Spordist, mitme südamega

2023. aasta kevadel on ekraanile jõudnud kaks uut põhjalikku sporditeemalist dokumentaali „Kaks südant“ ja „Kurvilise tee legendid“.

KAAREL KUURMAA

Dokumentaalfilm „Kaks südant“ (Eesti Ratsaspordi Liit, Alexela, Eesti 2023, 103 min), režissöör-stsenarist Steiv Silm, operaator Taavi Arus, produtsendid Riina Pill ja Steiv Silm. Eesti Ratsaspordi Liidu 100. sünnipäeva film. Jupiter.

Dokumentaalfilm „Kurvilise tee legendid“ (Sterotek, Eesti 2023, 135 min), režissöör Tarvo Mölder, stsenarist Kaidi Klein, produtsent Eero Nõgene.

2023. aasta kevad on toonud ekraanidele kaks uut süvitsi minevalt põhjalikku sporditeemalist dokumentaali „Kaks südant“ ja „Kurvilise tee legendid“. Mõlemad on seejuures jõudnud ka kinodes muljetavaldava vaatajaarvuni, mida niivõrd spetsiifiliste teemade puhul nagu ratsutamise ajalugu või Eesti ralli kaheksakümnendad võib lugeda vägagi meeldivaks üllatuseks. Kui mõelda, et neile filmidele eelnes veel möödunud aasta hittmängufilm „Kalev“¹, mis kõnetas nii publikut kui kriitkuid, siis võib kõneleda suisa väikesest spordifilmide buumist. Ometi on spordi ja filmi suhe olnud meil aeg-ajalt peaaegu väljasuremise äärel. Pärast spordidokumentalistika suurmeistrite Peep Puksi ja Hans Roosipuu filmiareenilt lahkumist jäi spordi kajastamine suurel ekraanil aastateks täielikult kiratsema. 2006. aastal tegid Puks ja Roosipuu üheskoos mõlemale viimaseks jäänud filmi „Tiim“, kus vaadeldakse toona tipus olnud suusatamist Mati Alaveri ümber koondunud keskkonnas. Tulemuseks on tänase päeva valguses üks ajas aina mitmekülgsemalt väärtuslik ajastudokument kolme taliolümpiamängude kuldmedaliga päädinud teekonnast. Pärast seda linastus kümne aasta jooksul ainult paar spordiga seotud pikemat filmi: Kaupo Kruusiaugu mitmekihiline ja õnnestunud „Mängija“ (2008) Jaan Ehlvestist ning pigem unustusse vajunud maadlusdokid „Baruto. Tõlkes kaduma läinud“, „Palusalu“ ja „Englas. Vana soldat“². Kõik neli olid pealegi n-ö telepikad ehk alla tunnised lood. Alles 2018. aasta lõpul linastunud jalgrattafilmi „Mäed, mida polnud“³ järel hakkas järjepanu tulema rohkem sporti kajastavaid filme, mis ka suurele ekraanile jõudnud, näiteks „Konstantin Vassiljev. Kastist väljas“ ja „Lõvide vennaskond“⁴ ning muidugi dokumentalistika vaataja- ja kassarekordeid purustanud „Ott Tänak: The Movie“⁵, mille mõtteliseks eellooks võib pidada ka „Kurvilise tee legende“ – tegijadki ju täpselt samad.

Kui küsida, mis ühendab viimase kümnendi spordidokumentalistikat, siis üks vastus on see, et peaaegu täielik filmialase kriitika ja retseptsiooni puudumine. Nähtavasti on ajalehtede kultuurikülgede toimetajatel alati lihtsam vastav lugu tellida oma spordiosakonnast või jätta need üldse targu kajastamata. Kodumaistel filmikriitikutel on ilmselt rohkem tegemist Eesti spordikangelaste asemel keskaegse apteekri, Marveli ja teiste Hollywoodi koomiksikangelaste järjekordsete osade analüüsimisega. Eespool mainitud dokkide bibliograafia on seetõttu üksluine, ikka läbivalt kirjutavad neist spordiuudiste jälgijatele tuttavad nimed nagu Martinson, Pahv, Järvela, Tiisler jt. Ainult Margit Adorf vapra üksiklasena Eesti Filmiajakirjanike Ühingust on kirjutanud koguni mõlemast rallifilmist. Mis siis, et ministeerium on kultuuril ja spordil üks ning ekraanikohtumised on vaatajaarvu mõttes edukad, läheb meie spordi- ja filmiloo põimumine vaevaliselt. Seda enam rõõmustab kahe menuka filmi linastumine.

Režissöör Steiv Silma Eesti Ratsaspordi Liidu 100. aastapäevaks valminud filmi „Kaks südant“ kandvaks teljeks on Eesti ratsutaja jõudmine Tōkyō 2020 olümpiamängudele, kus võistlesid Dina Ellerman Donna Annaga ning lisaks veel kaks Eestis kasvatatud hobust, kes küll esindasid teisi riike. Kolm hobust ja sportlane OMil pakub pea veerandtunnise epiloogi, mispeale pöörab film näo 100 aasta tagustesse aegadesse, et sealt tagasi tänapäeva jõuda. „Kaks südant“ annab peaaegu entsüklopeediliselt põhjaliku ülevaate Eesti ratsaspordi ajaloost, milles saavad käsitletud ratsaspordikeskused alates meie ratsaspordi hällist Tondi maneežist kuni üle Eesti laiali olevate baasideni. Temaatiliselt saavad ekraaniaega veel sporditipud ning tutvustatakse põhilisi Eestis harrastatavaid ratsutamisalasid nagu takistussport, koolisõit, kolmevõistlus, krossisõit, kestvusratsutamine, rakendisport ning voltižeerimine ehk võimlemine hobuse seljas. Lisaks näeme veel hipoteraapiat ja Kaitseliidus taastatud ratsarühma, mis on ju igati loogiline, kuna ratsasport on ajalooliselt tugeva militaartaustaga. Kohustuslike ajalooliste märksõnade järel nagu Palladium, „Tallinn Horse Show“, Rein Pill, Gunnar Klettenberg, Urmas Raag ning Eestis kasvatatud hobuse Big Boy müük miljonite eurode eest Athina Onassisele jõuab film kultuuriliselt veelgi huvitavamatele radadele. Olevikust tulevikku vaatavas teadmussiiret käsitlevas lõigus tutvustatakse Eesti Maaülikooli teadlaste abil Perila tallides teostatavat embrüote siirdamise ja kloonimiste abil nn superhobuse kasvatamise projekti. Ühelt tippsportlasest märalt võib sellega teoreetiliselt saada aastas mitu varssa. See näitlikustab hästi, et niigi kallis spordiala läheb ilmselt veelgi kallimaks ja täpsemalt kalibreerituks, liikudes geenimuutustega mõjutatud võistlejate poole. Sel innovatsioonil on korralik ekspordipotentsiaal, aga kaasneb ka palju eetilisi küsimusi. Teinegi tulevikuvaatega probleem on julgelt muidu üdini positiivsesse filmi sisse toodud. Nimelt ei ole enam iseenesestmõistetav, et ka 30 aasta pärast võib üldse inimene hobuse selga ronida. Kas see saab ikka olema ühiskonna normide järgi vastutustundlik tegevus, mille üks liik teisele siiski n-ö peale sunnib. Hobuse heaolu ongi aina suurema tähelepanu all, mida näitab ka aastasadu normiks olnud piitsutamise ehk võistlusaladel hobuse löömise jäämine minevikku. Võib-olla peab looma heaolu arvestades piirdumagi edaspidi ainult hella patsutamisega ning vigastusrohke võistlusratsutamine ei pruugigi enam kaua suurvõistlustel figureerida.

Üldjoontes on tegu siiski ratsaspordi häid külgi esile tõstva ülevaatefilmiga, milles puudub otsene filmi kandev dramaturgiline konflikt. „Kaks südant“ on turvaliselt sisukas nagu Anu Välba pühapäevane hommikusaade magusa caffè latte’ga. Film on jutustatud pigem intervjueeritavate sõnade ja heli kui pildi läbi ehk visuaalne pool ilmestab jutustatavat, mitte ei juhi seda, ning vaatamata paljudele ilusatele ajaloolistele arhiivi- ja tänapäevastele hobukaadritele domineerib heli pildi üle. Jõuliselt on pea terve filmi vältel kasutatud kommertsraadiolikku taustamuusikat, millega oleks võinud ka veidi tagasihoidlikumalt ringi käia ning lasta inimeste lugude sisemisel emotsionaalsusel iseenda eest kõneleda.

„Kurvilise tee legendid“, mis nagu algustiiter ütleb, on film, mis on pühendatud kõigile, kes on andnud oma hinge autospordile. Siin jõutakse mitmele rallilegendile küllaltki lähedale. Isegi rohkem kui mõnes portreefilmis, kus keskendutakse ühele isikule. Filmi ajalooline pool algab libamisi 1960-70ndatest, aga keskendub kaheksakümnendatele, mida võib pidada Eesti rallispordi kuld­ajastuks. Muidu üdini meestekeskses filmis kõlab aeg-ajalt lugu koos hoidva liimina Evelin Võigemasti jutustajahääl, kelle identiteet esialgu vaatajaile meelega segaseks jäetakse. Teine kandev roll on ilmeksimatult ära tuntaval Are Elleri häälel, kes on sisse lugenud sportlasi tutvustavad introjupid.

Filmi algne tööpealkiri oli „Lada VFTS“, mis tähistab ainsat Nõukogude Liidus toodetud rahvusvahelistele standarditele vastanud ralliautot. Seda toodeti aegade jooksul kokku ehk napilt paarsada eksemplari ning see oli toonastele idabloki rallimeestele ning on nüüdsetele üle ilma kollektsionääridele justkui unistuste püha graal. Nelja säärase Lada taastamine ongi käesoleva filmi läbivalt kandvaks liiniks mille (või kelle?) kõrval tutvustatakse järgemööda kiire reaktsiooniga hulljulgeid rallimehi. Roostes rontidest läikivateks muuseumieksponaatideks vermitavad masinad tekitavad küll Theseuse paradoksiga sarnaneva küsimuse: kui kõik algse laeva osad on vahetatud, kas siis on tegu ikka sama laevaga? Sest nagu selgub filmist, vahetati niigi rallide ajal korduvalt peaaegu kogu auto elementhaaval välja, rääkimata siis kolmkümmend aastat hiljem tehtavatest taastamistöödest, kus uunikumist jääb heal juhul alles kest. Kuid eks sümboliseerigi see rohkem kestvat mälestust kui praktilisust. Film võtab põhjalikult ette terve plejaadi omaaegseid autospordikuulsusi jõudes välja ka Markko Märtini ja Ott Tänakuni, kes filmi lõpus eelnenud põlvkondi siiralt tänavad ning samal ajal oma garaažis peituvat VFTS-iludust eksponeerivad. Mõnest minutist rohkem saavad siin mitmekümnest kõnelejast tähelepanu vähesed legendid nagu Hardi Mets, Vello Õunpuu, Vallo Soots, Ilmar Raissaar, Raido Rüütel, Joel Tammeka, Aarne Timusk ja veidi nooremast põlvkonnast ka Ivar Raidam. Lisaks käib filmist ja juttudest läbi veel hulk nimesid, tehnikuid ja ralliklubide juhte-organisaatoreid, kelle tähtsuses orienteerumine on tänapäeva vaatajale päris keeruline. Kogu film konstrueerib ja tõestab mingit müütilist ja kollektiivset eestlastest rallimeeste erilist kiirusetunnetust, mis avaldus selles, et tihti oli Nõukogude Liidu koondises kolmandik sõitjatest eestlased. Vormiliselt küll tehnikud, lukksepad, takso- või bussijuhid, aga sisuliselt oli tegu rahva seas tuntud ja väga hästi teenivate profisportlastega, kelle taga oli sellised tiimid nagu Harju KEK, ERF Mobile, Mõigu KEK, Taksopark jne. Segaseks jääb, et kes neist tituleeritud meestest siis ikkagi oli see kõige-kõige parem. Filmis paigutatakse see tiitel enim Vello Õunpuu õlgadele, kellele on film lõputiitrites nimeliselt pühendatud. Seda kõige parema arusaamatust soosib ka segane ja mitmetasandiline omaaegne võistlussüsteem, kus olid eraldi nii sotsialismimaade karikasari, Euroopa- ja maailmameistrivõistluste etapid, Liidu ja Eesti meistrivõistlused ning veel eraldi Eesti koharallid Saaremaal ja Lõuna-Eestis sinna otsa. Nagu jutust selgub, siis meie parimad väga tihti samadel võistlustel ei osalenudki, osaleti kord siin, kord seal. See, mille alusel või kuidas saadi välismaale võistlema, oli segane siis ja on ka praegu. Filmis räägitakse muidugi vihjamisi ka sellest, kuidas „keegi julgeolekusüsteemis“ aeg-ajalt lubas nii ja teinekord naa ning et tihedas konkurentsis käidi ka omade peale kaebamas aga, et kes kelle peale, see filmist ei selgu. Käsi tõmmatakse küll rusikasse, aga jäädakse eestlaslikult vaoshoituks.

„Kurvilise tee legendid“ on tervikuna nagu üks pikk retroplahvatus. Muusikas ja pildis on tegijad igati stiilselt ajastu vaimu tabanud nii toonases kui praeguses mõttes, sest 1980ndad on teadagi ju taas väga populaarsed. Selles ihaluses on ehk mindud veidi liigagi kaugele, sest küllaltki ootamatult ilmuvad umbes keskosast filmi sisse taaslavastatud stseenid, mis mõjuvad tarbetu ballastina ja jätavad mulje, et kuna filmi tootjad olid nende tegemise alla raha ja energiat pannud, siis ei julgetud neid enam montaažis kõrvale heita. Rallimeeste siirus ja õhin tänases päevas ning korralik töö arhiivikaadritega on enam kui piisav selle loo jutustamiseks ja emotsioonide edasiandmiseks.

Neil kahel tänavusel spordifilmil on niivõrd palju sarnasust, et mõlema pealkiri võiks olla sama või suisa ära vahetatav. Mõlemas on kurvid, legendid, oht, hüpped ja kiirused ning mitme südamega tukslevad võistlejad. Isegi võrdlused pärinevad tihti teineteise aladelt, kui näiteks hobustega krossisõidu või takistusspordi kirjeldamiseks nimetavad sportlased ise lähimaks näiteks ala ohtlikkuse ja keerulisuse ilmestamiseks motosporti. Rallimehed nimetavad jällegi oma istumise all olevaid sõiduvahendeid hellitava eufemismina suksudeks ning silitavad tallis puhkavaid masinaid hellalt justkui mõnd lähedast elusolendit. Mõlemal alal toimub kõrvaltvaatajale täiesti metafüüsilistesse peensustesse viidud sportlase ja liikumisvahendi koordineeritud koostöö. Näilise lihtsuse all on aga tuhandeid peeneid nüansse, mis määravad lõpptulemuse. Nii hobused kui ralliautod on ainukordse iseloomuga isiksused ning tõelise võitjasuksu ettevalmistamine maksab terve varanduse, s.t mitu miljonit. Seetõttu on mõlemal alal elitaarsuse ja kättesaamatuse maik. Võistlejaile on aga mõlemad küllaltki pika kestvusega spordialad, kus sportlane saab tipus olla aastakümneid, sest füüsiline piir on kaugel ja inimese istumise all olev vahend on muutuv.

Sarnane on ka see, et mõlemas filmis on pilt illustratiivse iseloomuga. Sellele pole iseseisvat kujundlikkust taotlevat loo jutustamise ülesannet justkui pandudki – tekstilist infot on lihtsalt niivõrd palju. Ometi ei saa öelda, et need mõlemad jutustused toimiksid paremini raadiost kuulatuna või tekstina loetuna, ikka on ilus vaadata nii tippvormis hobust kui rallimasinat.

Täiesti erinev on olnud aga tootmisloogika. Rallifilmi teinud Steroteki tiim on teinud teadlikult väga hästi turustatud toodet, mille reklaamimisel kasutati Eestis veel veidi võõrast hollywoodlikult mõjuvat hüüdlauset „Ott Tänak – The Movie“ tegijate uus dokumentaalfilm“. Filmi režissööri nimi autori tähenduses on selles koosseisus sekundaarne ning eks selle nimetamine ongi rohkem mõne spordiviktoriini tasemel süvainfo. Ratsaspordifilmi edu on aga täiesti anomaalne nähtus, tegu on pigem juhuslikult sündinud ühemehebändi hitiga. Algselt mõne näitamisega piirduma pidanud linastused osutusid nullise turunduseelarve kiuste nii populaarseks, et paarist seansist kasvas välja isetekkeline üle-eestiline kinolevi. Kummalise kurioosumina võib aasta lõpus edukaimate kinolevitajate seast leida siis ka Eesti Ratsaspordi Liidu.

Publikule sobib mõlema filmi puhul ilmselt see, et neid ei ähvarda liigse keerulisuse oht ehk küsimust „millest see film rääkis?“ ei tohiks vaatajail küll tekkida. Nähtused, millest filmid kõnelevad, on konkreetselt, selgelt ja põhjalikult lahti seletatud, kuigi sügavam mõtestamine ja valdkonnaülene kontekst jääb ilmselt mõne muu meediumi kanda. Tarviliselt tarbekunstilt ei peagi ju filosoofilise tasandi puudutust ootama. Näitab seegi meie dokumentalistika rikkust, et meil on nii rahvusvahelistel festivalidel liikuvaid filme kui ka kinodesse publikut meelitavat tarbekunstilist dokumentalistikat. On ju olnud aastaid, kui ei olnud kumbagi. Loomulikult on teretulnud ka kunstiliselt kujundlikumad spordifilmid, kuid loodetavasti jõuavad needki kunagi meieni. Seni saame nautida neid südamega tehtud kaht oma valdkonna suurkujusid austavat jäädvustust.

1 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

2 „Baruto – tõlkes kaduma läinud“, Artur Talvik, 2009; „Palusalu“, Kristiina Davidjants, 2009; „Englas. Vana soldat“, Peeter Simm, 2015.

3 „Mäed, mida polnud“, Ivar Jurtšenko, 2018.

4 „Konstantin Vassiljev. Kastist väljas“, Madis Reimund, 2019; „Lõvide vennaskond“, Kaur Kokk, Mikk Jürgens, 2022.

5 „Ott Tänak. The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.