Ei saa olla staar, olemata koletis

Kahaneva kvaliteediga B-kategooria õudusjärgede seas paistavad „Maxxine’iga“ lõpu saanud X-triloogia filmid peale hea vormitunnetuse silma intelligentse sisuga.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Maxxxine“ (USA 2024, 104 min), režissöör-stsenarist Ti West, operaator Eliot Rockett, helilooja Tyler Bates. Osades Mia Goth, Elizabeth Debicki, Michelle Monaghan, Bobby Cannavale, Kevin Bacon, Lily Collins, Giancarlo Esposito jt.

Sõna „triloogia“ mõjub suisa ambitsioonikalt, raskekaaluliselt või pisut hirmutavalt, tuues meelde gigandid nagu „Ristiisa“ või „Sõrmuste isand“.¹Koondnimetuse „X“ pälvinud seeria ilu seisneb osalt aga tõsiasjas, et kõik kolm eri ajastutel aset leidvat lugu on vaadatavad iseseisvalt ilma eelteadmisteta. Tõsi, vähemalt „Maxxxine’i“ puhul kulub mõningane kontekst ära.

I

Seeria arhitektiks on lavastaja Ti West, kes on tegutsenud õudusžanris juba 2000. aastate keskpaigast ja oma kahekümnendate eluaastate algusest peale. Ehkki ühtki laiale publikule tuntud hitti Westil ette näidata pole, on tema vähese eelarvega filmid nagu „Saatana maja“ ja „Kummitav võõrastemaja“² pälvinud žanripubliku ja filmikriitikute seast üksjagu sooje sõnu. Veel hiljuti võidi arvata, et lavastaja astub filmimaailma suurde mängu hoopis vesternižanris, kui tal „Vägivalla oru“³ peaosadesse oli õnnestunud saada tuntud nimed nagu Ethan Hawke ja John Travolta, ent film põrus korralikult.

Seni väga tootliku lavastaja filmikarjääri jäi seega koguni kuueaastane paus, mida West heitunult õnneks niisama maha ei tiksunud. Käed õnnestus kokku lüüa viimastel aastatel peaaegu kõike kullaks muutva tootjafirmaga A24 ning 2022. aasta kevadel jõudis publiku ette vaid umbes miljonidollarilise eelarvega valminud „X“, millel õnnestus lõpetada aasta kiidetumate õudusfilmide seas.

Kui miski kõiki Westi filme seob, siis on selleks käsitööoskus laenata osavalt žanriklassikast ja lavastada nutikat hommage’i ehk teha rohkelt stiilikummardusi ilma pelgaks koopiaks, pastišiks või paroodiaks muutumata. Ka 1979. aastal aset leidva sündmustikuga „X-i“ on laenatud elemente mitme žanri toonaste tüüpvõtete seast: rapperitest, exploitation-filmist, pornograafiast. Kogu triloogia eeskujuna on West õigupoolest nimetanud legendaarset ja omas ajas šokeerivat õudukat „Texase mootorsaemõrvad“⁴.

„X-i“ keskmes on võttegrupp, kes sõidab Houstonist Texase põldude keskele üksildasse farmi, et filmida sealses vaikuses üles tulevane pornohitt. Seda paraku vanaldase paari teadmata, kellelt peamaja lähistel peatumiseks ulualune on üüritud. Konservatiivse moega võõristavate vanakeste ja uljaste ilusate noorte vahel paistavad suusad juba varakult risti minevat ning õige pea saab õhus levivast pahaendelisusest üha vägivaldsem vastasseis.

Kui rapperitele omaselt näis keskseks küsimuseks olevat, kas ja kui paljud tegelastest veel hommikuvalgust näevad, kirjutas ise oma filmide juures ka stsenaristi, monteerija ja produtsendina toimetav West loosse eos sisse märksa mitmekihilisema allteksti. Suurlinliku ja popkultuuri dekadentsi ning lõuna­osariikide konservatismi kohtumispunktis plahvatasid veriseks orgiaks represseeritud seksuaalsus ja kaubastatud kehalisus, tegelastele lisasid tekstuuri soost, vananemisest, suguvõimest ja väljendamata ihadest tingitud motiivid. Vormiliselt mängis West osavalt pornograafia täieliku alastuse ja õudusžanri paremiku nutika looritatuse vahealal.

Kuigi võib vaielda, kas kõik sisulised ambitsioonid teadlikult tuttava moega raamistiku sees välja joonistusid, sai „X“ ennekõike kiita võimsa kaksikpeaosa eest näitlejatar Mia Gothilt. Ehkki Goth oli astunud varasema kümnendi jooksul üles näiteks Lars von Trieri „Nümfomaani“, Gore Verbinski „Vastumürgi tervisele“⁵ ja Luca Guadagnino „Suspiria“ (2018) kõrvalosades, tähendas Westi maailma pooluste etendamine 28aastasele näitlejatarile kiirteed mitte üksnes õuduseaustajate südamesse, vaid kogu filmipubliku teadvusse. Samal ajal tuli tal kehastada nii kuhugi püüdlevat pornonäitlejatari Maxine Minxi kui ka pealtnäha raugastunud, peamiselt pimeduses ja varjudes liikuvat salapärast Pearli.

Vaevu oli „X“ ilmavalgust näinud, kui hüütigi välja, et salaja oli kohe esimese osa otsa filmitud üles ka järg, õigemini eellugu, pealkirjaga „Pearl“ (2022). Eestis Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalilgi näidatud linalugu osutus algupärandile mitte lihtsalt vääriliseks jätkuks, vaid tänapäeva filmimaailmas haruldaseks nähtuseks – järjeks, mis veelgi rikastab, täiendab ja mitmekesistab loodud maailma.

„Pearli“ keskmesse astus nimitegelane, 1918. aastal üliranges peres kasvanud ning taas Gothi kehastatud noor neiu, kelle ainsaks unistuseks on filmitäheks saamine. Kuigi hooti õõvastav ja läbivalt halvaendeline, hülgas „Pearl“ täielikult „X-i“ pisut kammitsenud rapperitraditsiooni ning juuris ennast hoopis disneylikult värvilise pildikeele, tumeda satiiri ja psühholoogilise draama ootamatult viljakasse ristumiskohta.

Taas operaator Eliot Rocketti suurepärase kaameratöö abil vormilt põnevaks kujundatud film püüdis harukordsel moel avada psühhopaadi kujunemist, karmikäelise vanema hirmuvalitsuse elukestvat mõju ja allasurutud psühhoseksuaalsust. Oskuslikult segati kokku Hispaania gripi hirmust kantud huvitav ajastupilt, aeglaselt avanev žanrifilm ja „Valget paela“⁶ meenutavad kõhedad kihid konservatiivse korralikkuse all kobrutavatest brutaalsetest tungidest.

Kahe kiidetud filmi tuules oli vältimatu ka kolmanda osa kiire saabumine. Nii jõudiski tänavu juunis vaatajate ette „X-i“ tegevustikust kuus aastat hilisemasse aega, 1985. aasta Los Angelesse hüppav „Maxxxine“. Kese on seekord taas veresaunast üle noatera pääsenud Maxine Minxil, kes kehastab justkui Pearli tsiviliseeritumat alter ego. Tegemist pole lihtsakoelise kangelannaga, vaid Pearli-sarnase enese tulevases staariseisuses veendunud avantüristiga, kelle silmis vilkumas Hollywoodi sildi säravad tähed ning ainsaks sihiks jätta seljataha minevik täiskasvanute filmides ning jõuda õudushitiga „Puritaan II“ esimese järgu kuulsuste sekka.

Samal ajal hoiab Los Angelest hirmu all noori naisi sadistlikult teise ilma saatev sarimõrvar, kes paistab hoolimata nähtavate seoste puudumisest jõudvat üha lähemale just Minxile. Naist ei taha maha jätta ka tema enda minevik, kui tema kannule ilmuvad Texasest pärit groteskne eradetektiiv (lõunaosariikide aktsendiga lustiv Kevin Bacon) ning paar politseiuurijaid (Michelle Monaghan ja Bobby Cannavale). Tuntud näitlejate osalus on märk Westi üha silmapaistvamast renomeest (nimekirja võib lisada veel Elizabeth Debicki „Puritaani“ lavastajana), kuid sarnaselt eelmiste osadega on filmi tõeliseks a-ks ja o-ks Goth vastuolulise peategelasena.

II

Gothi kehastumiste kaudu avanevad triloogia kesksed teemad – kuulsuse-, nooruse- ja ilukultus, variserlik moraalifundamentalism ning kehalisusega seotud kinnisideed, ihad, düsmorfiad. Kuigi selle kõige seeriast välja korjamine võib mõjuda tegijatele liigagi palju omistava üleanalüüsina, on just vorm ise suur osa sõnumist. Iga osa mõjub omamoodi filmimeediumi võtetega mänguna, loodava illusiooni ühtaegu rakendamise ja alasti kiskumisena.

„Maxxxine’is“ vahetab West taas peamisi eeskujuks olevaid žanrivõtteid. Seekord on olulisim mõjutaja itaalia giallo – Itaaliast pärit seitsme- ja kaheksakümnendate mõjukad mõrvamüsteeriumid – ja omakorda sellest palju inspiratsiooni ammutanud Brian De Palma filmid. Teise De Palma eeskuju, legendaarse Alfred Hitchcocki „Psühhole“⁷ viidatakse filmis otse nii nimeliselt kui ka arhitektuuriliselt. West põrgatab kokku terve rea Ameerika ühiskonna ja kultuuri ajastuomaseid elemente – seitsmekümnendate paranoia ja kaheksakümnendate glamuuri ristumise, filmimekast patulinna räpase kõhualuse, klaperjahi salapärasele mõrtsukale, satanismipaanika.

Selline kuhjuv (üle)külluslikkus on taotluslik. Westi kujutatud Ameerika ongi massimeedia tuules sündinud ja paindunud simulaakrum, omaenda kõverpilt, pidev vastastikune sõltuvussuhe tegelikkuse ja ekraanidelt kogetu vahel, kus popkultuur aimab järele tõsielu ja tõsielu omakorda popkultuuri. Seksi õpitakse pornost, tarbimist reklaamidest, elamist ennast kinolinalt. Inimese kõrgeim eesmärk saab olla jäädvustatud tselluloidilindile, jumalate päralt on jõudmine välkuvate fotolampide valguses säravale punasele vaibale.

Sellises Hollywoodi-pilas pole muidugi midagi uut. „Maxxxine’i“ raamivad viited Hollywoodi kuldajastu suurimale staarile, näitlejatar Bette Davisele, kellelt pärineb muuhulgas filmi avav tsitaat: „Selles äris pole sa staar enne, kui sind peetakse koletiseks.“ Hollywoodil on alati olnud nii Ameerika kui ka muu maailma teadvuses vastuoluline roll, kus kohtuvad tähesära lummus ja unistuste purunemine, kõrghedonismi pillavus ja katkised inimesed, kunst ja äri, kuld ja muld. Seda skisofreenilisust ilmestab suurepäraselt 1950. aasta filmiklassikas „Päikeseloojangu bulvar“⁸ („Sunset Boulevard“) Gloria Swansoni peategelane, kes ootab enda kujutluses filmikaamera lähiplaani, jalutades tegelikkuses mõrva süüdlasena uudisekaamerate ette.

Pidurdamatu patu ja hurmava kuulsuse maailma on ka viimastel aastatel pilanud pehmemal moel Quentin Tarantino oma eeposega „Ükskord Hollywoodis“ ja sardoonilisemalt Damian Chazelle peadpööritava tõusu ja languse looga „Baabülon“⁹. Mõlemad näitavad inimlikku kadedust, tselluloidi maagilist mõju, aga ka vastuolulist suhet ümbritseva maailma staarijanu, kultusekire ja kiire tüdimisega.

West lisab eelkäijatele ennekõike tugeva soofiltri. Mitte ilmaasjata pole Goth oma esituste eest nii palju kiita saanud – talle on kirjutatud tuumakad, äärmiselt laetud rollid, mis astuvad tubli sammu edasi õudusžanrile omasest labasest kiljuva naise troobist. Eriti „Maxxxine’is“ on tubli annus feministlikku õiglusejanu, mille ilmekaimaks näiteks peategelanna kohtumine jälitajaga, kelle päralt jääb plaanitust midagi hoopis erinevat. Kergesti tuletab meelde mõne aasta tagust „Paljutõotavat noort naist“¹⁰.

Kogu „X-i“ triloogias vaadeldakse läbi oma žanrifiltri naisekehade rolli, valgustakse läbi nende kasutus filmides, avatakse ümbritseva survel muunduv ja väänduv enesekuvand, seda suunava autoriteedi allikad kodus, kirikus, pere- ja ühiskonnas ning loomulikult massimeedias. „Maxxxine“ jutustab oma loo rääkimise kontrollimisest, süsteemi sel eesmärgil ära kasutamisest aga samal ajal süsteemi osana alati ka süsteemi poolt kasutatud saamisest.

Seda kõike saab kokku liigagi palju. Struktuurselt on „Maxxxine“ triloogiast kõige laialivalguvam, tegelastest ja teema­niitidest ülekoormatum. Taas on see osaliselt taotluslik ilmestamaks Hollywoodi silmipimestavat ja segadusse ajavat kõikelubatavust. Kuigi vormilt on tegemist vägagi intrigeeriva pildiga – taas kummardus operaator Rockettile ja kogu kunstiosakonnale –, siis kohmakamana mõjuvad stsenaariumi üha laisemad sisupöörded, mis kahandavad kahele eelmisele osale vähemalt osaliselt omast kõhedat usutavust.

Ühes filmi olulisemas stseenis väljendab kujutatud õuduslavastaja eesmärki teha B-kategooria film A-kategooria sõnumiga. Lihtne on kujutada seda ka Westi enda eesmärgi sõnastusena. Hea B-kategooria filmi vallas on ta igatahes igati õnnestunud. Kui viimastel aastatel on läinud ingliskeelses kultuuriruumis kasutusse ebaõnnestunud termin elevated horror ehk siis justkui intelligentne, pelgast ehmatamisest mittehuvituv õudusfilm, siis West püsib siiski vormilt truu ka žanri märksa kanoonilisematele võtetele tekitada hirmu ja istutada õõva. Arvata võib, et seeria on seega piisavalt paeluv rapperitega harjunud žanrisõpradele.

Samal ajal ei lähe ta ka odavate judinate teed ning otsib publikut ka väljastpoolt žanrikogukonda. Seeriana on „X“ kui kahe XX sajandi eri pooltel elanud, ühel saatuslikul ööl kohtunud naise psühholoogiline portree, aga ka Ameerika popkultuuri ja kuulsuseiha peegeldus. Kas väljajoonistuv sõnum A-kategooriasse paigutamist väärib, võib vaielda, ent mõtteainet pakuvad Ti West ja Mia Goth kahtlemata rohkem kui enamik kevadsuvel, auhinnahooaja järgsel ajal kinodesse jõudnud õudusfilme.

1 „The Godfather“, Francis Ford Coppola, 1972–1990; „The Lord of the Rings“, Peter Jackson, 2001–2003.

2 „The House of the Devil“, Ti West, 2009, „The Innkeepers“, Ti West, 2011.

3 „In a Valley of Violence“, Ti West, 2016.

4 „The Texas Chain Saw Massacre“, Tobe Hooper, 1974.

5 „Nymphomaniac: Vol. II“, Lars von Trier, 2013; „A Cure for Wellness“, Gore Verbinski, 2016.

6 „Das weiße Band – Eine deutsche Kindergeschichte“, Michael Haneke, 2009.

7 „Psycho“, Alfred Hitchcock, 1960.

8 „Sunset Boulevard“, Billy Wilder, 1950.

9 „Once Upon a Time … in Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019; „Babylon“, Damien Chazelle, 2022.

10 „Promising Young Woman“, Emerald Fennell, 2020.