Astraalprojektsioonid kinolinal

Barbie, Oppenheimeri ja Ethan Hunti kõrval üritavad väiksemad vennad otsida filmiloomes abi vaimude maailmast.

TRISTAN PRIIMÄGI

Hollywoodis on värskema moe­kontsepti „Multiversum“ kõrval järjest enam kanda kinnitanud ka „Astraalprojektsioon“. Tegelikult on need ju ühe ja sama fantaasiapuu kaks eri oksa. Multiversumi­teooria väidab, et koos meiega eksisteerib lõputu arv maailmu, kus korduvad väikeste variatsioonidega nii inimesed kui sündmused (ehk et ka kõigist meist on olemas lugematu arv teisendusi), ja filmides pakub see vaatajale võimaluse kujutada end kellegi teisena, ent endiselt iseendana. Mis siis, kui ma oleksin veidi-pikem-targem-ilusam mina?

Multiversum on võimas nostalgia­masin, mis on sama ohtlik kui une­nägude visualiseerija Wim Wendersi filmis „Kuni maailma lõpuni“¹. Seda võibki imetlema jääda. Vastuolu on siin selles, et kommertsfilmikunst justkui hoiatab meid multiversumi ohtude eest, aga samal ajal üritab meid kõiki selle loodud lõputus nostalgiameemimasinas kinni hoida niikaua, kuni meil kaob reaalsus- ja ajataju. Pilgutad silmi, kümnend on möödunud ja Indiana Jones on taas kinos. Astraalprojektsioonid pakuvad aga nostalgiamasinale väheke teistsugust, kuid siiski sama funktsiooniga toitu – unistust aja tagasi kerimisest, surnud lähedastega suhtlemist ja usku, et elu kestab edasi ka pärast surma.

Astraalprojektsioonist rääkivates filmides ei ole maailmu lõputu arv, vaid kaks, meile tuttav reaalsus ning selle peegelpilt, vaimude maailm, millele on antud erinevaid nimesid, mis rõhutavad selle paiknemist mujal või meie maailmaga nihkes. Astraalsfääri võib inimene jõuda siis, kui ta satub mingisse transsi/unne, lahkub oma kehast ning tema astraalkeha läheb rändama teispoolsusse. Üldiselt on filmid – ilmselt juba dramaturgilistel põhjustel –
enamasti üht meelt, et astraalsfäär on meie maailmale ohtlik ja sealsed olendid soovivad meile halba – imeda elu­energiat või tirida meid igaveseks teise ilma. Tihti on neil ka soov lõhkuda mõtteline kahe maailma vaheline barjäär ja haarata võim meie dimensioonis („Tondipüüdjad“², millegi poolest ka populaarne telesari „Veidrad asjad“³). Kaks kinos jooksvat filmi püüavad astuda juba käidud radadele, aga väga erinevatelt lähtepositsioonidelt. Õudusfilmisarja „Astraal“⁴ esimene osa paistis tosinate omasuguste seast silma põhiliselt tänu lavastaja James Wanile, keda võib pidada tänapäeva õudusfilmi üheks mõjuvamaks autoriks. Wan on ladunud nii tugeva vundamendi, et nüüd, kui kinno on jõudnud juba viies (!) ja kuulu järgi viimane osa „Astraal. Punane uks“⁵, on selles maailmas siiski mingid mehha­nismid, mis taas­toodavad esimeste osade õõva ka siis, kui ta ise vaid produtsendina kaasa teeb. Õigupoolest on uue osa lavastajaks filmisarja põline peaosaline Patrick Wilson, kelle asumine lavastajatoolile tekitab paralleeli filmiga. Kui „Astraalis“ tuleb tal seigelda kahes maailmas vaheldumisi, siis nüüd peab ta end meie maailmas jagama näitleja ja režissööri rolli vahel.

Moerongile on hüpanud ka alati terava turundusnärviga Disney, kelle uus, häbitu tootefilm „Tondiloss“⁶ on uus katse pärast „Kariibi mere piraate“⁷ ja „Džungliseiklust“⁸ veel üks Disneylandi atraktsioon suureks mängida, seekord siis õuduste tuba. Peale selle, et eesmärk on Disneylandi turundus, on dialoog vürtsitatud rohkete toote­paigutustega kuni karjuva piinlikkuseni välja – Baskin Robbins, Costco, Yelp! ja lugematud teised vaaruvad kohale justkui teispoolsusest, turundusjuhtide üldkoosoleku Powerpointist, et tirida meid igaveseks hauatagusesse reklaamiklubisse. Ja mis võikski olla kaubandussõnumitele järgmine vallutamata ala, kui mitte astraalsfäär, kus saab oma kehast lahkunud kaitsetutele ka mingeid reklaame edastada. Sest me olemegi just seda väärt.

1 „Bis ans Ende der Welt“, Wim Wenders, 1991.

2 „Ghostbusters“.

3 „Stranger Things“, 2016–2024.

4 „Insidious“, James Wan, 2010.

5 „Insidious: The Red Door“, Patrick Wilson, 2023.

6 „Haunted Mansion“, Justin Simien, 2023.

7 „Pirates of the Caribbean“.

8 „Jungle Cruise“, Jaume Collet-Serra, 2021.