Savisaare pärandi kuulsusetu lõpp

Mitte-eestlaste integreerimist ühiskonda ja neile võrdsete võimaluste loomist on Keskerakond tegelikult vältinud kõigi vahenditega.

JÜRI SAAR

Nädalavahetusel otsustati Paides Keskerakonna edasine käekäik, ent määrati ühtlasi paljuski Eesti tulevase poliitmaastiku piirjooned. Nii äsja valitud esimees kui ka juhatus esindavad ühetähenduslikult Kõlvarti leeri. Kaotajaks väga tasavägises võistluses jäi Kiik koos oma poolehoidjatega eesotsas praeguse esimehe Rattaga. Kellelgi ei tasu lasta ennast eksitada kongressi delegaatide häälte sisuliselt võrdsest jagunemisest, sest olukord muutus tulemuste teatavakssaamise hetkest ja mingist tasakaalust enam rääkida ei saa.

Pole kahtlustki, et nüüd on meil olemas venelaste partei, s.t erakond, mida juhivad venelased ning mida hakkavad ka edaspidi valima eeskätt venelased. Selles mõttes võtsid parteis revanši need jõud, kes jäid alla Rattale, kui too Savisaare loodud poliitikaga lõpparvet üritas teha. Väliselt see tal küll õnnestus, kuid parteis on jätkuvalt piisavalt palju neid, kellele niisugune asjade käik ei meeldinud.

Tulemus oleks olnud samavõrra saatuslik ka siis, kui Paides oleks võitnud konkureeriv Kiige juhitud leer, pealegi oleksid sel juhul olnud erakonna sisepinged võib-olla veelgi suuremad. Keskerakond oleks siis kaotanud järgmistel valimistel jätkuvalt venelaste toetust ja õhus oleks olnud selgelt venemeelse erakonna loomine Eestis. Jah, siiani pole see õnnestunud, kuid Eesti ühiskond on pidanud selle nimel maksma hulgaliselt lõivu.

Nüüdseks on selge, et erakonna asutanud Edgar Savisaare poliitiline karisma oli vaieldamatu ja Eestis oli tema näol olemas oma Trump enne seda, kui ameeriklased seesuguse poliitnähtuse leiutasid. Savisaare loodud erakond ja tema aetud poliitika olid väga peenelt tasakaalustatud ja samal ajal tasakaalust väljas. Ühest küljest ei teinud ta ühtegi liigutust, mille tõttu oleksid kohalikud venelased võinud teda hakata kahtlustama nende huvide reetmises. Kui tuletame meelde kas või 2007. aastat, mil venelased linna rüüstasid, siis oli linnapea Savisaar kadunud ega proovinud kordagi oma valijaid maha rahustada.

Ta ei läinud aga ka koos mässajatega barrikaadidele, kus märulipolitsei oleks võinud tal näiteks silma siniseks lüüa, vaid hoidus ettenägelikult varju. Täpselt samamoodi tegi Trump 2022. aasta 6. jaanuaril, kui lahkus „võitlusväljalt“ Valgesse Majja tulemust ootama. Just nii pidas ennast üleval ka Savisaar, aga pärast edutut mässu ilmus ta kohe välja ja hädaldas koos omadega: „Mille eest te neid inimesi peksite?“ Sellele lisandusid etteheited venelaste tegelike probleemide lahendamata jätmise eest. Meelsus oli sellega ühetähenduslikult näidatud ja edasine poliitiline toetus tagatud.

Just venekeelsed valijad olid need, kellele Savisaar ja tema loodud erakond kogu oma eksistentsi jooksul lootis toetuda – ja selles oldi edukad. Savisaar oli sümbol, kes oskas käituda ja olla täpselt selline, nagu peab olema üks peremees (hozjain). Just niiviisi valitses ta pealinna ja kõiki neid omavalitsusi, kus Keskerakond võimul oli. Kõik mäletame uhket vene kirikut Lasnamäe nõlval ja seda avamas käinud opritšnikute delegatsiooni eesotsas õigeuskliku tšekisti Jakuniniga. Viimase siinviibimine pidi näitama kohalikele venelastele, et linnapeal on Moskvas tugev toetus. Mäletatavasti juhtus siis ka väikene aps idarahaga, mis pidi ilmselt minema Keskerakonna positsiooni parandamiseks järgmistel valimistel. See aga peagi unustati.

Tema toetajate teise poole moodustasid eri põhjustel rahulolematud, kellele tundus, et iseseisvas Eestis on neile liiga tehtud. Näiteks nn uusrepresseeritud, kes ei saanud erastada endistele omanikele kuulunud elamispindu. Samuti need, kes arvasid, et kohustusliku ajateenistuse Nõukogude Liidu relvajõududes ja rublades saadud palga peaks hüvitama Eesti Vabariigi maksumaksja. Samuti liiga väikese pensioni saajad, keda Savisaar toetas isiklikult küttepuude, kartuli ja rahalise meeldetuletusega sünnipäeval. Või need majandustegelased, kes pooldasid lähedast koostööd Venemaaga sealse tohutu turu tõttu ja oleksid näinud hea meelega iseseisvat Eestit n-ö soometumas. Kõik rahulolematud kokku moodustasidki toeka valijate ploki.

Nimetatud kahe rühma panus tagas Savisaarele (Keskerakonnale) püsiva võimupositsiooni pealinnas Tallinnas ja tugeva positsiooni Eesti poliitikas, mille tulemusel oli Savisaare poliitiline kapital piisavalt suur. Mõlemale meeldis see, et Savisaar esindab „mõistete ehk ponjatije’te maailma“, kus kõik tähtsamad asjad otsustab peremees, mitte ei panda need paika lepingutega, mida tuleb kõigil täita (pacta sunt servanda). Selles maailmas, mida näeme jätkuvalt teisel pool Peipsi järve, on küll olemas ka õigus ja õigusnormid, kuid need kehtivad ainult siis, kui vaja, ehk siis, kui valitseja tahab. Valitsemissüsteemi tegevus ei sõltu mitte õigusnormidest, vaid peanoogutustest ja silmapilgutustest, vihjetest ja üksteisemõistmisest.

Õigusnormide suhtelisust ja paindlikkust vastavalt vajadusele demonstreeris Savisaar korduvalt, alates sellest, et ta tabati liikluseeskirjade rikkumiselt, ja lõpetades kohtuprotsessiga. Muidugi oli ta sellegi idamaise seaduspära ehe näide, et kõrge võimupositsioon toob hästi raha sisse ja kuni võimupositsioon on alles, ei esitata ka liiga palju küsimusi raha päritolu kohta.

Selline oli Keskerakonna valitsemisjoonise üks pool. Keskerakonna tasakaalust väljas olek avaldus aga selles, et erakonna juhtide hulgas oli ebaproportsionaalselt palju eestlasi. Nendelt ei eeldatud samal tasemel avalikku venemeelsust, kui oli juhil ja mõnel tema lähikondlasel, kuid nad pidid olema nõus postulaadiga, et venelaste positsioon Eesti poliitikas on liiga tagasihoidlik ja vajab parandamist. Loomulikult ei käinud jutt tegelikust mitte-eestlaste integreerimisest ühiskonda ja neile kui kodanikele võrdsete võimaluste loomisest, sest seda välditi kõigi vahenditega. Eestlaste ülekaal erakonna juhtide hulgas oli absoluutselt vajalik, et säilitada eesti rahvusest inimeste toetus valimistel kogu riigi tasemel.

Esimene suur kaotus tabas Keskerakonda siis, kui liider Savisaar pidi lahkuma aktiivsest poliitikast. Tema järeltulijale jäetud jalavarjud olid liiga suured ning omapärase kujuga, meenutades ühest küljest kalosse või kirsasid, kuid teisest küljest tippfirmade peokingi. Sellistega pole lihtne tantsu lüüa, mida näitas ka tulevik. Väärikat järglast peremees üles kasvatada ei suutnud, kuigi lubas vajadusel „uusi Boroditšeid toota poole aastaga“.

Erakonda juhtima asunud Ratas ei olnud võimeline jätkama asutaja peent poliitikat, kuid võib-olla polnudki niisugune balansseerimine muutunud poliitilises keskkonnas enam võimalik. Hambad risti peaministriks saamine pidi varem või hiljem kätte maksma, sest vene valijad ei andestanud võimuliitu nendega, keda nende meelest saab nimetada natsionalistideks või kellekski veel hullemaks. Kõlvart hääletas 2019. aastal ettenägelikult Keskerakonna juhatuses EKREIKE koalitsiooni vastu.

Rahvas rääkis, kui viimastel valimistel tabas Keskerakonda krahh, mis väljendus 10 koha kaotuses riigikogus. Varasema 26 koha asemel on nüüd Keskerakonnal riigikogus 16 kohta, mis kuulub hoopis teise suurusjärku. Sõda pani asjad põhimõtteliselt paika, sest just Ukraina toetamise osas lahknevad eestlaste ja venelaste arvamused, hoiakud diametraalselt. Ja Kõlvart pole targu Ukraina sõja teemat rutanud kunagi eriti aktiivselt käsitlema. Tallinna linnapeana oli see ka enam-vähem võimalik, kuid erakonna esimehena ilmselt mitte. Võib ainult ette kujutada, kuidas ajakirjanud hakkavad teda igal võimalusel pinnima Ukraina toetamisse suhtumise teemal. Erinevalt Yana Toomist, kelle Brüsselis udutamise kohta me siin Eestis palju ei tea, pole Kõlvartil võimalik siin olles istuda mugavalt kahel toolil korraga.

Kõlvart lubas võidukõnes toetuda Savisaare pärandile otsustavamalt, kui seda oli teinud Ratta juhitud erakond. Küllap oli see lubadus antud siiralt, kuid pole selge, mida tähendab edaspidi selle elluviimine. Siinkohal on vaja täpsustada, sest poliitiline maastik on Savisaare lahkumisest saadik muutunud. Erinevalt esimesest Keskerakonna valijate rühmast, s.t venelastest ja venekeelsetest, mille suurus on jäänud enam-vähem samaks, on eestikeelseid Keskerakonna valijaid praegu eri põhjustel palju vähem. Järelikult on aja nõue otsida toetust ennekõike just venelaste hulgast.

Siinjuures jätkab ta selgelt „venelastele liigategemise ja diskrimineerimise“ teemat, kujutades ennast ühe ohvrina. Kõlvart on Lasnamäe poiss, kes murdis läbi klaaslae, kuigi selle klaaslae peamine ehitusmeister nii erakonna sees kui ka kogu riigis on olnud ei keegi muu kui Savisaar ise. Klaaslagi pidi olema võimalikult tugev ja tagama venekeelsete valijate rahulolematuse olukorraga, seega püsiva toetuse Keskerakonnale. Savisaare tegutsemine teisel rindel ehk venekeelse hariduse jätkumine viiimasel kolmekümnel aastal pidi tekitama aga objektiivse olukorra, et Eestist pärit venekeelsed noored ei saa eestlastega võrdselt hästi hakkama.

Nüüd tasub väga tähelepanelikult jälgida, millise suuna võtab Keskerakond uue esimehe ja juhatuse all kolmes küsimuses. Esiteks Eesti positsioon toimuvas sõjas, s.t ühetähendusliku toetuse säilimine Ukrainale. Teiseks suhtumine venekeelsesse riiklikult korraldatud haridusse ja kolmandaks Vene kodakondsusega ja kodakondsuseta isikute valimisõiguse säilitamine. Vastused neile küsimustele panevad paika Keskerakonna saatuse esmalt Tallinnas ja seejärel kogu Eestis.

Juba praegu on selge, et Keskerakonna juhtgrupis leiab aset personaalse väljapudenemise protsess. Tallinna puhul on selgelt näha, kuidas linna võimupositsioonid mehitati Kõlvarti juhtimisel järk-järgult venelastega ja venekeelsete ametnikega. Seda lubas teha valimistulemus, mis pealinnas saadi valdavalt venelaste häältega. Uskuda, et Tallinna venelastest valijad annavad oma hääle edaspidi Keskerakonnas Kiige leeri kuulujatele, on lihtsameelne.

Pigem võib prognoosida, et Tallinnaga analoogiline protsess hakkab toimuma kogu Eestis ja nii mõnelgi senisel tegijal tasub mõelda, kas poleks targem astuda mõnda teise erakonda oma poliitilise karjääri jätkamiseks. Neil tuleb teha keeruline rehkendus saamaks teada, kui suur osa senisest valijate toetusest oli seotud erakonnaga ja kui suur osa personaalne, mille annab kaasa võtta. Üks asi on aga selge, kaotaja ei meeldi kellelegi, sest teatavasti, kui tsiteerida klassikut, „ei tohi olla nõrk, sest nõrku pekstakse“.

Kui keegi räägib nüüd niisugusest võimalusest, et pärast järgmisi kohalikke ja riigikogu valimisi on võim Tallinnas ja kogu Eestis Keskerakonna ehk venelaste käes, siis see perspektiiv meenutab eestimeelsetele inimestele õudusunenägu. Võib olla üsna kindel, et niisugune stsenaarium ei realiseeru, sest valijatel jätkus tervet mõistust selle õnnetuse vältimiseks juba mitukümmend aastat tagasi. Mäletatavasti flirtis Savisaar korduvalt teemal, kas Eestist peaks saama Euroopa Liidu ja NATO liige või mitte.

Kujutagem nüüd ette, et seisuga 2023 ei oleks Eesti ei Euroopa Liidus ega NATOs ning Ukrainas käiks selline sõda, nagu seal praegu käib, ja me kõik hulbiksime Savisaare pärandile toetudes mingis hallis tsoonis kahe suure väärtusmaailma vahel. Just sinna tahtiski meid kinnistada see suur juht ja õpetaja.