Suur üksildane rändur

Andres Söödi fotonäitusel kerkivad esile pildid, kus piiritul maastikul on imeväiksena tunduvad inimesed või objektid, andes edasi, kuivõrd mastaapne on maailm ja kui väike inimene.

FILIPP KRUUSVALL

Fotonäitus „Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas“ Paksus Margareetas kuni 30. VI. Kuraator Riho Västrik.

Eesti dokumentalistika elav klassik Andres Sööt tähistab tänavu 90. sünnipäeva ning sel puhul on ka Paksus Margareetas juuni lõpuni vaadata näitus „Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas“.

Aastatel 1968–1969 viibis toona 34aastane Sööt mitu kuud Antarktikas teadusekspeditsioonil, mille raames valmis koostöös operaator Mati Kasega rahvusvaheliseltki auhinnatud filmitriloogia: „Kontinent kõigile“ (1969), „Enderby valge maa“ (1969) ning „Jääriik“ (1970). Raske filmivarustuse tassimise kõrval jõudis Sööt teha lõunamandri karmidest oludest ka suure hulga fotosid. Osa neist ilmus 1972. aastal menukas raamatus „Antarktis“, kus lisaks Söödi ladusalt ja kaasahaaravalt kirja pandud reisimuljetele on valik tillukesi kasinas trükikvaliteedis fotosid, mis annavad küll edasi polaaruurijate erakordse iseloomu ja olud, aga mitte murdosagi sealse looduse ilust, värvidest ja mastaabist. Need unikaalsed fotonegatiivid jäid aastateks Andres Söödi kirjutuslaua alla oma aega ootama ning kes teab, mis neist oleks saanud, kui Tallinna ülikooli dokumentaalfilmi professor Riho Västrik poleks võtnud tänuväärselt ette need rahvusarhiivi abiga digiteerida ning päästa tuleviku tarvis ainulaadne killuke meie ühe olulisema filmirežissööri ja operaatori maailmast ja loomingulisest teekonnast. Tuhatkonnast skaneeritud fotost on Paksu Margareetasse välja valitud ligi kakskümmend A2-formaadis pilti, mis taaselustavad üle 50 aasta tagasi toimunud ekspeditsiooni.

Kõrge kvaliteediga fotod annavad taas ettekujutuse Andres Söödi meisterlikkusest ning teravast fotograafi- ja operaatorisilmast, aga muidugi ka ligi 11 000 meremiili pikkusest reisist teisele poole maakera. Söödi Antarktises tehtud fotod panevad mõtlema tema ainulaadsele üksiku ränduri ja seikleja loomusele, millele on Eesti filmimaastikul raske võrdset leida.

Juba Andres Söödi loomingulise teekonna alguspunkt asub eksootilises ja kauges paigas. Nimelt võttis ta 1962. aastal omal algatusel VGIKi lõputööna ette reisi Lõuna-Siberisse Altai mägismaale, et jälgida maralite ehk Siberi hirvede kasvatajate elu. Sööt sõitis Moskvast ligi 4000 kilomeetri taha ihuüksinda, kaasas vaid kaks kaamerat ja kaks kasti filmirulle. Sõltumatu ja iseseisev töö lummavas keskkonnas (Ussuuri taiga värvid on kirjeldamatult kaunid) oli ühelt poolt nauditav ja iseloomu poolest sobiv, teiselt poolt lõi juba seal välja Söödi filmitegemise viis, mis on rangelt vaatlev, tegevuspaika sulanduv ja lavastamist vältiv, ent seejuures äärmiselt täpne ja tähelepanelik.

Filmi „Jääriik“ puhul tuleb esile tõsta, et Andres Sööt jõudis Terra Australis Incognita’le ehk müütilisele mandrile (nii Antarktist XV–XVIII sajandil kutsuti) kaugel lõunapoolkeral esimeste maadeavastajate tuules. Esimest korda fikseeris selle mandri olemasolu Saaremaal sündinud admiral Bellingshausen 1820. aastal. Antarktise täpsema kaardistamiseni jõuti pärast Teist maailmasõda ning esimest korda õnnestus manner risti põiki üle lõunapooluse läbida kuulsal Sir Edmund Hillaryl alles 1958. aastal. Seega, kui Sööt jõudis sinna koos Nõukogude ekspeditsiooniga, kus olid ka eesti polaaruurijad Andres Tarand ja Enn Kreem, oli selles veel tõelist tundmatu maa avastamist ning ta sai kogeda ja edasi anda seda, mida oli näinud vaid imeväike murdosa inimkonnast.

Andres Sööt on meenutanud, et suurimat operaatorivaimustust ongi ta kogenud Antarktikas. Ühelt poolt on see paik värvide poolest vaene ja Euroopastki suuremast mandrist 95% on kaetud üksluise jääkihiga. Teiselt poolt on selle taustal ning erakordselt puhta ja kuiva õhu tõttu väga hea nähtavusega iga värv erilise intensiivsusega. Olgu selleks lühikesel suveajal algelisest sambliku­limast esile kerkivad rohelised värvitoonid või sulavee igijäässe uuristatud erakordset valgus- ja värvimängu pakkuvad tunnelid, vahel isegi jääkatedraalid. Neid maa-aluseid kunstiteoseid, kus kristalselt puhtas jääs on pikad käigud, mille laes on lühtritena jääpurikad ning väljast tulev valgus murdub muinasjutulistes värvitoonides, võib Söödi sõnul pidada Antarktise üheks imeks. See ebamaine valgusmäng leiab aset sügavas vaikuses, andes kogemusele erilise pühalikkuse. Sestap sobib „Jääriigiga“ eriti hästi kokku ka Arvo Pärdi muusika, mis kuulub küll veel tema tintinnabuli-eelsesse perioodi. Andres Sööt on öelnud, et need jääkoopad on olnud sõna otseses mõttes kõige ilusam asi, mida ta on kunagi näinud ja filminud.

Näitusel näebki „Jääriigi“ taastatud ja digiteeritud versiooni, mis võlub oma lummavate värvide ja Söödi meisterliku kaameratööga äärmuslikes arktilistes tingimustes. Poeetiline „Jääriik“ on üks parimaid eesti loodusfilme ning pälvis tähelepanu nii rahvusvaheliselt kui ka NSV Liidu piires, kus see oli eetris omaaegse üleliidulise Kesktelevisiooni esimesel kanalil. „Jääriigis“ on nii mainitud hingematvat ilu, aga ka lustlikult kihavat looduskeskkonda, eelkõige rohkelt pingviine, kes osavalt kala püüavad ja jäälahvandusest raketina kaldale vupsavad.

Näituse mustvalged fotod on värvilisele „Jääriigile“ heaks kontrastiks: neil on kujutatud rohkem ekspeditsiooni olmelist poolt ning inimesi ja transpordivahendeid. Kuraator Riho Västrik on fotode valikul lähtunud filmilikust narratiivist ja teekonna loogikast. Antarktise liiklusolud ja mastaabid on ju täiesti enneolematud. Vähe sellest, et lõunamandrile jõudmine tähendas üle kuu aja merel seilamist. Antarktise läbimõõt on ligi 3000 kilomeetrit ning ühest polaarjaamast teise jõudmiseks tuli Söödil läbida 1500 kilomeetrit, mis lennukiga võtab kümme tundi ning roomik­masinatel lausa viis nädalat.

Andres Sööt ütleb, et üksildasemat pilti kui uurimisjaam Vostok linnulennult on isegi Antarktises raske leida. Tillukesed majatäpid on nagu mooniterad valgel laudlinal, võimendades Antarktise kõrbe tühjust ja ääretust. Nii filmist kui ka fotodelt kerkivad esile pildid, kus piiritul maastikul on imeväiksena tunduvad inimesed või objektid, andes edasi, kuivõrd mastaapne on maailm ja kui väike on tegelikult inimene sel maamunal. Võimalik, et seesugune kujund on Sööti võlunud juba tema esimeses autorifilmis, 1965. aastal valminud „Ruhnus“, kus kasutatud vaatenurga tõttu näib inimene mere või laevaga võrreldes tühiselt väiksena.

Jaan Ruus on suurepäraselt sõnastanud, et Andres Sööt vaataks inimesi justkui pikksilma mõlemast otsast korraga. Tõepoolest, režissööri puhul on küllaltki harukordne olla ühtaegu suur rändur looduses, üksinduses, loodusfilmide meister, kes annab edasi maailma mõõtu ja silmapiiri, ning terava pilguga kroonik, kes vaatab vaimukalt justkui luubiga, geniaalse detailitajuga, ühiskonnas ja poliitikas toimuvaid protsesse.

Andres Sööt on oma loometee algusest peale olnud suverään, suur üksildane rändur, kes on avastanud maailma, ning tema puhul ei kõla see sugugi liialdusena. Loodetavasti jätkub võimalusi Andres Söödi loomingut, selle rikkust ning mitmekesisust avastada nii tema juubeliaastal kui ka edaspidi ning see näitus ei jää kaugeltki viimaseks.