Selgrooga mees, kes võis plahvatada nagu vulkaan

Vastne biograafia näitab Jaan Teemanti inimese ja oma aja kangelasena, kes seisis tänapäevaste väärtuste eest.

HEILI SEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jaan Teemant (1872–1941?) mõjutas Eesti Vabariigi sündi ja kujunemist Konstantin Pätsi või Jaan Tõnissoniga võrreldavalt, kuid on saanud palju vähem tähelepanu. Riigimees, kes tõrjus enda jäädvustamist nii pildis kui ka kirjas, arvas, et eluajal lasevad mälestusi avaldada kehkenpüksid. Teemandi isik on igale biograafile tõsine väljakutse, ent Mari-Leen Tammela on selle vastu võtnud ja ka sellega kenasti toime tulnud.

Tuttav lugu, tundmatu kangelane

Lugeja ees on värske nurga alt esitatud käsitlus Eesti XX sajandi esimesest neljast kümnendist. Esile tõusevad pea­tükid, mis puudutavad peategelase keskset rolli 1905. aasta sündmustes ja meenutavad selle ajajärgu tähtsust omariikluse teel, ning Teemandi võitlust demokraatliku riigikorra eest 1930. aastail. Sinna vahele ja kõrvale jääb tegutsemine rahvasaadiku, valitsusjuhi ja vandeadvokaadina. Huvitav on ka Pätsi-Teemandi kõrvutus ja suhteliin.

Biograafiale omaselt püütakse seegi kord vastata küsimusele, kuidas sai uuritavast see, kellena teda teame. Silma torkavad kaks mõjurit: vallakirjutajast isa kui söakas õiguse nõudja ja iseõppinud õiguse tundja ning 1905. aasta sündmuste järelmid ehk Teemandi tagaselja surmamõistmine välikohtus, maapagu ja karistus. See sügavalt isiklik kogemus pani ta hiljem teisi riigivõimu ülekohtu vastu kaitstes unikaalsesse positsiooni ja aitab mõtestada tema legendaarset 1934. aasta kaitsekõnet W. Tomingase protsessil. Viimasele pandi Pätsi diktatuuri tingimustes süüks lendlehtede koostamist ja trükkimist, et kutsuda rahvast üles protestistreigile, kus pidi väljendatama oma suhtumist põhiseadusvastasesse valitsusse. Teemant lajatas toona: „Orjade üle valitsetakse, vaba rahvas korraldab end ise.“ Ütleja elukaare valguses saavad olulisemaks aga hoopis järgmised sõnad: „Inimesed, kes teatavais olukordades vastuvoolu ujuvad, ei ole alati kõige halvemad kodanikud.“ Just sellist inimest on Mari-Leen Tammela portreteerinud.

Oleme harjunud aktsepteerima oma riigiisasid mõnevõrra plekiliste või vähemalt vastuolulistena. Seekord paistab olevat teisiti. Tammela viskab sissejuhatuses küll õhku mõned võimalikud küsitavused, aga raamatu teisest otsast tuleb Teemant välja oma nime vääriliselt. Autoril on õnnestunud paigutada tema tegemised ja arvamised ühtsesse tervikusse nii, et motiivid nende taga paistavad ka tänapäeval lugupidamisväärsed – vähemalt arvustaja ilmavaatest lähtuvalt. Mis siin keerutada: Teemant ilmub neilt lehekülgedelt kangelasena.

Teemant kui püssirohutünn

Kui siiski otsida midagi vastuolulist, on selleks Teemandi temperament: segu jõulisusest („kõige kangem riigivanem, kes ei kannatanud mingit „seanaha venitamist““, lk 429 ja „möirgaja lõvi, palituhõlmad lahti ja suur revolver ikka käepärast“, lk 267) ning teatavast „närvlikkusest“. See sobib aga Tammela kopsakasse kangelaseeposesse nagu rusikas silmaauku, sest moodsa sangari troobi (või kangelase arhetüübi) juurde käibki teatav haavatavus, mis on üksiti tugevus. Tänu „temperamendile“, mis sundis ta end kuuldavaks tegema, jäi Teemandi selgroog sirgeks ka siis, kui alalhoidlikumad keele hammaste taha peitsid.

Autor pole olnud kitsi kaasaegsete suust nopitud epiteetidega: äge, äkiline, kärsitu, kompromissita, vahutava vaimustusega, „täis keevat temperamenti, närvlikku elavust“ jne. Arusaadavalt ei nimetatud teda „emotsionaalselt ülesköetud naiseks“, küll aga „hüsteeriliste allüüridega meheks“ (lk 11).

Just emotsionaalsus teeb selle privaatse ja põhimõttekindla mehe inimlikult ligipääsetavaks. Ajaloouurimus kasvab looks mehest, kel oli pidevalt käimas kaks heitlust: kuritarvitustele alti võimu ja iseenda kergesti erutuva loomusega. Autor põimib teksti Teemandi tundlikule psüühikale viitavaid seiku: nt gümnaasiumi ajal diagnoositud „närvihäire“, mis kohustas noorukit hoiduma kaks aastast igasugusest vaimsest tegevusest (lk 39), stressiilmingud seoses süüdimõistmise ja paosolekuga 1905. aasta sündmuste järel (lk 139, 154), sh kiire hallinemine, kuni Teemandi pea oli 37. eluaastaks suisa valge (lk 158, 165). Ikka ja jälle reedab Teemandi nägu ja olek ta tundeid. Tema ägedatel sõnavõttudel on sageli ootamatu tagajärg. Kui vahelehüüded riigikogus olid lihtsalt osa Teemandi kuvandist, siis 1905. aastal peetud kõne tõi kaasa surmaotsuse ja sõnavõtt Vilmsi mälestussamba avamisel 1926. aastal diplomaatilise intsidendi. 1934. aastal W. Tomingase kohtuasjas öeldu häiris sõjaväeprokuröri sedavõrd, et too alustas kaitsekõne asjus uurimist; kuu varem oli aga Teemant pidanud riigikogu (viimasel) täiskogu istungil valitsuse kurssi kritiseeriva kõne, mis ajendas omaaegse meedia meelest riigikogu laialisaatmise ja vaikivasse olekusse asetamise (lk 514). Kahe Teemandi valitsuse tagasiastumise taga võib näha tema „lühikest süütenööri“ (lk 410, 425). Kui endised riigivanemad koostasid 1936. aastal Pätsile kriitilise kirja, siis ei läinud Teemant ainsana allkirjastajatest seda üle andma, et end mitte ärritada (lk 535). Jne, jne. Siiski ei lase autor kordagi tekkida muljel, nagu kahandanuks Teemandi neurootilisus tema sihikindlust või vaadete selgust.

Teemandile viib lugeja kõige ligemale ilmselt purse riigikogu ees 1927. aastal – ja seda on aimanud ka autor (lk 405). Riigivanemale heideti ette erapoolikust armuandmispalvete läbivaatamisel ja endiste klientide soosimist. Südamepõhjani haavunud Teemant kinnitas pikas kõnes, et on alati taandunud ega ole rääkinud neist asjust ka kolleegidega: „Ma olen elus nii mõndagi näinud ja nii mõndagi üle elanud, ma saan ka praegu hingeliselt kõigest sellest üle. Minust võib kõik öelda, aga seda, et mina siin mingisuguse halva mõju all olen talitanud ja et siin isiklikud huvid kaasa aitasid, seda öelda ei tohi, see ei ole minu iseloom. Ma võin oma ägeda iseloomu tõttu teinekord vigu teha, võin ägeduses isegi isiklikuks minna, rohkem aga mitte … Ma arvan, et mina mitmel puhul olen näidanud, et minul selgroogu on, nüüd aga tulla tõendama, et ma mingisugustes isiklikkudes huvides toimetanud olen, on rohkem kui liig“.

Teemant kui õiguse eest seisja ja riigimees

Öeldu polnud vaid sõnad. Teemant väljendab korduvalt sellist riigimehe-eetikat ja nulltolerantsi korruptsiooni suhtes, mida tahaks nimetada tänapäevaseks, kui mitte praegused riigiisad ja -emad selle nõudmise vastu tihtilugu nii piinlikult ei eksiks. Tema silmis tähendas võimuamet vastutust, mitte hüvesid.

Näiteks polevat Teemant sõitnud riigivanemana nädalavahetusel oma tallu mitte riigi auto ja bensiiniga, vaid „vana Fordi-loksuga“ (lk 431). Ainsa riigivanemana ei võtnud ta palgalisana esinduskuludeks mõeldud summat välja, vaid andis selle täies ulatuses adjutandile vastuvõttude korraldamiseks. Hoides riigi ja isikliku rahakoti pedantselt lahus, maksis ta oma tuntud kokkuhoidlikkusest hoolimata vastuvõttudele mõnikord oma taskust pealegi (samas).

Eelnev haakub ka Teemandi seisukohavõttudega rahvasaadikute (lk 351) või kõrgete ametnike vastutuse küsimustes. Kui 1926. aastal oli Riigikogu ees Birgi (Teemandi hiljutise lahutusadvokaadi) juhtum, deklareeris ta (meenutades küll süütuse presumptsiooni): „Ei päästa kurjategijat tema kõrge seisukoht, vaid veel enam, – mida kõrgem, mida vastutusrikkam tema seisukoht, seda raskemad peavad olema talle tema kuriteo järeldused“ (lk 392-393).

Tollal domineeris Eestis paljuski (talu)peremehelik juhtimismall (vt ka K. Päts kui „peremees“1). Paraku ähmastab see mõtteviis võimet eristada võimuvolituste teostamist võimu ja kaasnevate hüvede ärakasutamisest, segi lähevad juhi isik ja amet (roll). Teemandile, kelle nõrkuseks paistis olevat hoopis mikrojuhtimine (lk 430), oli see piir aga selge. Erinevalt Pätsist ja Tõnissonist, kahest samaväärsest õigustaustaga riigimehest, jäi ta poliitiku rolli kõrval pühendunult „tegelikuks juristiks“ (lk 308). Ta ei defineerinud end võimu kaudu, ei sõltunud sellest ega hoidnud sest kinni. Ennekõike oli ta advokaat. 1930. aastail riigivanema ulatusliku dekreediõiguse vastu seisnud ja selles (õigesti) diktatuuriohtu aimanud Teemant ei näinud riigivalitsemises kohta autoritaarsusele. 1933. aastal, kesk tormilisi põhiseadusvaidlusi, avaldas ta lootust, et „tulevane hääletamine annab tunnistust sellest, et meie rahva enamus on iseteadlikud kodanikud, kellel amme tarvis ei ole“ (lk 498). Toona tuli tal pettuda. Tema põhimõttekindel idealism võib tunduda tagasivaates naiivne, kuid väärib ajastu kontekstis seda enam lugupidamist.

On sümboolne, et Teemanti võib pidada nii Eesti prokuratuuri kui ka advokatuuri rajajaks. Riigikogus oli ta tuntud „paragrahvide tundjana“, kes nõudis riigivõimu tegutsemisele pidevalt „seaduslikku alust“. Kirglik õigluse ja õiguse püüdja oli ta ka advokaadina. On muhe lugeda, kuidas Teemant kiirustab pärast järjekordset riigivanema­episoodi advokaadikutset taastama või kui oluline sündmus (nt ettepanek moodustada valitsus) tabab teda just siis, kui ta on parasjagu teises Eesti otsas protsessil ega saa kohe asjaga tegeleda. Nõnda juhtus, et kui 1932. aastal tabas teda üks selline ettepanek, oli ta kogu järgmise päeva kohtus, kuid tuli õhtuks välja 17punktilise töökavaga, mille oli kokku sirgeldanud kahe istungi vaheajal (lk 457). Teemant oli tööloom, läbi ja lõhki praktik, kes seisis end säästmata eesliinil, kui kaalul oli kodanikuvabadustel ja võrdsusel põhinev riik.

Teemandi valikud ja mõttekäigud (nii protsessuaalses töös kui ka õigusloomes) paigutusid vähemalt selle juristist lugeja silmis hõlpsasti loogilisse süsteemi. Oli kütkestav jälgida, kelle huve ja millistes küsimustes võttis Teemant (sh hiljem Eesti Vabariigi valitsuse usaldusmehena Saksa usaldusvalitsuse juures) esindada ja kaitsta (seistes mh trüki­vabaduse ja rahvusvähemuste huvide eest). Ta ei lasknud end häirida etteheidetest, et ei eelistanud ühel või teisel puhul riigi huvi. Tema valikud advokaadina olid julged, ebamugavad ja printsipiaalsed ning võimaldasid tegeleda noore riigi probleemidega õigusliku rohujuure tasandil. Teemandi kujutlus justiitssüsteemi eesmärkidest ja toimimisest ning isiku­vabaduste ja põhiõiguste kohast ses hapras tasakaalus ilmub biograafia lehtedelt äärmiselt modernsena, sobitudes tänapäevase arusaamaga õigusriigist.

Teemant oli riigimehena jurist ja juristina riigimees. Selles võiks temast eeskuju võtta iga praegune advokaat ja prokurör. See, et nüüdses Eestis ei sobi olla ühtaegu advokaat-prokurör ja riigikogu liige (oli ju Teemant advokaat ja rahvasaadik samaaegselt), ei ole takistuseks.

Teemant kui fenomen ja mütoloogiline tegelane

Niisiis on Teemant üks õige aktuaalne kuju. Ütleme vahel, et mõni teos ei ole pidanud ajaproovile hästi vastu või mõni suurkuju kuulub „oma aega“. Tammela kujutatud Teemant ei mõju praeguses Eestis anakronismina. Advokaaditöös saanuks talle küllap väljakutseks digihüpe, kuid vaadete ja põhimõtete kohandamisega ta vaeva nägema poleks pidanud.

Teemandi ajatus on huvitav paradoks. Nagu öeldud, on temast ajalukku jäänud iseäranis napp jälg. Tuline tegutsejaloomus ning sihipärane vastupanu enda ladestamisele teksti- ja pildi­materjalina lubavad järeldada, et talle oli oluline toimida omas ajas, mitte tsementeerida end tulevikku. Ta olnuks kui pomm, mis plahvatab nüüd ja praegu – ja kaob. Aga võta näpust: siin ta on, igihaljam kui mõnigi. Oleks liialdus nimetada teda surematuks, kuigi seda kiusatust ei saaks ette heita, sest pole teada, kus on tema maised jäänused või millal lõppes ta elu. Küll aga oli ta kindlasti oma ajastu õigusriigi valvur ja eestvõitleja, kes kuluks ära tänaseski Eestis.

Kui biograafia objekt mõjub kangelasena, tekib küsimus, kas pole mitte autor langenud tema lummusesse. Vahest siiski mitte. Ainult ühes kohas jääb silma pisut emalõvilik hüpe. Tammela kommenteerib spekulatsiooni, et Teemandi ajas opositsiooni solvumine Pätsi peale, kuna too ei pidanud temaga 1934. aasta 12. märtsi sammu osas nõu: „Ainus, mida Märt Raua kirjelduse põhjal võib mingigi kindlusega väita, on see, et Raud ei tundnud Teemantit: vaikne solvumine ei olnud Teemantile omane. Kui talle midagi ei meeldinud, saadi sellest ka kuulda. Lisaks oli Teemantile tähtis seaduslikkus: ka kõige resoluutsemad sammud pidid olema astutud seadusega kooskõlas. 19. märtsi dekreet läks aga põhiseadusega vastuollu“ (lk 507).

Võiks ju muiata, et sel kohal on kasvanud portreteeritav üleelusuuruseks kangelaseks, kellest lauldes sai müüditruudus autorile tähtsamaks kui faktid. Aga tegelikult on see kirglik lõik tähtis hoopis muul põhjusel. Ajaloolane püüab siin dešifreerida Teemandi olulisi poliitilisi vaateid tema tundeelu kaudu. Kuid tõesti – miks mitte. Teemant ei lase redutseerida emotsioone millekski ebaoluliseks. Ja lõpuks oli ta juba eluajal mees, kes ei jätnud külmaks kedagi.

Tegevjuristi märkmeid

Viimaks aga mõned teistsugused märkused – juristina.

Esimene puudutab peatükki, kus räägitakse Teemandist Eesti Vabariigi prokurörina. Tolle institutsiooni (tekstis ka: „politseiprokurör“) tegelik sisu saanuks mõistetavamaks, kui oleks joonistatud välja piirid sõja(väe)prokuröri võimkonnaga.2 Lugeja ei pruugi teadvustada, et kui praegu on Eestis üks prokuratuur, siis aastail 1918–1940 kehtis Eesti Vabariigis tervikuna või osaliselt sõja- või kaitseseisukord, mis andis suure jao süüasjadest sõja(väe-, välja-)kohtute ja vastavate prokuröride alluvusse. Selle erisuse adumisest oleks lugejal abi hindamaks ka väiteid, mis kõlasid Teemandi süüteoasja raames NKVD sõjatribunalis 1941. aastal (lk 557–562).

Referaat riigikohtu 22. XII 1934 otsusest, millega jäeti tagajärjeta J. Teemandi kassatsioonkaebus sõjaringkonnakohtu süüdimõistvale otsusele (lk 525), ärgitas tutvuma algmaterjaliga (ehk W. Tomingase kohtutoimikuga3). Autoriga saab nõustuda, et kassatsioonkaebuse kolmas punkt peegeldas Teemandi toonast poliitilist kreedot. J. Teemant nõudis riigikohtult maksvale põhiseaduslikule korrale hinnangu andmist, sidudes selle vajadusega hinnata W. Tomingase teo koosseisupärasust (tundemärke). Riigikohus lihtsalt ignoreeris seda argumenti (s.t mõttekäiku, mis pidi viima järelduseni, et süüdistatava tegu pole üldse kuritegu). Kuigi see asjaolu biograafiast otseselt välja ei tule, on see riigikohtu lahendi juures kõige märkimisväärsem, näidates kõrgemat kohut veelgi häirivamas valguses, diktatuuri masinavärgi vastu võitleva Teemandi ponnistusi aga veelgi taavetlikumana. Kohus võis ju vaikida, kuid Teemandi häält vaikiv ajastu võtta ei suutnud.

Need pole etteheited. Ei ole halba selles, kui raamat inspireerib edasi lugema.

Žanrist väljuv kokkuvõte

Millalgi 1930. aastail eksib esinduslik seltskond riigitegelasi – Päts, Tõnisson, Teemant, vahest keegi veel – läbi ajaportaali ja leiab end aastast 2023. On jaanuarihommik Balti jaamas. Kui ülejäänud härrased otsivad veel pilguga vana paekivihoonet ning sohvriga automobiili, mis nad Toompeale veeretaks, istub Teemant juba rongis, suunaga Tartusse, aga vahest isegi Narva. Ta on teel kohtusse. Kust ta kliendi sai? Kes teab, aga neist ei olnud tal kunagi puudus. Portfellis ta kõrval pingil on äsja Balti jaama turult soetatud kanamunad. Kuidas ta need välja lunastas? Küllap oli abiks tema „mahlakas maamehi uskuma panev kõneviis“ (lk 136). Kui vagun paigalt võtab, pöördub valge pea akna poole. Tulevikuinimesed on ta kaasaegsed sõõri püüdnud ja viibutavad segaduses ajarändurite poole veidraid väikesi tahvleid. Jaan ei ole aga segaduses – tema tunneb need kuramuse piltnikud igal pool ära. Haa, imegu käppa! Aga tühja neist. Juba haarabki käsi kehtiva koodeksi järele, et end istungiks kurssi viia. Ei mingit seanaha venitamist!

1 Hent Kalmo, Kadrioru aednik. – Vikerkaar 2021, nr 3.

2 Veidi on abiks teine värske elulooraamat: Toomas Anepaio, Anton Palvadre. Õiguse hoidja. Ilmamaa, 2022.

3 RA, ERA.927.2.5, l 174-175, 183.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht