Soome pilk pöördub Moskvalt läände

TÕNIS ARNOVER

Soome rahvas on valinud presidendiks Alexander Stubbi, kes sai Pekka Haavistost ligi 100 000 häält rohkem. Häälte vahekord oli 51,6 : 48,4. Suur oli tema toetus rootsikeelsel Ahvenamaal, Pohjanmaal ja maapiirkondades. Haavistot toetasid kultuuriinimesed, noored ja linlased. 55aastane Stubb mõjub 65aastase Haavisto kõrval energilisema, terasema ja ka teravamana. Konservatiivsetele valijatele ei meeldinud Haavisto homosuhe.

Pärast Mannerheimi on Stubb teine soomerootslasest president. Ehkki Soomes öeldakse, et ta on pärit kakskeelsest kodust, sest ema oli soomekeelne, on Stubb gümnaasiumis märkinud oma emakeeleks rootsi keele. Aga Soome parteipoliitikasse sisenedes sai emakeeleks äkitselt soome keel, eesnimede hulgast kadus Cai-Göran. Erinevalt Elisabeth Rehnist, kes aastaid tagasi oli Rootsi Rahvapartei presidendikandidaat, parandas Stubbi võiduvõimalusi see, et ta oli peaministri partei Koonderakonna kandidaat ning kogenud poliitik.

Huvitaval kombel on Soome ajaloo kriitilistel hetkedel suurt rolli etendanud soomerootsi president. Carl Gustaf Mannerheim lõpetas Soome suhted Hitleri Saksamaaga. 1944. aasta juunis taotles Mannerheim Hitlerilt abi, mida saadi tingimusel, et Soome ei astu sõjast välja. Tagatise andis president Risto Ryti. Kui Soomel õnnestus vene rünnak tõrjuda, tehti Mannerheimist president. Teda Ryti tagatis ei sidunud ja Soome astus sõjast välja. Stubbi ajal jällegi saab lõplikult läbi Soome erisuhe Putini Venemaaga.

Sõda Ukrainas on soomlasi otsustavalt mõjutanud: nähes Venemaa jõhkrust, said neist üleöö NATOsse astumise pooldajad ja katkes viimane nabanöör Venemaaga ehk president Sauli Niinistö telefonikõned Vladimir Putiniga. Stubb on lubanud olla läänemeelne president ega soovi erinevalt Haavistost vastu võtta Venemaa presidendi kõnet. Suhetes Venemaaga taotleb ta kehtestatud sanktsioonide tihendamist ning nimetab illusiooniks, et Venemaa võiks areneda liberaalseks demokraatiaks.

Veel hiljuti ta nii kindlameelne ei olnud. Haavisto tuletas valimiskampaanias meelde, kuidas Stubb oli ministrina toetanud Nordstreami ehitamist ja venelastele viisavabaduse andmist ning nimetanud 2014. aastal valitsusest Vene Rosatomi tuumajaama ehitamise plaani tõttu lahkunud rohelisi russofoobideks. Aga ajad on muutunud ja Stubb koos nendega. Ta on lubanud hoida häid suhteid USAga ja teiste läänepartneritega ning tihendada tänu NATOsse astumisele sõjalist koostööd Rootsi jt Põhjamaadega. Hiinaga suhetes on ta lubanud taotleda riskide vähendamist tehnoloogia ja strateegilise omandi vallas. Ukrainale soovib ta abi andmise jätkamist ning konkreetsete lubaduste andmist teel ELi ja NATOsse.

Soome tee NATOsse on olnud pikk, suurt osa selles on etendanud Talve- ja Jätkusõja rängad kogemused, mis on teinud Soome presidendid NSV Liidu ja Venemaaga suhtlemisel üliettevaatlikuks. Siiani see õigustas end, nüüd enam mitte. NSV Liidu tugeval survel tekkis soometumine, millega tegi algust president Paasikivi, kelle reaalpoliitilise arusaama järgi tuli NSV Liiduga hästi läbi saada. Tema ajal suruti Soomele peale sõprus-, koostöö- ja abistamis­leping, mis oleks kriisiolukorras võimaldanud venelastel väed sisse viia. Oma mantlipärijale Kekkonenile ütles Paasikivi: venelasi ei tohi usaldada.

Kekkonen püsis presidendiametis aastail 1956–1982. Võimuahne poliitikuna kasutas ta võimul püsimiseks „Vene kaarti“. Max Jakobson on seda iseloomustanud järgmiselt: „Et valitseda välispoliitikat, tuli Kekkonenil valitseda sisepoliitikat, ja et valitseda sisepoliitikat, tuli tal rõhutada välispoliitika esmatähtsust..“ Välispoliitikat nimetati tollal hellitavalt Moskva arvamuseks. Igal Soome tipp-poliitikul pidi olema oma „koduvenku“, kellega lähemalt suheldi. Ehkki Kekkonen ei järginud Paasikivi hoiatust, hoidis ta Soome asjad korras ning Soome majandus elas tänu NSV Liidu tellimustele rasvaselt.

Järgmine president Mauno Koivisto oli ettevaatliku loomuga. Laulva revolutsiooni ajal manitses ta eestlasi, et need iseseisvumispüüdlustega Gorbatšovi uutmispoliitikat ei ohustaks. Veel 1991. aasta jaanuaris rõhutas Koivisto, et Soome on tunnustanud Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu. Augustis Soome seisukoht muutus. Selle vastu oli tollane välisminister Paavo Väyrynen, kes viimase „koduvenkude“ põlvkonna esindajana üritas osaleda ka seekordsetel presidendivalimistel, kuid ei saanud kokku kandideerimiseks vajalikke toetushääli.

Koivisto järeltulija valimistel oli Soome poliitikataevasse komeedina kerkinud Elisabeth Rehn. Võitnud Rootsi Rahvapartei juhtide jahmatuseks nende toetatud kandidaati, oli ta pääsenud parlamenti ja kerkinud meespoliitikute vastuseisu kiuste kaitseministriks, kellena tema tähtsaimaks teoks sai Vene hävitajate asemele USA F/A 18 Hornetite tellimine. Partei esimees keelas tal julgeolekupoliitika ja NSV Liiduga suhete teemal avalikult sõna võtmast. Rehnist sai presidendikandidaat ja lõppvoorus kaotas ta Martti Ahtisaarile üsna napilt. Kirjanik Paavo Haavikko ütles, et rahvas oli valinud presidendiks omaenese peegelpildi – värvitu isiku, kes ei tunne oma riigi olukorda ega seadusi. Minevik võitis ja tulevik kaotas.

2000–2012 oli presidendiks Tarja Halonen. 2006. aasta valimistel oli tema vastaskandidaadiks Sauli Niinistö, kes mainis, et oleks valmis NATOsse astumist kaaluma. Halonen kinnitas, et tema mingil juhul riiki NATOsse ei vii, ja võitis. Kommenteerides Balti riikide NATOsse astumist ütles Halonen üleolevalt, et ilmselt olid nad Nõukogude ajal harjunud kuuluma kollektiivsesse julgeolekusüsteemi. Gruusia sõja ajal väitis Halonen, et eestlased kannatavad postsovetliku trauma all ega suuda Venemaaga asjalikult suhteid korraldada. Pärast seda katkesid tema suhted Eesti presidendi Ilvesega.

Praegu oma teist ametiaega lõpetav Sauli Niinistö valiti presidendiks 2012. aastal. Ega temalgi Soome NATOsse viimisega kiiret olnud, alles Ukraina sõja ja Putini Venemaa ettearvamatu käitumise mõjul sai see enam kui kümme aastat hiljem teoks. Peale Stubbi valimist kirjutatakse Helsingist rahuloluga: „Lõpuks ometi on Soomel mitut keelt valdav, sotsiaalselt andekas, esinduslik president.“