Aplaus ja kriitika

Kestvad kiiduavaldused Cannes’i esilinastustel viivad filmikriitika taseme alla ja ohustavad konstruktiivset tagasisidet.

PANOS KOTZATHANASIS

Cannes’i festival oli varem märksa polariseerunum: filmidele langesid osaks nii ovatsioonid kui ka väljavilistamine, kirglik publik oli alati valmis oma suhtumist võimalikult häälekalt väljendama. Just seal tabas pahameeletorm Gaspar Noéd „Ümberpööramatu“ ja „Ootamatu tühjuse“¹ järel, Antonionit ja „Seiklust“², Nicolas Winding Refni ja tema filmi „Ainult jumal andestab“³, Bong Joon-hod ja „Okjat“⁴. Terrence Malick sai pärast „Elupuu“⁵ linastumist kuulda juubelduse kõrval ka vilistamist ning Lars von Trieri filmi „Maja, mille Jack ehitas“⁶ linastuse ajal oli hulgaliselt saalist lahkujaid ja vihastajaid, aga film võeti lõpus vastu püsti seistes aplodeerides. Sellist tervitatavat vastuolu enam ei kohta ning selle asemel valitseb universaalne konsensus: kõik filmid on suurepärased. Ja nii pälvivad peaaegu kõik festivalil linastuvad filmid, eriti suurproduktsioonide esilinastused koos saalis viibivate näitlejate ja lavastajatega, üksmeelse ovatsiooni – ja ikka püsti seistes.

Tundub, et filmi kvaliteeti mõõdetakse nüüd selle järgi, kui kaua püsti seistes aplodeeriti, kuni selleni, et Variety avaldas hiljuti lausa artikli Cannes’i kõige kauem sel moel kestnud ovatsioonidest⁷. Üks tähelepanek sessamas Variety artiklis tundub aga huvitavam. „Festivali ovatsioonid võivad osutuda ehtsaks, ent olla ka täiesti kunstlikud. Cannes’is filmitakse linastusel kohal olevat filmi võtte- ja näitetruppi pärast linastuse lõppu saalis ning nende näod projitseeritakse reaalajas hiiglaslikule ekraanile Palais’ [festivalikeskus – toim] ees. Mida kauem kestab kaamera­pildi ülekanne, seda kauem saab jätkuda aplaus. Kui mõnel filmiga seotud staaril läheb silm märjaks või ta lehvitab ekraani kaudu rahvale, valjeneb tihti ka juubeldamine. Suurem näitetrupp toob tavaliselt kaasa ka pikemad ovatsioonid, kuna kaamera keskendub igale näole eraldi.“

On ka oluline märkida, et festivali keskpaigaks olid tänavu pikalt kestva ovatsiooni pälvinud juba Martin Scorsese „Lillekuu tapjad“, viimane „Indiana Jones“, Karim Aïnouzi „Firebrand“ (Alicia Wikanderi ja Jude Law’ga) ja Maïwenni „Jeanne du Barry“⁸ Johnny Deppiga peaosas. Neist ühegi puhul pole aga olnud kuulda mingistki väljavilistamisest. Jätan kõrvale aplauside ajalise mõõtmise kontseptsiooni ja selle seose spordikultuuriga, ent oleks huvitav vaadata, mida negatiivse reaktsiooni puudumine tegelikult tähendab, seda nii publikule kui ka kriitikale.

Alustuseks: pole tegelikult vahet, milline film pälvib heakskiidu ja milline halvakspanu. Mõlemad, olgu aplaus või väljavilistamine, viitavad sellele, et publik on elutervelt kriitiline ja teadlik. Kui tuntakse end piisavalt vabalt ja kindlalt, et püsti seistes aplodeerida, peaks olema ka julgust film välja vilistada. Mõlemad reaktsioonid (või siis mitte kumbki) võivad saata igat filmi ja eks see olegi ju demokraatia ja sõnavabaduse aluseks. Praegu on aga igasugune negatiivne kriitika välja suremas. Selles tuleb suuresti süüdistada nn vihkajate (haters) kontseptsiooni, mis on minu arvates üldse täiesti naeruväärne ja üks hullemaid asju, mis on viimasel ajal kultuuri tabanud. Kui annan filmile negatiivse tagasiside, ei tähenda see vihkamist, vaid lihtsalt antipaatiat. „Vihkamine“ on väga kange sõna, millega käiakse tänapäeval liiga kergekäeliselt ringi, nagu ka selle vastandi, „armastusega“. Kui armastus tähendab kellestki hoolimist ja talle parima käekäigu soovimist, siis vihkamine, vastupidi, et ei hoolita ja tuntakse kahjurõõmu, kui kellelgi miski ebaõnnestub. Kriitikast on see kaugel. Kui leian, et filmis kaalub negatiivne positiivse üles ja/või on kuidagi märkimisväärsem, siis tuleb ka arvustus negatiivne – nii lihtne see ongi. See ei tähenda, et vihkan seda filmi, vaid vastuargumente on selle puhul rohkem kui pooltargumente.

Oleks aga huvitav näha, mis saab siis, kui keegi kirjutab negatiivse arvustuse või teeb kas või negatiivse varjundiga märkuse filmi kohta, mis on enamikule meeldinud, eriti ühismeedias. Proovi tulla välja mõtteavaldusega, et ei meeldi mõni vanem Wong Kar-wai või Shah Rukh Khani film, ja vaata, mis saab.

Tegelikult on asi aga selles, et professionaalse filmikriitika maailmas ei too negatiivne kriitika sisse, ja seda mitmes mõttes. Jäävad ära sõbralikud suhted produtsentide, pressiesindajate ja festivalidega ega tule ka festivalide, pidude või vahel isegi filmide linastuse kutseid. Nende kahe teguri koosmõju on viinud konstruktiivse kriitika mutta. Koha on sisse võtnud fännimentaliteet oma igikestvate „seisvate“ ovatsioonidega, mis on iseenesest täiesti ebaterve olukord ja mõjutanud negatiivselt nii filmikriitikat kui ka filmikunsti. Ja isegi kui see kriitikute ja arvustajate arvu põhjal nii välja ei paista, on filmikriitika roll olulisem kui kunagi enne. Kuna lugematud voog­edastusplatvormid pakuvad vaatajale katkematult uut sisu, mida pole kellelgi lootustki ära vaadata, võib arvustuse lugemine enne vaatama hakkamist kokku hoida päris palju aega, kui saab selgeks, et sellise seriaali või filmiga pole lootustki kontakti leida. Kriitika aitab ka filmitegijatel oma vigu mõista ja aru saada, miks üks või teine töö ei õnnestunud. Kuidas nad peaksid arenema, kui iga filmi lõppedes karatakse püsti ja aplodeeritakse tormiliselt? Ja kuidas saab publik üldse aru, kas film on hea või ei ole, kuidas on üldse võimalik seda objektiivselt hinnata, kui kõik ümberringi plaksutavad?

Plaksutamise tõttu on ära kadumas ka võimalus sõpradega pärast filmi kohe muljeid vahetada või vaielda. Kas tõesti on vajadus püstijalu plaksutada, lootuses, et õnnestub ehk kaamera ette jääda, nii karjuv? Otsus on igaühe enda teha, aga praeguses vaates tundub filmikunsti tulevik küll üsna tume.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002; „Enter the Void“, Gaspar Noé, 2009.

2 „L’ avventura“, Michelangelo Antonioni, 1960.

3 „Only God Forgives“, Nicolas Winding Refn, 2013.

4 „Okja“, Bong Joon-ho, 2017.

5 „The Tree of Life“, Terrence Malick, 2011.

6 „The House that Jack Built“, Lars von Trier, 2018.

7 Zack. Sharf. Cannes’ Longest Standing Ovations: ‘Pan’s Labyrinth’ at 22 Minutes, ‘Inglourious Basterds’ and More. – Variety 21. V 2023. https://variety.com/lists/longest-standing-ovations-cannes-film-festival/pans-labyrinth/

8 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023; „Indiana Jones and the Dial of Destiny“, James Mangold, 2023; „Firebrand“, Karim Aïnouz, 2023; „Jeanne du Barry“, Maïwenn, 2023.