Hallalasid kaardistamas

Madli Lääne: „Mind huvitavad tegelased, kes teevad valesid otsuseid. Teismeiga on murranguline aeg: muutused on kiired, reaktsioonid teravad ja otsustega võib hullult puusse panna.“

ANDREI LIIMETS

Suvine rannariba. Päevitav tütarlaps. Lähedusse palli mängima sattunud kaks poissi. Süütust suhtlusolukorrast saab alguse provokatsioonide seeria, mis võtab üha tõsisema mõõtme. Millal saab mõistaandmisest nõusolek ja piiride kompamisest vägivald?

Mitmeid lastefilme teinud, aga viimati eksperimentaalfilmi „Kallid reisijad“ (2022) eest tunnustust pälvinud Madli Lääne käsitleb oma uues lühi­filmis „Ääremängijad“ seksuaalse vägivalla ning rollimängude okkalist teemat läbi noorte tundliku pilgu.

Mis oli alguspunkt, kust „Ääremängijad“ idanema hakkas?

Impulsse oli palju. Õppisin Ameerika Ühendriikides, kust naasin 2017. aastal, aga jälgisin USAs toimuvat edasi. Donald Trump oli võimule tulnud ning mäletan, kuidas istusin öö otsa üleval ja vaatasin Interneti kaudu Kavanaugh’ ja Fordi seksuaalse ahistamise kohtuprotsessi¹. Esimene reaktsioon oli metsik viha selle pärast, kuidas süüdistatav Kavanaugh situatsiooni tõlgendas.

Samal ajal lugesin raamatut „Ma ei nimetanud seda kunagi vägistamiseks“² uuringu kohta Ameerika kolledži­tudengite hulgas 1980. aastatel. Ilmnes, et kolmveerand vägivaldse intiimsuhte läbi elanud noortest ja veel suurem osa vägistajatest endist ei saanud isegi aru, et tegemist oli vägivaldse aktiga. Toonane arusaam oli umbes selline, et vägistaja on mingi võõras mees, kes hüppab mask peas pimedas põõsast välja, mitte keegi, keda sa tunned või kellega kohtamas käid.

Lisaks tõukus filmi stsenaarium ühest Eesti ajakirjandusest läbi käinud tõestisündinud loost, mis lõppes omavahel tuttavate teismeliste seltskonnas vägivaldse oraalse seksuaalaktiga karistuse eesmärgil. Mind hakkas huvitama, kuidas selline olukord saab üldse tekkida ja mis võiks nii karmi lõpptulemuseni viia. Hakkasin stsenaariumi nii-öelda lõpust kirjutama ja uurima, kuidas selline asi saab juhtuda mitte iha tõttu, vaid mingist rollimängust, üleolekust, võimust tõukudes.

Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et mõnikord võib intiimse olukorraga küll nõus olla, aga mitte nendel tingimustel ja sellisel viisil. Kõik need impulsid kokku käivitasid minus arusaamise, et ma ei taha rääkida lugu naisest ohvrina ja mehest vägivallatsejana, vaid hallist alast, kus mõlemad – või filmis kolmik – annavad üksteisele impulsse ja keerutavad situatsiooni nii, et lõpuks ei saagi aru, kust vägivallaahel algas, kes on süüdi ja kes sai enim kannatada.

Kavanaugh’ istung on väga põnev lähtepunkt. Paljud lavastajad püüavad otsesest poliitilisusest hoiduda. Kui oluline on sulle paigutuda ühiskonna raamistikku?

Kui hakkasin stsenaariumi kirjutama, oli #metoo kõrghetk, ilmus palju naiste pihtimuslugusid. Arutasime produtsent Marianne Ostratiga, kas ikka on õige hetk rääkida lugu, kus süüdlane pole üheselt selge ja sellele, mis täpselt juhtus, pole lihtne näpuga osutada. Mõistsin, et üldisesse diskussiooni oleks vaja just kihte juurde lisada.

Kui mõtlen enda üleskasvamise peale, siis ei ole olnud sellised valulikud situatsioonid tihtipeale mustvalged. Suhtlemine on alati kahepoolne ning kui juurde liita kahemõttelised vihjed, soov­unelmad ja rollimängud, võib situatsioon käest minna isegi siis, kui kellelgi otseselt halbu kavatsusi pole.

Noorena oled uudishimulik ja uutele kogemustele avatud, püüad end seltskonnas kehtestada, paista julgema ja huvitavamana. Mitmeti tõlgendatavad ebameeldivad olukorrad saavad alguse sageli sellest, et ei julgeta ei öelda ja oma piire kehtestada. Mängitakse kaasa teadmata, kui kaugele mäng läheb, ning kui olukord muutub ebamugavaks, ei ole piisavalt julgust ja oskust sellest välja astuda.

Näiteks hakkan pärast meie vestlust kirjutama tööalast „ei“-kirja, mis ei ole endiselt kerge. Olukord on teine, aga piiride kehtestamine ja ka hoidmine on jätkuvalt keeruline.

Sa mainid töökeskkonda. „Ääremängijate“ loo saanuks läbi mängida ka täiskasvanutega. Miks valisid just alaealised?

Mulle oli oluline, et tegelastel poleks kogemusi. Nende teod ja reaktsioonid pole teadlikud, vaid nad ulbivad tumedas vees. Nad püüavad peita, mida tegelikult tunnevad, esitavad end kellegi teisena, püüavad jäljendada midagi, mida on näinud, ja käituda nii, nagu arvavad, et neilt oodatakse. Otsustasime väga noorte näitlejate kasuks, et karakterid mõjuksid natuke kohmetute ja naiivsetena, et lapselikkus oleks alles.

Kui keeruline oli leida noori näitlejaid nii nõudlikke rolle mängima? Kuidas sa nendega kujutatud teemadest rääkisid?

See oli väga keeruline. Otsisin intelligentseid, avatud, empaatilisi, psühholoogiliselt tugevaid ja enesekindlaid noori, kes pidid olema ka head näitlejad, kuna rollid on keerukad ja väljakutse suur. Lisaks filmi vihjatud alastusele ja seksuaalsele alatoonile, mis nõuab juba teatavat täiskasvanulikkust, tuli neil mängida karaktereid, kes näitavad end kellegi teisena. Selle maski alt pidid omakorda kumama läbi tegelaste tõelised tunded.

Lükkasime võtteid terve aasta edasi, sest ei leidnud esimesel korral õigeid näitlejaid. Sain aru, et ootasin kandidaatidelt liiga kiiresti liiga suurt usaldust. Järgmine näitlejavalik oli meil väga pikk ja põhjalik. Enne jah-sõna andmist olid noored mitu korda kokku puutunud nii teiste näitlejate, meeskonna, tehnika kui ka võttekohaga. Sain nende vanematega kokku, rääkisime filmi lõpust ja põhjustest, miks on mulle oluline see filmi teha. Kokku vaatasime koos näitlejate otsijate Kadri Kase ja Nele Aunapiga üle rohkem kui sada noort.

Proovides rääkisime noortega nende karakteritest ja motivatsioonist, pöördepunktide põhjustest. Kõik küsimused olid lubatud ja eufemismid keelatud. Oluline oli, et saaksime omavahel avameelselt rääkida, et kellelgi poleks piinlik, keegi ei pööraks asja naljaks, me ei läheks üle piiri ning meie kõigi vahel oleks ikkagi professionaalne suhtlus.

Filmis leiab mererannal vahetult pärast päikeseloojangut aset üks üsna ränk seksuaalne stseen. Kui raske oli seda filmida ja kuidas seda ette kavandasite?

Pärast päikeseloojangut oli võimalik filmida ainult 40 minuti jooksul. Filmisime küll mitmel õhtul, aga see sinise valguse ajaaken möödub hetkega. Täielik sprint: ei ole aega mõelda, improviseerida ega proovida – lihtsalt teed. Seepärast harjutasime lõpustseeni nädalaid, ka koos kaameraga võttepaigas. Kõigil oli selge, mida nad tegema peavad, nii saime filmimise ajal keskenduda stseeni emotsionaalsele poolele.

Räägid vastuolulisest teemast väga delikaatselt: keegi tegelastest pole hea ega halb, vaid provotseeritakse teineteist oma haavatavuste pealt ega osata seejärel enam käituda. Sageli süüdistatakse seksuaalvägivalla juhtumite puhul ohvrit, kelleks on peaaegu alati naine. Kui keeruline oli näidata tüdruku rolli ilma talle olukorra selliseks kujunemise pärast süüd asetamata?

Peamine oli saavutada, et vägivalla hetk oleks võimalikult minimaalne, sisuliselt üks samm ilma suurema aktsioonita. Mõtlesime pikalt, kuidas Miriamit karakterina esitleda: kuidas ta räägib, mis tal seljas on. Ta on julge, ei ole suu peale kukkunud, tugev isiksus, kes peab seisma kahe poisi vastu. Aleksandra Saar, kes mängib Miriamit, on kartmatu energiaga. Tal on tugev selgroog, et mängida karakterit, kes kuni lõpuni hoiab pea püsti, ei muutu kordagi labaseks, ei lase endale liiga teha.

Temast endast saab vahepeal kiusaja.

Just, nad kõik vahetavad rolle ja võimupositsioonid muutuvad pidevalt. Miriam peab ennast kehtestama, endale poolehoidja leidmiseks poiste sõpruse lõhki ajama. Need paarid seal kolmikus kogu aeg muutuvad, et kes kelle ligi hoiab ja kellele kambakat tehakse.

Kumbki poiss pole iseenesest agressiivne, aga teineteises võimendatakse halba, nii et kokku saab sest toksiline maskuliinsus. Miks selline asi juba nii varases eas meestes tekib? Kust tuleb hoiak näha naisi objektina?

Need on õpitud mustrid, mida pidevalt kinnistatakse, kas või sõnavara, meedia, ühismeedia kaudu. Meis on mingi ürgne loomalikkus, võistlusjanu, millest me ei saa kuidagi lahti, ükskõik, kui hästi me elame või end tunneme.

Filmi protsessi käigus oli põnev jälgida näitlejate Rasmus Roopõllu ja Tristan Ruusmaa sõpruse arengut, kui toetavad nad teineteise suhtes olid, aga käis ka pidevalt omavaheline jõukatsumine. Need rollid poleks nii sügavad saanud, kui nad ei oleks proovide käigus olnud avatud eri registreid katsetama ja ise lahendusi pakkuma.

Kui palju sa noorte arvamust küsisid ja nende kogemust filmi sidusid?

Kui stsenaarium oli valmis, kartsime, et äkki ei vasta situatsioon päris elule. Andsime stsenaariumi noortele lugeda. Meile kirjeldati juhtumit ühel peol, kus keegi poiss tahtis ära minna, mispeale tüdrukud olid lubanud talle oraalseksi, kui ta ei lähe. Tõenäoliselt ei juhtunud midagi, aga provokatsioon oli elust enesest.

Loo põhijoonis oli mul olemas, aga proovides improviseerisime palju. Noored näitlejad mängisid situatsioone läbi teadmisega, kuhu peaksid välja jõudma, aga sõnastus ja reaktsioonid tulid paljuski neilt endilt. Olen väga õnnelik, et sattusin sellise inspireeriva kolmikuga koos töötama. Nad ei mängi ju iseennast, aga nende energia on see, mis paneb kolmnurga liikuma, nende miimika ja žestid muudavad tegelased luust ja lihast inimesteks.

Kaaslase otsimist kirjeldatakse meeste seas sageli spordi või jahi sõnavaraga. Miks sa otsustasid korvpallimängu kaudu spordimetafoori sisse tuua?

Otsisin tegevust, kus karakteritel oleks põhjust füüsiliselt kokku puutuda ning millega saaks loosse võistlusmomendi tuua. Stsenaariumi kirjutasin Leedus Balti lühifilmi residentuuris Kintais. Seal oli rannariba, kus käisin jalutamas. Oli lämbe juuni, metsikult värvikirevad päikeseloojangud, varjuline männimets, kõrred tuules sahisemas ja üksik mahajäetud korvpallikorv. Neil jalutuskäikudel loksus paika kolmiku psühholoogiline joonis ja kujunes filmi atmosfäär.

Rannal filmimine on riskantne valik, kuna loob tingliku ruumi. Seda õigustab aga suurepärane kaameratöö. Miks valisid operaatoriks just „Savvusanna sõsaratega“³ rohkelt tähelepanu pälvinud Ants Tammiku?

Koht on loos ise üks tegelastest ja otsisin kedagi, kes suudaks panna selle poeesia pilti. Situatsioon filmis on raske. Ma ei tahtnud seda argisemaks teha, vaid anda juurde visuaalset õhulisust ja õrnust, seda suvist kergust ja esimeste suhete ärevust, mida noored tunnevad. Et täpselt ei saa aru, kus emotsionaalselt oled: taamal on päikeseloojang, ühtpidi romantiline kuldne hetk, aga kohe saabub pimedus – kahe maailma vahepealne olek. Selline maailma ääre tunnetus: on vaid need kolm noort ja ei kedagi teist.

Üks asi on pildikeel, teine oluline faktor aga isiksus, sest operaator on füüsiliselt näitlejale kõige lähemal. Oluline oli filmida delikaatse ja meeldiva inimesega, kellega noortel näitlejatel oleks mugav. Ants Tammik, keda ma tean juba varasemast, on täpselt selline inimene.

Ta on öelnud, et talle meeldib olla kaaslooja, mitte lihtsalt kellegi visiooni teenindada. Kuivõrd oli sul endal nägemus olemas ja kui palju sündis koostöös?

Filmitegemine on rühmatöö, nii et meil olid kokku lepitud teatud visuaalsed reeglid. Näiteks võimupositsioon ja vaatepunkt pidid olema kaadris selged, kuna need muutuvad filmi käigus pidevalt, samuti valgusrežii areng. Kunstnik Ketlin Kasarilt tuli näiteks mõte, et iga tegelane on seotud ühe looduselemendiga – tüdruk kõrtega, üks poistest metsaga ja teine merega –, millega samuti arvestasime. Lähtusime nendest pidepunktidest, aga platsil oli minu asi näitlejad ja Antsul visuaal, sest tegelased on pidevas liikumises ja paljud otsused tuli langetada jooksvalt.

Selle loo teema on ühiskonnas aktuaalne. Kui suur on tõenäosus, et filmitegijal õnnestub olukorda muuta?

Ma usun filmikunsti jõudu inimesi mõjutada ja asja muuta – nii naiivselt, kui see ka ei kõla. Mäletan, et otsustasin pärast filmi „Lapsed“⁴ vaatamist, et ei eksperimenteeri kangete narkootikumidega, ega ole seda ka teinud.

Filmide kaudu saab ikkagi teatava kogemuse kätte ilma ise midagi füüsiliselt läbi elamata. Mu suur lemmik on „Kuuvalgus“⁵. Olen heteroseksuaalne valge naine. Miks peaks mulle Florida mustanahaline geimees korda minema? Aga film toob mulle need tegelased lähedale, elan neile emotsionaalselt kaasa ja samuti saab lähedaseks see kogukond, mille pealt need karakterid on kirjutatud. Filmid äratavad vaatajas empaatiat, kaastunnet ja mõistmist ning aitavad seeläbi ühiskonnal avatumaks muutuda.

Kuigi oled olnud lavastaja ja monteerijana seotud väga erinevate projektidega, on sinu töödes ikkagi põhilised noortega seotud teemad. Miks tahad rääkida noorte lugusid, kuigi oled ise üle neljakümne?

Võib-olla ma pole ise veel täiskasvanuks saanud. Mind huvitavad tegelased, kes teevad valesid otsuseid. Teismeiga on murranguline aeg: muutused on kiired, reaktsioonid teravad ja otsustega võib hullult puusse panna. Pealegi meeldib mulle töötada näitlejatega, kes teevad oma rolli esmakordselt, nendega koos karaktereid üles ehitada ja avastada seda maailma, kus need tegelased tegutsevad.

Mulle tundub, et sind huvitab ka kehalisus ja signaalide sõnadeta edasiandmine, mis on ka su lühifilmi „Kallid reisijad“ teemaks.

See on tõsi. Ma ise kardan puudutust ja elan kallistused pigem üle, mitte ei naudi neid. Mind huvitab selle eba­mugavuse ületamine. Me räägime keha kaudu palju rohkem ja see olek on palju ausam kui see, mis me sõnadega ütleme. Dialoogi kirjutades tunnen sageli, et sama mõtte saab reaktsiooni või kehaasendiga ära öelda, ei peagi midagi verbaalselt lisama.

Ameerikas õppides avas mu silmad teatris lavastamise kursus. Filmis pole kaadrist välja jääv oluline, aga laval on inimene täispikkuses ja pead iga sõrme õigesse pingesse, positsiooni saama.

Oled teinud järjest kaks suurepärast ja kiidetud lühifilmi. Kas täispikk on ka silmapiiril?

Mingid mõtted mul on, aga mulle tõesti meeldivad lühifilmid ja ma ei pea neid pelgalt visiitkaartideks karjääri ülesehitamisel. Minu järgmine film on samuti lühikas, mis sai inspiratsiooni „Ääremängijate“ pikast ja põhjalikust näitlejate otsingust. Dokumentalistikat, lavastust ja animatsiooni omavahel põimiv „Unetute ööde laul“ laseb teismelistel poistel pihtida suhetest, mis on neile olulised, mida nad taga igatsevad, mis neid piinavad või rikastavad, millest nad unistavad või mida unustada tahavad.

Intervjuu on tehtud väljaandele Estonian Film.

1 Ameerika ülemkohtuniku Brett Kavanaugh’ ametisse vannutamist varjutasid süüdistused seksuaalses vägivallas, mitmest süüdistajast pälvis aga enim tähelepanu psühholoogiaprofessor Christine Blasey Ford.

2 Robin Warshaw, I Never Called it Rape. The Ms. Report on Recognizing, Fighting and Surviving Date and Acquaintance Rape, 1988.

3 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

4 „Kids“, Larry Clark, 1995.

5 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016.