Miks on vaja marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu?

Nüüd kui meil on olemas kogumikud, mis käsitlevad Eesti feminismi ajalugu ja kvääriajalugu, võiks hakata mõtlema, kuidas neid lugusid Eesti peavoolu ajalukku kirjutada.

ARO VELMET

Miks on vaja kirjutada marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu? Esiteks muidugi seepärast, et iga kogukond väärib teadmisi oma minevikust. Teiseks aga seepärast, et kui muuta jutustaja vaatepunkti, siis võivad ka suuremad ajaloolised tõekspidamised hoopis teises valguses paistma hakata.

Nii näiteks järeldab Piret Karro oma uurimuses „150 aastat Eesti feminismi“, et 1918. ja 1991. aasta, mis tavapärases ajalookäsitluses seostuvad esmalt sõnaga „iseseisvus“, olid naisperspektiivist vaadelduna hoopis vastuolulisemad.¹ Naised osalesid aktiivselt riigi loomisel, ent nende esindatus nii Asutavas Kogus kui ka Riigikogus oli tagasihoidlik. Perekonnaseadust, mille kohaselt oli naine sisuliselt oma mehe ülalpeetav, taheti muuta juba tsaariajal, iseseisvas Eestis venitati sellega nii kaua, et enne kaotati iseseisvus kui naisi kammitsev perekonnaseadus.

Ka taasiseseisvumine paistab nais­uurimise vaatepunktist keerukana. Feminism seostus paljudele Nõukogude minevikuga ja kauboikapitalistid müüsid kõike, pesumasinatest jalgratasteni, palja naisekehaga. Ka Eesti rahvaarvu kahanemine, demograafilise vetsupoti probleem viis kiiresti järeldusteni, mis käsitlesid naisi eeskätt soojätkajatena. Ühiskonnas levis „uusrahvuslik ideoloogia, mille kohaselt naiste koht on kodus, mitte poliitikas“.² Kauaoodatud vabadus haises kangesti patriarhaadi järele.

Marginaliseeritud häälte esiletoomine Eesti ajaloos aitab nende õigusi kaitsta ja edendada ka tänapäeval. Paremäärmuslikes seltskondades on üheks tüüpilisemaks argumendiks võrdõiguslikkust suurendavate ettevõtmiste kritiseerimisel, et „see ei ole Eestile omane, tegemist on lääne importkaubaga“. No ei ole see nii. Carl Robert Jakobsoni kõrval võiks keskmine eestlane tunda ka Lilli Suburgi, kes aastal 1887 julgustas eesti naisi „ahju tagant välja astuma“ ja ühiskondlikus elus aktiivsemalt osalema. Teada võiks ka Aleksandra Kollontaid, kelle vaated kujunesid vähemalt osaliselt Narvas Kreenholmi vabriku töötajaid jälgides ning kelle roll globaalse feminismi arengus on vaieldamatu, hoolimata sellest, kuidas hinnata tema rolli varajase Nõukogude Liidu valitsuses. Tänapäeva võitlustel võrdõiguslikkuse eest on kohalikud juured ning nende „võõramaiseks“ tembeldamisega ei pääse nende murede lahendamisest.

Seepärast on Eesti esimese LGBT ajalugu käsitleva teose „Kalevi alt välja“ ilmumine märgiline sündmus. Kuigi geikogukonda puudutavad teemad on viimase viieteistkümne aasta jooksul muutunud normaalseks ühiskondliku debati osaks ja kuigi toetus kooseluseadusele on nüüdseks üle 60%, on Eesti LGBT-kogukonna ajalugu peaaegu täiesti tume maa.³ Väheseid valguskiiri on siia toonud kunstnikud, näiteks Jaanus Samma oma teosega „Esimehe lugu“ ja Anna-Stina Treumund fotoseeriaga „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“. Artiklipikkusi käsitlusi on ilmunud ajakirjas Mäetagused ning päris ammusest ajast mäletab ehk keegi veel Teet Veispaku ja Max Randi artikleid 1989. aasta Vikerkaares. Tööpõld on lai.

Kvääriajalugude juures kerkib paratamatult üles allikaprobleem. Homoseksuaalsus on suurema osa viimasest kahest sajandist olnud siinmail kuritegu. Geikogukonnad on pidanud tegutsema põranda all oma seksuaalsust häbenedes, aga sageli ka vormides, mis ei sobitu hästi XXI sajandi arusaamadega homo- ja heteroseksuaalsusest. Tüüpiliselt on kvääriajalugude uurimiseks kasutatud kahte sorti allikaid: esiteks politsei- ja kohtutoimikuid, teiseks suulist ajalugu, mälestusi ja kirjandust. Politsei ülekuulamised ja jälitustegevus võivad anda hea ülevaate geielu avalikkust puudutavatest külgedest – kus käidi lantimas, kus koguneti – ja nendest aspektidest, mida inimesed parema meelega ei meenutaks. Samas nõuab nende allikate kasutamine palju kriitilist meelt ning valgustab LGBT-rahva elu vaid osaliselt ja kõverpeeglist. Suuline ajalugu on aga mõistagi piiratud inimeste elueaga – tsaariaegse geielu uurimiseks pole sellest meetodist suurt kasu.

Kogumikus „Kalevi alt väljas“ on esindatud mõlemad lähenemised. Esimeses essees kasutab Ken Ird XIX sajandi keskpaigas Kuressaares peetud kohtuasjast kohtutoimikuid, selleks et näidata, kuidas homoseksuaalsuse stig­matiseerimine ei mõjutanud ainult geikogukonda ennast, vaid kujundas võimusuhteid kõikides Kuressaare ühiskonnakihtides. Loo keskmes on kaks rikast kuressaarlast, ametnik Alexander Eichfuss ja bürgermeister Philipp von Rieckhoff, keda nende ühine tuttav Johann Simon Masurkewitz süüdistas sodoomias. Viis aastat kestnud protsess lõppes õigeksmõistva otsusega. Kohtualused ise väitsid, et süüdistus kujutas endast kättemaksu ebapopulaarsete otsuste eest, mida nad linnavalitsejatena teinud olid. Ka ainsad tunnistajad, kes kahe ametniku voodielu näinud olid, osutusid nende vastu isiklikku vimma kandvateks. Kinnitust kõlvatust käitumisest ei andnud ka arstlik läbivaatus, kus otsiti sodoomiale viitavaid muutusi kehaehituses: „närbunud lihaskond, kortsus nahk, küürus kehahoid, lotendavad põlved, ebakindel ja taaruv kõnnak, tuhmid silmad, nüri kuulmine, päraku paistes või halvatud sulgurlihas“.

See, kas härrased Eichfuss ja Rieckhoff ka tegelikult voodikaaslased olid, polegi selles loos kuigivõrd oluline. Me näeme, kuidas homoseksuaalsuse küsimus mõjutas tervet ühiskonda. See oli relv, millega oli võimalik rünnata võimu ära kasutavaid ametnikke. See oli probleem, mis andis arstidele võimu otsustada inimeste Siberisse saatmise üle. See oli prisma, milles eristusid XIX sajandi tsaaririigi võimusuhted: eestlasest teenijannat, kes olla oma silmaga näinud Rieckhoffi Eichfussi peal magamas, ei peetud kaugeltki nõnda usutavaks tunnistajaks kui paistes pärakut otsinud arstihärrat. Ning süüdistustest hoolimata läks bürgermeistril ja ametnikul lõpuks ikka hästi. Nad mõisteti õigeks ning Eichfuss sai hilisemas elus veel viis lastki. Baltisaksa aadelkond ei lasknud end kuulujuttudest häirida. Sellest ühest kohtuasjast saab teada enam-vähem kõik, mida XIX sajandi Kuressaare kohta teada on vaja, homoseksuaalsus, paistku ta pealegi marginaalse nähtusena, osutub siin võtmeks kogu ühiskonna mõistmiseks.

Spektri teises otsas on Riikka Taavetti essee kvääride elulugudest, mis toetub suuresti Merle Karusoo välja antud kogumikule „Kured läinud, kurjad ilmad“. Taavetti on leidnud sealt üles üksikud lood, mis kirjeldavad tõmmet samast soost kaaslaste poole ja mis avavad neid kahtlustega segatud kirgi, mida tundsid hilisel nõukogudel ajal oma teistsugust seksuaalsust avastanud inimesed. Siin näeme, et seksuaalsusega suhestumine oli palju paindlikum, kui stereotüüpide põhjal järeldada võiks. Näiteks ei tähendanud samast soost partneriga seksimine veel tingimata seda, et ennast defineeriti gei või lesbina. 16aastane mees võis peo käigus seksida peokorraldajaga, seda nautida ning siiski jätkata enda defineerimist heteroseksuaalsena. Mõni teine võib aga jällegi kahelda oma identiteedis, kuigi ühtegi otsest seksuaalset akti polegi toimunud, lihtsalt kallistused ja puudutused tunduvad eriliselt laetuna. Kui kohtu­toimikud näitavad, kuidas riigi tähele­panu alla sattunud homoseksuaalsus puudutab kõiki ühiskonnakihte nende seksuaalsusest hoolimata, siis sellised autobiograafilised lood näitavad, kui vähe inimeste jaotamine homo- ja heteroseksuaalseteks üldse ütleb meile seksuaalsuse tõelisest mitmekesisusest ja keerukusest.

Kogumiku ülejäänud tekstid katavad ilusasti ära põhilised kvääriuurimuse valdkonnad. Andreas Kalkun ja Rebeka Põldsam kajastavad homoseksuaalsuse esinemist publitsistikas. Näeme, et Eesti LGBT-ajalugu on alati olnud rahvusvaheline, „võõraste teemade koju­toomine“ on olnud meile omane vähemalt XIX sajandi lõpust saadik, kusjuures toojateks on sageli olnud konservatiivsed ringkonnad.

Nii muutus homoseksuaalsus Eestis kõneaineks tänu Saksamaal toimunud Eulenburgi skandaalile. Loo sisuks oli küllaltki tüüpiline keelepeks, kus keiser Wilhem II lähikondlasi süüdistati homoseksuaalsuses ja selle kaudu poliitiliste otsuste mõjutamises. Skandaali kajastades õppisid Eesti ajakirjandusväljaanded esimest korda homoseksuaalsusest avalikult kirjutama, töötati välja vastavat terminoloogiat, aga ka erinevaid raamistusi („homoseksuaalsus on moraalne pahe, mis ohustab kogu inimkonda“, „homoseksuaalsus on meditsiiniline nähtus ja sestap ei tohiks olla karistatav“), millega skandaali lugejale arusaadavaks teha.

Rebeka Põldsam toob 1930ndatest päevavalgele mõned väga raskesti tõlgendatavad ajakirjanduslikud tekstid, kus keegi anonüümne autor kirjutab (sarjas pealkirjaga „Lilla õudus“) oma homoseksuaalsetest kogemustest, Kaarli puiesteel lantimisest jm osalt justkui pihtimuslikult, osalt hoiatavalt, osalt lihtsalt kõmuliselt-meelelahutuslikult. Ühelt poolt annavad need tekstid väärtuslikke teadmisi geielu kohta sõjaeelse vabariigi ajal, teisalt aga näitavad, kuidas ka konservatiivsel-autoritaarsel perioodil Eesti ajaloos oli tabuteemadest võimalik rääkida – kui selleks vaid õige keel leida.

Eraldi väärivad välja toomist kaks teksti. Bart Pushaw kvääripilguga tehtud analüüs Kalevipoja vaieldamatult homoerootilisest kujutamisest sajandivahetuse kunstis võiks anda kõneainet eesti kultuurikaanoni laiemaks ümbermõtestamiseks. Valvekonservatiivide hüüatusi ennetades: see ei tähenda, et „eksistentsialistlikust Kalevipojast“ ei tohiks enam rääkida või et Andrese ja Pearu suhet tuleks juba põhikoolist alates kujutada eesti geikultuuri alustalana. Lihtsalt, traditsiooniliste tõlgenduste kõrval võiks olla ruumi ka kvääripärasematele, ent siiski veenvatele lugemis­viisidele.

Teine ülioluline tekst on Sara Arumetsa essee soo tunnustamise poliitikast või õigemini selle puudumisest 1990. aastate Eestis. Arumetsa järeldus on üsnagi šokeeriv. Soo tunnustamine ja soolise ülemineku reguleerimine – kaks transinimeste jaoks keskset riiklikku protsessi – olid meil 90ndatel sisuliselt reguleerimata. Et mingisugunegi õiguslik raamistik kümnendi lõpuks loodi, juhtus tänu sotsiaalministeeriumi ametnike, teemaga seotud aktivistide, arstide (Maie Väli, Helvi Rammul, Uudo Reino) ja juristide (Peeter Järvelaid) lobitöö tulemusel.

Arumetsa lugu näitab üsna heas valguses keskastme spetsialiste, kes transinimestega otseselt kokku puutusid. Heaks näiteks on perekonnaseisuameti töötaja, kes ilma suurema kärata muutis ära ühe transnaise sooandmed, et too saaks seejärel õiguse „sugu korrigeerivale“ operatsioonile. Poliitilisel tasandil reageeriti teemale aga kas totaalse apaatiaga – kogu aeg oli lihtsalt tähtsamaid asju teha – või siis takerduti justiitsministeeriumis filosoofilistesse vaidlustesse, mille tõttu kümned trans­inimesed aastaid teadmatuses istuma pidid. Muide, paljud soo tunnustamisega seotud küsimused on Eestis tänini selge vastuseta.

„Kalevi alt välja“ on oluline esimene samm Eesti kvääriajaloo süstemaatilisel uurimisel. Edasi võiks liikuda nii sügavamale kui ka laiemaks. LGBT-inimeste häälte esile toomise kõrval tasuks valgustada ka nendega seotud diskursuseid: poliitilist retoorikat ja õigusloomet, aga ka homoseksuaalsuse raamistamist avalikes aruteludes, umbes nii, nagu seda on teinud Kalkun ja Põldsam. Kaardistamist vajaks ka heteroseksuaalsus kui mõiste ja identiteet Eesti ajaloos. Eesti taasiseseisvumisaegse rahvusluse soostatust olen ma ise natukene uurinud, ent seda tasuks teha ka varasemate perioodide puhul.⁴ Eelnevaga seotult vääriks uurimist ka Eesti homofoobia ajalugu, nii nagu on seda Venemaa kontekstis meisterlikult käsitlenud Oxfordi õppejõud Dan Healey.⁵

Viimaks, nüüd kui meil on olemas kogumikud, mis käsitlevad Eesti feminismi ajalugu ja kvääriajalugu, võiks hakata mõtlema, kuidas neid lugusid Eesti peavoolu ajalukku kirjutada. Ma ei mõtle siin „Eesti ajaloo“ stiilis akadeemilisi köiteid, vaid laiale publikule ja üld­hariduskoolidele mõeldud väljaandeid. On selge, et meil on mitmekülgsete huvidega häid ajaloolasi ja meie avalik arutelu suudab hallata ka poliitiliselt tuleohtlikke ja vastuolulisi arvamusi tekitavaid teemasid. Väga tore oleks, kui tänavu kooliteed alustanud õppurid tutvuksid keskkooli jõudes lisaks Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidula saavutustele ka Lilli Suburgi, Maie Väli, Eesti Lesbiliidu ja teiste oluliste tegelaste ja asutustega mitmekülgsemas Eesti ajaloos.

1 Piret Karro, 150 aastat Eesti feminismi. – Vikerkaar 3/2022, 58–112.

2 Karro, 150 aastat Eesti feminismi, 102.

3 https://humanrights.ee/materjalid/avaliku-arvamuse-uuring-lgbt-teemadel-2021/

4 Aro Velmet, Sovereignty after Gender Trouble: Language, Reproduction, and Supranationalism in Estonia, 1980–2017. Journal of the History of Ideas 80, no. 3 (2019), 455–478.

5 Dan Healey, Russian Homophobia from Stalin to Sochi. Bloomsbury Academic, New York 2018.