Meie aja Frankenstein

„Vaesekeste“ maailm on grotesksem, lummavam, muinasjutulisem kui tavaline ajastukomöödia või komblusdraama. See on külluslik vaatemäng, alateadvusse imenduv muinasjutt.

ANDRES MAIMIK

Mängufilm „Vaesekesed“ („Poor Things“, Iirimaa-UK-USA 2023, 141 min), režissöör Yorgos Lanthimos, stsenarist Tony McNamara, operaator Robbie Ryan, helilooja Jerrskin Fendrix, põhineb Alasdair Gray romaanil „Poor Things: Episodes from the Early Life of Archibald McCandless M.D., Scottish Public Health Officer“. Osades Emma Stone, Willem Dafoe, Mark Ruffalo, Ramy Youssef, Margaret Qualley, Hanna Schygulla jt.

Victoria-aegses Londonis tegutseb veidrikust patoloog Godwyn Baxter (Willem Dafoe), kes pakub oma assistendile Maxile (Ramy Youssef) abikaasaks lapsemeelset noort naist Bellat (Emma Stone). Tasapisi selgub noorsandile, et Bella on ilmale tulnud ebatavalise eksperimendi tulemusel. Korrektsele kosilasele tekib rivaalina mesikeelne advokaat Duncan (Mark Ruffalo), kes vana Godwyni loal viib Bella maailma seiklema. Paar liigub Lissabonist Aleksandriasse, sealt edasi Marseilles’sse ja Pariisi. Mida küpsemaks saab naine, seda hädisemaks playboy’st saatja. Mees loodab, et naine jääb tema infantiilseks mängukanniks, aga naine kaugeneb vääramatult ning mees on võimetu ümber kohanema. Lõpuks jõuab kadunud tütar tagasi, et välja uurida, mis on tema eksistentsi masterplan.

Stsenarist Tony McNamara on Alasdair Gray samanimelisest novellist tõmmanud nii palju teemasid ja mõttearendusi, et film võiks kuhu tahes ajama panna. Nagu kõneleks amfetamiini mõju all akadeemik, kes palavikuliselt üritab maailma toimimisprintsiipidest kõike ja korraga välja paisata. Õnneks hoiab filmi visuaalne stiil – segu gootikast, erootikast ja mustast huumorist – filmi tihedalt koos, et flegmaatilisem vaataja rongilt maha ei pudeneks.

Siin on meeste maailmale omast naiseks olemise temaatikat. Bellale on määratud filmi jooksul korduvalt saada õppetunde, et ta on mehe loodud, haritud ja kodustatud eraomand, kes peab kohanema patriarhaalsete pereväärtuste ja maha surutud seksuaalsuse kitsa korsetiga.

Siin on filosoofilisi ja poliitilisi platvorme, millega Bellat indiviidiks kasvamise odüsseial mõjutatakse. On naiivset humanismi, et kui jagame oma varanduse ära, muudame maailma õiglasemaks kohaks. On dialektilist progressiusku, et inimkond õpib oma kogemustest ja liigub õiges suunas. On pessimistlikku künismi, et me kõik sünnime, elame ja sureme kiskjatena ning maailma­parandamine on vaid suur illusioon. On sotsialismi, et kui me saame enda kätte tootmisvahendid (kaasa arvatud oma keha), alles siis saame ennast ajaloo subjektiks pidada.

Siin on paras ports psühhoanalüütilisi motiive. Joseph Campbelli ja Christopher Vogleri populariseeritud kangelase teekond, lihtsakoelisest olevusest täielikku individuatsiooni. Läbi katsumuste, künniste ületamise, kõhkluste ja otsuste jõutakse küpsusriituseni. Teise kehtestatud distsipliini ja ihade meelevalla objektistatud tegelasest areneb ajapikku subjekt, kes ise rakendab teise peal oma tahet ja ihasid. Kui algselt on Bella ultrakonservatiivse mehe ideaal, kasina aru, kuid ideaalse välimusega kreatuur, keda trofee­naisena luku taga peetakse, siis avastades kehalisuse, emotsioonid, intellekti, vaba tahte, valikuvõimalused ja valitsemisvõime, lõikab ta enese lahti sõltuvusest teda kontrollivast Suurest Teisest. Lapsemeelses õppimistuhinas toob ta ilmsiks normide naeruväärsuse ja kommete idiootsuse, kasvab vaimselt üle teda kantseldavatest mehikestest. Klassikalises jungiaanluses irratsionaalsena kujutatud naispsüühe üle võtab võimust mehelik alge – animus. Ta kogeb, õpib, analüüsib, ratsionaliseerib, hakkab elukogemuse põhjal langetama otsuseid, murrab ennast lahti eestkoste ja manipulatsiooni võrgustikust, ja kui vaja, rakendab agressiooni, sobitab rahu ja tasakaalu leegitseva libiido ja seda kontrolliva ego vahel.

Mehed siin filmis ei olegi nagu karakterid, pigem kultuurilooliste arhetüüpide kehastused. Siin on Looja, Mentori, Koletise, Ustava Teenri, Võrgutaja, Vallutaja, Valitseja arhetüüp.

Willem Dafoe hull teadlane Baxter, andes Bellale uue elu, ristab omavahel surma ja sünni, usurpeerides sellega ainult Jumalale lubatud privileegi. (Erinevalt piiblis pakutud retseptist, mille järgi peaks naisi produtseeritama mehe küljeluust, pakutakse siin manuaali, kuidas koduste vahenditega uus naine kokku monteerida, siirates loote aju surnud naise kolpa.) Midagi perversselt tõmbavat on Willem Dafoe loodud nietzschelikus karakteris, kelle jaoks on inimene midagi, mis tuleb ületada. Siin kohtuvad tuletooja Prometheus, homunkulust otsiv Paracelsus ja laste peal katseid tegev natsidoktor Mengele. Baxteri kuju on äärmuseni karikatuurne, ometi karismaatiline – Bella kutsubki oma loojat Jumalaks ning pärandiõigus lubab tal Jumala positsioon üle võtta pärast tolle surma. Willem Dafoe oma eripärase sihverplaadiga on ennegi mänginud metafüüsilisi tegelaskujusid, nii Kristust (Scorsese „Kristuse viimane kiusatus“¹) kui deemonit (David Lynchi „Metsikud südamed“²).

Õnneks ei sukeldu Lathimose film liiga pealetükkivalt kristlikku „zajoobi“, ühes hinge olemasolu üle mõtisklemise, pattulangemise, lunastuse, (anti)kristuse taastuleku ja muu üle­kasutatud temaatikaga. Ka maine ja taevane armastus, püha abielusakrament jääb ääremärkuseks. Režissööri mängulis-irooniline käsitlus sarnaneb rohkem muinasjuttude ja müütide omaga – asjad juhtuvad, nagu nad juhtuvad, tegelased satuvad räbalatesse olukordadesse juhuse tahtel, mitte mingi jumaliku ettemääratuse tagajärjel. Bella seljas vahelduvad tualetid, üks koketsem kui teine ja oleks kohatu küsida, kes neid talle õmbleb, triigib ja selga sobitab. Film on nagu baroklik laemaal, mille puhul keegi ei eelda kausaalset või psühholoogilist loogikat.

Emma Stone on rääkinud inter­vjuudes, et peamine joon, mida ta Bella karakterit arendades silmas pidas, on see, et tegemist on naisega, kes ei tunne häbi. Teatavas mõttes on see sarnane Sandra Hülleri kehastatud tegelaskujuga filmis „Langemise anatoomia“³, aga ka kaudseid teid pidi Dostojevski „Idioodi“ vürst Lev Mõškiniga.

Häbitunde puudus seostub meil asotsiaalse isiksusehäirega, peamiselt psühhopaatiaga. Samal ajal annab maimikueas arengus pidurdunud teadvus, milles pole välja arenenud mina identifikatsiooniga seotud komplekssed tundmused – süü- ja häbitunne, ala­väärsuskompleks, empaatia ja moraalne eneseregulatsioon – meile suure edumaa maailmas tegutsemiseks. Tõukejõuks on uudishimu, iha, tegutsemistung, ilma et meid piiraks mingigi eneseregulatsioon või refleksioon. Elus tuleb sageli ette, kuidas jõrmid kutid, jultunud poliitikud ja halastamatud ärihaid rajavad endale teed tippu, hoolimata pettustest või kaaskodanikele põhjustatud ülekohtust. Neil on ükskõik, mida teised tunnevad või arvavad. Õige kepimees tuleb nurgast ja skoorib edukalt, samal ajal kui tundelisem ja intelligentsem härra võib nahast välja pugeda, aga voodirõõme naudib ikka vaid oma vasaku käega.

Sotsioloog Brenee Brown teeb määrava eristuse häbi- ja süütunde vahel. Süü on adaptiivne ja toetav tundmus: oma tegude eest vastutatakse. Häbi on aga intensiivselt valus kogemus, mis on seotud uskumusega, et me ise oleme puudulikud ja seetõttu ei vääri armastust ega kuuluvustunnet. Süüst saab üle käitumise korrigeerimise abil, häbist on väga raske omal jõul välja pääseda. Süü karastab, aga häbi paneb peitu pugema, ennast olematuks kuulutama või ära hävitama.

Seetõttu on kristlikule moraalile tuginevates ühiskondades naise häbistamisel suur roll. Me kõik oleme patused, aga naised iseäranis. Sest erinevalt meestest on nad ebaratsionaalsed olendid, kellel on maailma algusest saati kalduvus ahvatleda või ahvatletud saada. Neid tuleb kontrolli all hoida, kodustada, ettemääratud rolli suruda. Kui neid ei karistata kantsiku ja katekismusega ega aeta tanu alla sarisünnitajaks, võib juhtuda, et juhuslik tuulehoog või armukutse kannab nad kaugele ookeani. Kui neist ei dresseerita madonnasid, saavad neist hoorad.

Ehki filmi aegruum on tinglik, näeme sündmustikku aset leidmas viktoriaanlikus klassiühiskonnas, kus kommetel ja komblusel on keskne ülesanne inimese staatuse kinnistamisel. Mistõttu leiab filmist paralleele Bernard Shaw’ „Pygmalioniga“, laiemale vaatajaskonnale tuntud „Minu veetleva leedina“, kus kõrgklassi härrasmees otsustab tänavalt leitud lillemüüjast koolitada endale aadlidaami. Mitte ainult omandisuhete, käitumisreeglite ja moraalinormidega ei pea „Vaesekeste“ peategelane kohanema, vaid ronima ka sotsiaalsel redelil nii kaugele, kuhu pulgad enam ei ulatu. Ta käib läbi kõik tsüklid – hooldatavast seksikiisuks, trofeenaisest seltskonnadaamiks, naiivitarist mässajaks, hoorast mõrsjaks, koduvägivalla ohvrist perenaiseks –, nagu Dante käib läbi kõik põrgu ringid, et jõuda iseenda äratundmiseni. Kui meie kangelannat rammivad bordellis ükskõik kui perverssed või ebahügieenilised isased, on ta ennast lahti sidunud moraalsetest implikatsioonidest: miski ei saa talle viga teha, vaid ainult karastada. Nagu elaks Bella kestvas posttraumaatilises meeleseisundis, mille põhjustas sünd läbi enese surma.

„Vaesekeste“ maailm on grotesksem, lummavam, muinasjutulisem kui tavaline ajastukomöödia või komblus­draama. See on külluslik vaatemäng, alateadvusse imenduv muinasjutt. Iga disainitud kaader tõmbab endasse kui põhjatu suletekk, küütlev ja lämmatav korraga. Siin eksisteerivad fantaasia­filmidest tuttavad liiasused – kentsakad interjöörid, torud, juhtmed, sädelahendused, ülepaisutatud grimmid ja soengud läbisegi akuraatsete ajalooliste motiividega (operatsiooniauditoorium). Siin on Jules Verne’i, Mary Shelley, aurupungi, Terry Gilliami, Giorgio de Chirico, George Melies’, René Magritte’i, René Claire’i, Federico Fellini, David Cronenbergi, Luis Buñueli, M. C. Escheri elemente. Sürreaalsusega ei koonerdata, vahel on pildiloomesse kaasatud ka tehis­intellekt oma inimloogikast puutumata kombinatoorikaga.

Kaamera ette kruvitud kalasilm­optika korraga avardab ja ahistab. Maailm on otsatu, aga kokkusurutud. Unenäoline pildikeel tuletab meelde, et isegi tõsikindel reaalsus on meie tajude poolt taasloodud illusioon ning illusoorses maailmas on ka paljud meie teod ja otsused illusoorsed. Nagu filmilegend Jüri Sillart armastas korrata: kino on unenägu 24 kaadrit sekundis. Geniaalse lavastaja visioonide teostamisel ressurssidega ei koonerdata. Väidetavalt ühe Lathimose filmi kulude korvamiseks peab produtsent tootma kümme väikese eelarvega rahvakomöödiat.

Eraldi vaatemäng on Emma Stone’i metamorfoosid peategelasena. Ta on ühtviisi lummuslik nii kandiliselt tatsuva, laliseva ja plödistava imik-naisena, seksuaalsust ja sotsiaalsust avastava rabeda puberteedieas naisena kui ka enese väärtust otsiva alasti kurtisaanina, kes nõtke suvalisusega täidab igamehe fantaasiaid, sisustades vaba aega maa­ilma­revolutsiooni planeerimisega. Kui ta lõpuks on matriarhi poosi sisse võtnud aupaklike beeta- ja kitseajuga alfaisaste keskel, siis õhkub temast võimu ja enesekindlust. Lõppude lõpuks pole ta nüüd enam kellegi leiutis, vaid ta on iseenda iseendana taassünnitanud.

Emma kassnaise sisendusjõulised suured silmad väärtustavad silmapilkselt iga teost, kuhu on teda värvatud.

PS. Kes on Emma Stone’i talendi austaja, võiks uurida ka sellist sarja nagu Nathan Fielderi ja Ben Safdie „Needus“⁴, mis maailma seriaalide hulgas praegu paradigmasid nihutab.

1 „The Last Temptation of Christ“, Martin Scorsese, 1988.

2 „Wild at Heart“, David Lynch, 1990.

3 „Anatomie d’une chute“, Justine Triet, 2023.

4 „The Curse“, Nathan Fielder, Benny Safdie, 2023– …