma otses(t)e ülemus(t)ega seotud, osalt kindlasti vaid näiliste asjaolude – ta ei vallanud.

Näib, et see viimane asjaolu teda häiris, sest ta jutustab oma niigi väga lühikestes mälestustes pikalt ümber GRU kohta käivat üldist ja eriti V. Suvorovi ja V. Rezuni sulest pärinevat teavet ning juhendajate poolt ette söödetud „legende“ ja lihtsalt häma. Kuni selleni, et talle, järjekordsele tavalisele kordusõppusele kutsutud reservistile lobiseb elukutseline luureohvitser välja, et tema eelmine ülemus olla Riias trammi alla jäänud. (Ei-ei, küllap ikka likvideeritud, teavad Kangilaski peatsed uued ülemused Rootsi luurest.) Olgu öeldud, et tema mälestustes on mitmed luureprofid ikka kuidagi väga usaldavad ja jutukad. Meelitades muidugi nõnda jutukusele ja ülemäärasele ettevõtlikkusele hoopis Kangilaski enda.

Märkimist väärib, et GRU ohvitserid, kellega tal tegemist oli, olid puha polkovnikud ja alampolkovnikud, vahel esitatud täisnimega, vahel salapärasemalt – näiteks „alampolkovnik S.“. Too trammi alla jäänu, „Vladimir Nikolajevitš“, teeninud enne temaga usalduslikult tegelema hakkamist lausa kindralikohal Leningradi sõjaväeringkonna staabis, ja üks teine, tema kõige pikaajalisem ülemus „Aleksandr Mihhailovitš“ saadetud hiljem Kaug-Itta samuti kindralikohale. Ja muidugi ei jäeta seda talle mõlemal puhul ütlemata, eks ole. Aga luurajatel ongi kõrged auastmed, teab Kangilaski. (Tegelikult on ikka pigem vastupidi – luurajatel kipuvad kogu maailmas olema madalamad auastmed kui sama kaua teeninud tavasõjaväelastel, sest see sõltub osalt ka nende alluvate arvust, ja luures ei saa neid enamasti olla kuigi palju.)

Ainult Kangilaski otsene värbaja ja esimene juhendaja „Gennadi Aleksandrovitš“, valeperekonnanimega „Aleksandrov“ ja „tegelikult hoopis Z.“, on kõigest kapten ja läheb hiljem erru majorina. Ennast mälestustes tõsise sõjandushuvilisena esitlev Kangilaski kahtlustab tema nii madala lennu taga mingeid segaseid asjaolusid või tema liigset pehmust luureprofi kohta, kuid märgib möödaminnes ka, et ülikoolis omandatud erialalt oli tegemist võõrfiloloogi, mitte sõjaväelasega. Sõjalise kõrghariduseta ei olnudki aga võimalik kaugemale edeneda, major oli nagunii karjäärilaeks väga suurele enamikule ohvitseridest. Kangilaski ise tõusis GRU reservohvitseriks oldud nelja aastakümne jooksul reservnooremleitnandist reservkapteniks.

Aastad läksid, kunagise tudengi karjäär edenes tavaelus üsna hoogsalt, ta liikus õpetlase ja turistina juba lääneriikideski, kuid otseselt agendiks ei tehtud teda ikka veel. GRU on muidugi sõjaväe­luure, neil ehk polnudki ühe kunstiajaloolasega ses mõttes suurt midagi peale hakata, muu hulgas otseselt välisluurega tegelenud KGB osas aga pärssis asja just Kangilaski GRU-seos.

Näiteks 1980. aastal oli ta pikaajalises välislähetuses Oslo ülikoolis, NATO territooriumil; võiks mõelda, et suurepärane võimalus Nõukogude välisluure jaoks, muudkui lase aga omal poisil end vastava huvi tekitamiseks vabamalt väljenduda, näiliselt koostööle tõmmata või äärmisel juhul äragi hüpata ning sokuta ta siis mingitesse lääne või vähemalt väliseesti struktuuridesse! Aga ei, mingisuguse Moskva bürokraadi kiusu pärast tuli hoopis enneaegu kodumaale naasta. Saate ise aru, et olnuks ta …

Nii oli 1981. aastani. Kordan igaks juhuks üle: kas Kangilaski oli enne seda kellegi-millegi agent? – Ei, ei olnud, ta oli Nõukogude armee reservohvitser, keda GRU kavatses sõja korral ära kasutada. Seotud oli ta küll vaikimiskohustusega, ent nagu ta kirjutab – ei pidanud ka sellest päris kinni. 1981 värbas ta aga hoopis Rootsi luure, kes oli teadmatuses tema GRU-taustast, lihtsalt kui sobiva profiiliga kodueestlase. Värvati ta nende ootamatute asjaolude selgumisel mitte lihtsalt informaatoriks, vaid tõesti agendiks, kes sai selle eest ka tasu – välismaal viibides esemete ja väiksemate summadena, kuid veel 2017 võtab Kangilaski omaenda kinnitusel kümne teenistusaasta eest tagantjärele vastu 70 000 Rootsi krooni ja väljendab õrna pahameeltki, et see summa vahepeal intresse polnud kandnud. Rootslasi huvitasid alul eelkõige tema kasutada olnud aparatuur, šifrid jmt, kuid perestroika ja laulva revolutsiooni aastail aina enam kõik Eestis toimuv. Kangilaski oli sellal ERKI rektorina tavalisest tublisti informeeritum isik.

Eesti iseseisvuse taastamise järel olevat Kangilaski omaenda väitel ise koostöö Rootsi luurega lõpetanud – kuid järgnevast selgub samuti tema enda sõnul, et siiski mitte, kõik jätkus. Välisluure asemel olevat ta küll nüüd sealse kaitsepolitsei Säpo kureerida antud, ent mingeid lähemaid andmeid selle kohta ei esita. Just rootslased olla teda mõjutanud ka värskendama oma sidemeid GRUga – s.t hakkama nüüd tõepoolest ka selle agendiks selle sõna täpses tähenduses, juba iseseisvas Eestis – ning sellest kõigest kodumaa võime esialgu mitte teavitama. Sealtpeale oli niisiis tõesti tegemist topeltagendiga. Kui tõsiselt sai Vene sõjaväeluure võtta ühe väikese Tallinna kunstikõrgkooli juhi ja seejärel Tartu kunstiajalooprofessori koostöösoovi ning tema poolt diplomaatilistel jm vastuvõttudel raashaaval justkui kokku korjatut, on raske öelda, kuid see „koostöö“ kestis siiski 2003. aastani, mil GRU selle kui tulutu ühepoolselt lõpetas. Kas Kangilaski võttis selle aja jooksul ka venelastelt vastu mingit tasu, sellest ta vaikib.

Siin on veel üks asjaolu. Kohe pärast augustiputši ja iseseisvuse taastamise otsust ei olnud võib-olla tõesti päris õige oma GRU- ja Rootsi-sidemetest kusagile teatama tõtata. Olgu peale, anname veel mõne kuu aega, kuni kõik rahvahääletused ja vabad valimised on ära toimunud, põhiseaduslikud võimuorganid taastatud jne – hiljemalt sügisel 1992 tulnuks seda ikka teha! Riigi poolt sanktsioneerimata koostöö võõrriigi salateenistusega –mis tahes võõrriigi omaga! – on otsene kuritegu, riigireetmine. Kangilaski aga kuhugi millestki esialgu teada ei andnud ja asus ka kapoga koostööle alles 1993, ja siis ka selle, mitte iseenda eestvõttel. Jääb teadmata, kas tema varjatud elust andsid kapole teada rootslased või mõni saatusekaaslane GRU päevilt.

See oli kolmkümmend aasta tagasi, Kangilaski topelt- või nüüd õigemini isegi kolmikagendiks olemine lõppes kakskümmend aastat tagasi. Ilmselt lõppes. Nii mälestuste autor kui ka enamik tema mainitud isikuid on juba teispoolsuses. Jah, võib mõista, et – ja miks –see lugu temas pakitses ja väljapääsu otsis.

Ent tema poolikuks jäänud elulooraamatu sellisel kujul avaldamine on tõeline karuteene. Elas huvitav ja andekas inimene. Kunstiajaloolane – mitte küll niivõrd teadlane, kuid seda väljapaistvam populariseerija ja õpetaja. Rektori ja prorektorina hulk aastaid kahe kõrgkooli eesotsas seisnu. Tohutu tutvusringkonnaga väga meeldiv suhtleja. Abikaasa, isa, vanaisa … Kuid mis on nüüd esimene asi, millest Jaak Kangilaskit meenutades rääkima hakatakse?