Pikk mees pikal teel Mati Põldre 23. X 1936 – 7. II 2023

1983. aasta. Olen Eesti Telefilmis operaatori assistendina töötanud juba peaaegu aasta otsa. Üheksateistkümnese poisi jaoks piisavalt kaua, et olla saanud maailmatargaks. Külge on siginenud Telefilmi assistentide hulgas levinud maneer, kõneviis, käitumine ja hoiak. Ei tea, kust see tuleb? Aga küljes ta on ja lahti ei saa. Väljas on kesksuvi, rannas ilusad tüdrukud, aga mind on määratud järgmisele filmile assistendiks. Mati Põldre alustab dokumentaalfilmiga „Järvelinn Viljandi“. Mati Põldre? Nime tean, kokku puutunud pole. Reageerin olukorrale kätteõpitud maneeriga (muide, see „No ei ole ju?“ on mul tänapäevani küljes): no ei ole ju kõige erutavam minna pealinnapoisil keset suve Viljandisse. Laadime hommikul tehnika autosse ja oleme lõunaks Viljandis. Järgmise kahe-kolme nädalaga saan teada, kust on pärit minu õpitud maneerid – Mati Põldrelt. Neid väikseid Põldreid oli Telefilmis ikka üsna mitu. See kohe nakkas iseenesest.

Nagu karismaatiliste inimeste puhul ikka, on Mati Põldret jäljendada kerge. Matiga samale kõrgusele tõusta ei ole aga igaühele antud. Tema pildinägemine operaatorina on priima. Kompositsioonitunnetus ja arusaamine valgusest ekstraklass. Mati suhtlusoskus portreteeritavaga ei ole kopeeritav. Seda juba järele ei tee. Mati Põldre on lükanud lahti väga laia tee, mida mööda mitmed tegijad – iseasi, kas nad seda teadvustavad või avalikult tunnistavad – on turvaliselt käinud aastaid.

Täna, nelikümmend aastat hiljem, mõne endise Mati assistendiga, kel hall habe ees, juttu ajama juhtudes taban kolleegi leksikas Mati mõjutusi. Tema filmiparemik pole oma mõju kaotanud ka viiskümmend aastat hiljem.

Manfred Vainokivi,

õpilane, assistent, kolleeg ja sõber

+++

Kolmapäeva hommikul, kui sain teada Sinu lahkumisest, oli väga kurb. Kõik meie koos tehtud filmid vilkusid silme eest läbi.

„Need vanad armastuskirjad“ (1992) on meie tutvuse ja koostöö algus. Tutvusest kujunes pikk ja sügav sõprus. Olin tookord väga õnnelik, et just Sina, kuulus ja uhke rühiga mees, kutsusid mu endaga koos filmi tegema.

See oli tore aeg. Me olime noored, rändasime mööda Eestit ja kõik olid sellesse filmi armunud. Sina teadsid täpselt, mida tahad, ning filmigrupp usaldas Sind. Pärast võtteid kulus päevi montaažilaua taga, see ei olnud sugugi kerge. Alati pidi kõik olema täpne ja sisuliselt põhjendatud. Sa olid esimene eesti filmimees, kes läks Ameerikasse oma filmiga Oscarit püüdma.

Tähtsamad kui koos tehtud tööd, on hingele olnud aga koos veedetud hetked Sinu kaunis kodus. Jään igatsema neid huvitavaid õhtuid, kui Sa nii haaravalt jutustasid oma ideedest ja unistustest. Kahjuks lükkasime kohtumise Pärnus edasi kevadeks ja nüüd saame kunagi kokku hoopis ühes teises kohas.

Armas Mati, Sa jääd igavesti meie südamesse ja usun, et armastus filmikunsti vastu kannab Sind ka teispoolsuses.

Kersti Miilen