Uut Baltikumi majandusajaloos

Kartul on apoliitiline, tema hektarisaaki ei mõjuta maailmasõda ega sundkollektiviseerimine, vaid ainult ilmastik. Teravili on poliitiline põllukultuur: sõda, stalinism ja eriti kollektiviseerimine vähendavad saaki.

OLAF MERTELSMANN

Majandusajalugu peetakse pigem igavaks – palju arve ja statistikat. Sellest hoolimata sisaldab majandusajalugu ühiskonna arengu seisukohalt olulist teavet selle kohta, kuidas inimesed on elanud ning miks on tänapäeva majanduslik ja sotsiaalne olukord selline, nagu ta on. Indikaatoritena on arve siiski vaja, olgu siis tegu SKT, laste suremuse või lehmade piimaanniga. Iseseisvuse taastamisest peale tegutsevad Balti riikides tõhusad statistikaametid. Tänapäeval saab igaüks nende andmebaase veebis kasutada ja andmed ka soovitud kujul alla laadida. Teabe leidmine pole siiski alati lihtne ja otsimisega tuleb veidi vaeva näha.

Osa andmetest pärineb Nõukogude aja lõpust, kuid SKTd hakati uute meetoditega arvutama alles 1990ndate keskel ja väikseimad ELi piirkondlikud üksused ehk NUTS 3 (NUTS – ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus) on aluseks võetud alles viimastel aastatel. Näiteks Eesti koosneb viiest NUTS 3 piirkonnast: Põhja-Eesti (Tallinn ja Harjumaa), Lääne-Eesti, Kesk-Eesti, Lõuna-Eesti ja Kirde-Eesti (Ida-Virumaa). Lätis on kuus ja Leedus kaksteist sellist piirkonda. See tähendab, et suhteliselt lihtsalt leiab andmeid ainult viimase kolme-nelja aastakümne kohta ning need ei ole tavaliselt piirkondade kaupa jaotatud.

Kui aga liikuda otsingutes ajas kaugemale tagasi, tuleb töötada statistika aastaraamatute ja muude statistika­väljaannetega ning otsida andmeid erialasest kirjandusest. Mõned väljaanded on nüüdseks digiteeritud, teised mitte. Kui aga tahta võrrelda omavahel kolme riiki, tuleb otsinguid märkimisväärselt laiendada ja võib-olla on vaja ka vastavat keeleoskust. Eesti kohta leian Jaak Valge arvutuse SKT kohta sõdadevahelisel perioodil¹, Martin Klesmenti arvutuse SKT kohta alates 1950. aastast² ning mõlema autori koostatud kokkuvõtte olulisematest majandusnäitajatest³. See tähendab, et Eesti puhul on olukord suhteliselt hea, kuid Läti ja Leedu kohta ei olnud pikka aega üldse mingeid SKT arvutusi, samuti puudusid ülevaatlikud publikatsioonid olulisemate majandusnäitajate kohta.

Teadusprojekt „Baltic 100“

Olukorra parandamiseks sai loodud Eesti-Läti-Leedu-Norra teadusprojekt „Baltic 100“, mis kestis 2021. aastast 2024. aastani. Projekti eesmärk oli koostada saja aasta (1920–2020) kohta rahvastiku, põllumajanduse ja tööhõive aegread riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et luua SKT arvutamise alus, mille leedu ajaloolane Adomas Klimantas teostas kõigi kolme riigi puhul. Kahjuks puuduvad suure osa aastate kohta tööstust, teenuseid või sissetulekuid puudutavad üksikasjalikud andmed, mistõttu neid valdkondi puudutavate aegridade loomine ei osutunud võimalikuks.

Ootuspäraselt osutus Nõukogude aeg eriti keeruliseks ning osaliselt tuli tugineda arhiiviallikatele. Mitmel põhjusel tuleb NSVLi andmete suhtes olla väga kriitiline, kuid midagi muud ka võtta ei ole. Nõukogude võimul ei olnud mingit salajast, teist raamatupidamissüsteemi päris andmetega. NUTS 3 ajaloolise arengu jäädvustamiseks tuli mõnikord teha keerulisi ümberarvutusi, sest halduspiire muudeti mõnel juhul korduvalt. Loomulikult ei olnud võimalik leida kõiki andmeid. Eriti keeruline oli Teise maailmasõja aeg, kuid ka muude perioodide puhul puuduvad näiteks piirkonna andmed. Loodi 102 erinevaid andmeid sisaldavat aegrida. Täielike andmete korral oleks Eesti aegridadel kuni 600 kirjet (Eesti ja viis piirkonda), tegelikult oli võimalik kindlaks teha või välja arvutada 200–400 kirjet. Kutsun siinkohal lugejat üles külastama projekti kodulehte https://baltic100.va.lv/.

Mida on siis selline andmebaas väärt? Iga aegreaga on kaasnenud palju tööd, mõnikord on see võtnud nädalaid või ka kuid. Kui keegi tahaks otsida näiteks andmeid Eesti teraviljasaagi kohta viimasel sajal aastal, kuluks selleks tõenäoliselt veelgi rohkem aega, sest ta ei teaks, kust otsida. Vähemalt nende 102 aegrea puhul on teave nüüd kiiresti kättesaadav. Mis puutub piirkondlikesse andmetesse, siis, nagu mainitud, tuli need kõigepealt enamiku aastate kohta välja arvutada. Seda ei pea kasutaja enam ise tegema. Piirkondlik perspektiiv on oluline saamaks näiteks aru, et ebavõrdsus riigi pealinna ja ülejäänud territooriumi vahel ei ole uus nähtus, vaid sama oli olukord juba sada aastat tagasi. Juba siis oli majandustoodang inimese kohta pealinnas kaks kuni kolm korda suurem kui ääremaal!

Andmebaas võimaldab ka otsest võrdlust kolme riigi ja nende piirkondade vahel. Kui ei oska läti ja leedu keelt, võtaks teabe hankimine üsna palju aega ja tuleks ehk käia ka nende riikide raamatukogudes, sest kõik andmed ei ole digiteeritud. Kuna sellised otsesed võrdlused olid üsna keerulised teha ja võtsid palju aega, ei ole neid peaaegu kunagi tehtud.

Superkommunism piimanduses

Andmete põhjal saab tuvastada mustreid. Näiteks kartul näib statistika põhjal olevat apoliitiline kultuur. Kartuli hektarisaaki ei mõjuta maailmasõda ega sundkollektiviseerimine, vaid ainult ilmastik. Teravili on poliitiline põllukultuur: sõda või stalinism vähendavad saaki, kuid kõige rohkem on seda siiski kahandanud kollektiviseerimine. Stalini ajal käibis loosung „Kommunism on saavutatud, kui lüpsilehm toodab rohkem kui 5000 kg piima aastas“. Selle kohaselt jõuti kommunismi Eestis 2001. aastal, ent tänapäeval annab üks piimalehm kaks korda rohkem piima. Kas on nüüd seega tegu superkommunismiga? Huvitav on ka muutus maakasutuses: Baltimaadel on põllumaa osakaal küll kõikunud, kuid praegune metsarohkus on tingitud sellest, et Nõukogude ajal sai niitudest ja karjamaadest mets.

Projekti keskmes oli kolme Balti riigi SKT arvutamine. Nüüd on meile teada ka Läti ja Leedu majandustoodangu andmed ning muuhulgas korrigeeriti Eesti näitajaid ülespoole. Arvutusi saab kindlasti veelgi täpsustada. Üksikasjadesse laskumata näeb pilt välja umbes nii: Leedu oli Eestist ja Lätist palju mahajäänum ja seal jõuti nende SKT lähedale alles Nõukogude aja lõpus. Sõdadevahelisel ajal oli Eesti ja Läti majanduskasv isegi Euroopa standardite järgi keskmisest suurem, kuigi Läti oli Esimese maailmasõja ajal üks suurimat sõjakahju kandnud riike Euroopas. 1930. aastate lõpus olid mõlemad riigid praeguste ELi riikide keskmisele SKT-le sama lähedal kui jälle alles viimastel aastatel. Isegi autoritaarsete režiimide kehtestamine ei muutnud seda suundumust.

Teise maailmasõja tagajärjed olid laastavad. Stalinism tõi kaasa majanduskasvu, kuid see mõjutas suhteliselt vähe elatustaset. Alles pärast Stalini surma algas kõigis kolmes Balti liiduvabariigis suhteliselt suur majanduskasv. 1970ndate keskel jõuti majanduses stagnatsiooni, s.t majanduskasv oli vähene või olematu. Elutingimused ei olnud seejuures märgatavalt paranenud. Umbes 1986. aastast hakkas majandus kahanema. Huvitaval kombel on need SKT arvutused kooskõlas sellega, mida kirjeldavad paljud elulugude autorid. Täheldatav on ka tugev lähenemistendents kolme riigi vahel.

Huvitavaks läheb asi postsotsialistliku transformatsiooni juures. Kuni 1994. aastani ei kahanenud Eesti majandus Läti ja Leedu omaga võrreldes nii palju ja hoolimata majanduslike struktuuride suurest sarnasusest algas majanduskasv Eestis varem ja intensiivsemalt kui teistes Balti riikides. See väiksem majanduslangus näib olevat ka peamine põhjus, miks oli Eesti peaaegu kakskümmend aastat arengus oma naabritest ees. Enne projekti „Baltic 100“ ei olnud võimalik Balti riikide majanduslangust täpsemalt kvantifitseerida ega võrrelda.

Tuhkatriinu edu

Mida tegi Eesti üle 30 aasta tagasi Lätist ja Leedust paremini, et Eestis oli vähem sotsiaalseid probleeme ja majanduskasv suurem? Minu hinnangul olid siinsed majandusreformid radikaalsemad. Eestis ehitati kiiremini üles tõhusad institutsioonid, võeti vastu seadused ja muud eeskirjad. Näiteks kulges Eesti ühinemine ELiga seetõttu palju sujuvamalt kui Läti ja Leedu puhul. Kolmandaks valitses omamoodi vaikiv konsensus, et valitsused, olgu nad siis parem- või vasak­tsentristlikud, järgivad reformi­poliitika põhimõtteid, samal ajal kui teistes Balti riikides puudus selles osas poliitiline järjepidevus. Sellega ei taha ma edu omistada ainult Mart Laari esimesele valitsusele, vaid ka asjaolule, et järgmised valitsused püsisid pikka aega valitud teel. Isegi kui minu tõlgendus on vale, pidid Eesti valitsused 1990ndatel midagi väga-väga õigesti tegema, et vältida majanduse järsku kahanemist ja viia riik naabritega võrreldes palju paremasse olukorda.

Nagu teada, seisame praegu silmitsi teistsuguste väljakutsetega ja endise Tuhkatriinu Leedu SKT ühe elaniku kohta on nüüdseks suurem kui Eestis. Igal juhul annab kõnealune andmebaas võimaluse tutvuda „tüütute arvude ja statistikaga“ ning andmeid võrrelda. SKT arvutamise kõrval on projekti kõige olulisemad tulemused andmed piirkondade kohta ning riikide ja piirkondade võrreldavus näitajate alusel. Igal juhul on Balti majandusajalugu tõstetud uuele tasemele.

1 Jaak Valge, Uue majanduse lätteil: Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938. – Akadeemia 2003, lk 2202–2228, 2443–2486, 2712–2735.

2 Martin Klesment, Allan Puur, Jaak Valge, Childbearing and Macro-Economic Trends in Estonia in the XX Century. Tallinn 2010.

3 Martin Klesment, Jaak Valge (toim), Eesti rahvastiku majandustegevuse näitarve XX sajandil. Tallinn 2007.