Kui annaks õige Merivoole labidaga pähe?

„Tulnuka II“ tegijate lennukate ideedega on siht seatud otse tähtede poole, et Valdis maa peale tagasi tuua. Tahetakse palju, ilmarahvas ootab, aga tiivad ei pea vastu.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“ (Tallifornia, Eesti 2024, 100 min), režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo, operaator Jako Krull, produtsendid Rain Rannu ja Tõnu Hiielaid. Osades Märt Avandi, Ott Sepp, Vallo Kirs, Indrek Ojari, Liisa Pulk, Tõnn Lamp, Kaia Skoblov, Ago Anderson, Indrek Taalma, Merle Jääger jt.

Rasmus Merivoo filmograafia kulgeb sama bipolaarselt nagu tema loodud rahvuskangelase Valdise elukäik. Pärast igat tabamust tuleb kuskilt labidalöök, mis järgmisel filmil jälle pöördvõrdeliselt põhja alt lööb, pärast möödalaske tuleb aga järjekordne litakas, mis tabab nagu munga kepihoop lagipähe ja näitab režissöörile maailma jälle õigetes värvides. Esimene „Tulnukas“¹ oli hitt. „Buratino“ (2009) aga põrus entusiasmi kiuste. „Kratiga” (2020) tõusis Merivoo pärast pikka pausi tuhast ja näitas, et on vägagi võimeline selgele sihtgrupile komöödiat väntama. Ei pea olema Igor Mang või Edda Paukson, et ennustada, millest järgnevad veerud räägivad. Elementaarsest viisakusest olenemata vaatasin „Tulnuka“ II osa nagu Valdis Jarmo kummivilistamist.

Suurem kui Mardo m*nn

Jah, Valdis (Märt Avandi) jõuab lõpuks tagasi tulnukate juurest. On lähitulevik ja mällarimees kohtub vanade sõpradega kodukülas, nüüdseks nimega Muusalu. Märt (Ott Sepp) pole endiselt Mailile tisside vahele pannud. Rait (Tõnn Lamp) on leidnud enda sisemise neandertallase ning on pedeks hakanud. Maailmal on uued jumalad, mehed pehmostunud ning võim on naiste käes. Need, kes veel vanu väärtusi kummardavad, peidavad end 6G ja vaktsineerimise eest fooliumvoodri alla. Kuskilt peab tulema see vanatestamentlik jõud, mis Soodomas ja Gomorras korra majja lööks.

Prestiiži on ettevõtmisel küllaga ja mul on alati siiralt hea meel nähtuste üle, mis eestlased kinno toob. Saalid on puupüsti täis ja linastustel ei paista lõppu tulevat. Pühapäeval lasi kamp korporante, sinimustvalged teklid peas, Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone aias „Siurusystemit“ nii valjult, et Marie Under, oblikad ja „isegi Jaan Kross“ julgustasid tervet Tartu vaksalit kevadrõõme nautima. Noore Merivoo ja Uku Uusbergi loomingulisest koostööst sündinud rämekeelset hittlugu võib julgelt pidada 90ndate teises pooles ja nullindate algul sündinud põlvkonna hällilauluks.

Mäletan üht sooja pärastlõunat 2006. aastal. Kohtusin tänaval kahe oma­vanuse kambajõmmiga, kes uurisid, kas ma „Tulnukat“ olen näinud, nagu see oleks mingisugune initsiatsiooni küsimus. Mina ei olnud näinud, ei olnud piisavalt mees ja see mure tuli kähku lahendada. Seadsime end sõbra toas suure kineskoopkuvari ette. Ülejäänu on juba ajalugu.

„Tulnukas II“ linastuse järel olen kuulnud mõtteid, et ega esimene osa oleks suutnud tekitada sellist fenomeni kui põlvkond, kes selle najal üles kasvas, poleks ilmumise ajal olnud varateismelise eas, mil igasugune verbaalne vulgaarsus mõjub vähemalt meessoole atraktiivselt. Kindlasti on selles omajagu tõtt, kuid need mõtted ei diskrediteeri tõsiasja, et Merivoo tudengifilm on dramaturgiliselt meisterlikult kootud ja tegelaste dialoog peegeldab tragikoomiliselt nende elutunnetust ja väärtushinnanguid. Sellesarnane nähtus oli ka umbes samal ajal nullindate alguse metsikusse läände Youtube’i üleslaetud eestikeelne „Sõrmuste isanda“² paroodia. Ropendamisel oli originaalsetes paroodiates ebaolulisem koht kui neile järgnenud lugematutes jäljendustes, mistõttu jäid viimased esimeste tänavakunstiliku metanalja kõrval ka lihtsalt seinale soditud roppusteks. Merivoo maailmal, tema klassikalise muusika kasutuses, vahetiitrites ja tümakaks ümberriietatud šlaagris on palju brechtilikku sarnasust Dogma 95 filmitegijate võtetega, milleni nad nullindate alguseks olid jõudnud. Kubrickust rääkimata.

Labidaga pähe saanud Valdist – kes ei suuda mõista enda ümber õitsvat maaelu, jäädes seejuures ebaviisakalt ausaks – võiks võrrelda vürst Mõškiniga Dostojevski „Idioodist“³. Tema kaaslaste katseid vaest meest aidata sobikski kõrvutada peategelase tervenemisteega „Kellavärgiga apelsinist“⁴. Selge kontrast, astmeliselt ja väga selgelt arenev lugu ning saatuse iroonia on need vahendid, mis kandsid Valdise pääsemist. Kõik kannatavad: Valdis kannatab, sõbrad kannatavad, Jarmo kannatab, isegi Jarmo bemm kannatab – nende tahtmised, ihad ja soovid on selgelt linale kirjutatud. Ja mis kõige olulisem: nad ei saa peaaegu kunagi oma tahtmist.

Mida sa v*tt tegid praegu

„Tulnukas II“ seab sihi otse tähtede suunas, et Valdis tagasi maa peale tuua. Tahetakse palju, ilmarahvas ootab, aga tiivad ei pea vastu ning lõppeks mõjub kõik nagu üks „South Parki“⁵ osa, kuhu on üritatud kümne osa jagu ideid ja nalju kokku sumada. Kõik saavad kaikaid kodarasse. Tuld jagub igas suunas ja seda on julgelt filmi kaitseks välja toodud. Hea satiiri tunnuseks ongi tihtipeale näiline erapooletus ja filmitegijate julgus on tänuväärne. Meelis Oidsalu püüdis filmi päästa klausliga, et segažanrist rämekomöödiat ei saakski nõudlikumast vaatepunktist arvustada.⁶ Bellet­ristika on osav abivahend kaitsmaks filme neid tegelikult arvustamata ja ka parim abivahend katmaks stsenaariumi valukohti. Paberil ükskõik kui hästi kõlavad ideed võivad kahjuks hakata ekraanil üksteist välja sööma, kui kõigega kaasa minnakse. Küsimus pole žanripuhtuses. Ega ka selles, kas üht meemi saab taastoota.

Film tahab luua maailma, kus polaarselt vastandutakse. Sel puhul peakski tegelasi näiteks sooliselt polariseerima ja seda on üritatud ka teha. Stsenaariumi kirjutamisel paistab mõnes kohas olevat tahte ja vajaduse kontseptsioon segamini läinud. Meeste puhul on probleeme vähem, kuigi Valdis ei tea ise ka, mida ta tahab ja lihtsalt raiub mööda ilma ringi. Ott (Vallo Kirs) ja Märt tahavad olla jälle populaarsed. Lamemaalastel on motoks „Make Estonia great again“. Naised tahavad olla võimul, aga samal ajal tuuakse kohe algul välja Maili (Liisa Pulk) vajadus selle järgi, et mehed teda jõuliselt kontrolliks. Heas dramaturgias ei saa kahjuks olla kaht üheaegselt vastandlikku vajadust. Naised on filmis algusest peale lihtsalt igavateks elututeks objektideks kirjutatud: ka puändi läbi antagonistiks mängitud Rita (Kaia Skoblov) puhul eelistatakse amatöörlikult üllatust teadlikult kootud pingele. Pomm laua all on huvitavam, kui vaataja teab, et see seal asub. Näitlejad eesotsas Ott Sepa, Vallo Kirsi ja Indrek Ojariga püüavad päästa, mis päästa annab. Liisa Pulga ja Märt Avandi tegelased ja mäng on aga üheplaanilised ja elutud. Nad pole kehvad näitlejad, aga ei stsenaarium ega lavastus toeta dünaamilist mänguruumi. „South Parki“ sarivägistajast monstrumil Snookil oli ka rohkem tundeid. Jah, ta tahtis kõike, mis liigub, rammida, aga tõmbas valulikult oma urgu, kui kuskilt vastu näppe sai. Ja kui näitlejate puhul saab vabanduseks tuua lõpliku vastutuse puudumist, siis režissöörile võib ette heita tegemata jäetud tööd. Kõike puudulikku ja üleliigset tahetakse kompenseerida lõputu mööda ilma kolamise ja eelmiste lööknaljade parafraseerimisega. Sündmused juhtuvad seal, kus stsenaristil vaja, mitte kus looliselt orgaaniline oleks ja ei küünigi seepärast kõrgemale puberteedieas poisikese seinale soditud mõttelennust. Tegelaste tegudest tulenev sõnum pole loetav. Kui mõni hetk tabataksegi kümnesse, siis pole lööknaljadel ruumi, et kõlama jääda.

Jääme lootma järgmise labidahoobi peale.

1 „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006.

2 „The Lord of the Rings“, Peter Jackson, 2001–2003.

3 Fjodor Dostojevski, Idioot. Varamu, Eesti Raamat, 1975.

4 „A Clockwork Orange“, Stanley Kubrick, 1971.

5 „South Park“, Trey Parker, Matt Stone, 1997–…

6 Meelis Oidsalu, Tulnukas 2 norib tüli absoluutselt igaühega – Postimees 3. IV 2024.