Unistajate tõotatud maa

„Fabelmanid“ on Steven Spielbergi pikka aega tehtud mängufilm, mis tugineb tema lapsepõlvele ja filmitegijaks saamise teekonnale.

GRETE KAIO

Mängufilm „Fabelmanid“ („The Fabelmans“, USA 2022, 151 min), režissöör Steven Spielberg, stsenaristid Steven Spielberg ja Tony Kushner, operaator Janusz Kamiński, helilooja John Williams. Osades Michelle Williams, Paul Dano, Seth Rogen, Gabriel LaBelle, Judd Hirsch, David Lynch jt.

Filmid on unelmad, mis annavad maitsekalt edasi mitmeid dimensioone – aegruume, sümboleid ja narratiive – ning kus aitab tervikut moodustada just erinevate aistingute kooskõla. „Fabelmanid“ on Steven Spielbergi pikka aega tehtud mängufilm, mis tugineb tema lapsepõlvele ja filmitegijaks saamise teekonnale. Kuna Spielberg on ise kinnitanud, et projekt on autobiograafiline, võiks peategelase Sammy (Gabriel LaBelle) ja autori samastamine justkui olla lubatud. Tähelepanelik vaataja võiks aga sellele Spielbergi filmile toetudes lahti mõtestada kogu tema viljaka loomingu. Autor tegi filmile mitu kavandit, maadeldes ilmselt dilemmaga, kas tuua tõde päevavalgele või mitte. Ühe versiooni, pealkirjaga „Ma tulen koju“ („I’ll Be Home“), kirjutas ta 1999. aastal muuhulgas koostöös oma õe Anne Spielbergiga.

„Fabelmanide“ tegevus toimub 1960. aastatel. Sammy satub filmi alguses koos vanematega kinno ning sellele järgneb kire, konfliktide ja kasvamisvaluga kaunistatud armastuslugu filmikunstiga. Sammy filmid edastavad poisi nägemuse oma perekonnast. Poiss leiab audiovisuaalses meediumis tasakaalu allika, mis aitab tal ennast mõista, elus fookuspunkti leida ning suureks kasvada. „Fabelmanide“ iga kaadrik kommunikeerib sõnumit, ja tõesti, filmi narratiiv on peenetundeliselt koostatud ning vaatajal ei hakka igav (isegi kui too kuulub z-põlvkonda). Spielberg kujutab enamasti tavalisi inimesi kummalistes situatsioonides, seesugune on näiteks ka onu Borise (Judd Hirsch) külaskäik. Tavalise Sammy kohtumine imeliku onu Borisega jätab märgi poisi omailma. Mõistab ju iga lihtsurelik, et loomingulistes valdkondades tuleb õppida kannatama, et lahinguväljal ellu jääda ja mitte lasta end argimaailmas jalge alla tallata.

Mind noore filmientusiastina kõnetas see film just unistaja vaatest. Kui eelmise aasta lõpus oli siinne väärtfilmide kinolevi justkui dokiparadiis, siis praegu on päevakorral filmikunsti ilust ja valust rääkivad linateosed. Need lood liigutavad ning panevad vaataja loodetavasti ka kodumaiseid tegijaid rohkem hindama. Julgen väita, et filme filmist on huvitav vaadata nii režissööridel, kes on teiste autorite varasema loomingu ja elulooga rohkem kursis, kui ka neil vaatajatel, kes on filmimaailma pigem eemalt imetlenud.

Arvan, et filmilavastajatel on kahtlemata palju unistusi, mida nad ei unusta kunagi. Algab kõik ju tahtest, tõotatud maa otsimisest. Noor Sammy oskab veel unistusi karta, oskab neist hoiduda, kuid pärast esimest kinokülastust saab ka tema võlutud. Ehk on aga unelmad oodanud vaid oma aega, et teadvustatud saada? Esimesest silmapilgust vaimustavad poissi valgus, mis õige nurga all langeb, varjud, mis kuulavad sõna, ning narratiiv, mis jätab mõtlema. Näib, et see, kes on kunagi pildikeeles lugusid jutustanud, mõistab unelmate reaalsust paremini kui keegi teine. Mõistab ka Sammy ema Mitzi (Michelle Williams) sõnu: „Need ei ole halvad unenäod, vaid ilusad.“ Jah, filmikunst võib isegi muidu hirmsana näivad täiskasvanud meeldivaks muuta. Võib-olla ongi filmidesse kätketud meie suurimad hirmud, alateadvuse peegeldused, mis toovad lõpuks ka lunastuse piinavast ängist, mis muidu ei vaibu? Sammy on tõeline filmitegija, sest ta julgeb unelmais seigelda ka siis, kui see teda hirmutab, ning teekond on edukas, sest tema tahe on raudne.

Inimestel on vajadus jäädvustada: me ei taha pelgalt kuulda või näha, vaid tahame reaalsuse talletada, seda taas kogeda. Sammy perekond õpetas teda teadlaste ja kunstnike hierarhiavõitlusest pakatavas majas lisaks filmikunstile armastama ka muusikat. Tema õpilasfilmide juurde kuulus alati peenetundeline muusikaline kujundus. Režissöör loob kergete helimotiividega maailmu, mis paeluvad meeli. See aspekt peegeldub ka Spielbergi käekirjas kogu loometee vältel – milliseid helisid vaataja kuuleb ja mida need antud kontekstis ütlevad! ¹

Kui Sammy on esimest korda kinos, saab filmikunsti võlu ta kätte ning oluliseks saab küsimus, kuidas lugusid jutustada. Seda kogu edasise elu vältel, kui ta narratiivi edasiandmiseks erinevaid võimalusi avastab. Ekraanil kohtub Sammy maagiaga, mille kujutamiskeelt ta mõista soovib, millest ta aru saada tahab ning mida ta proovib eriefekte appi võttes taasluua. Poiss tundis arvatavasti sama suurt vaimustust rongi ja auto kokkupõrkest nagu nood kinno tulnud vaatajad, kes nägid esimest korda suurt kuud „Reisis kuule“ või rahva poole tuhisevat rongi „Rongi saabumises“². Siiski ei olnud poisi tahtmine pärast linastust kodus oma filmivõtte tarvis ronge lõhkuda märk meedia mõjust, kuigi vanemate omavahelise vestluse järgi tagasiteel koju võiks seda arvata, vaid igatsusest saada vastust küsimusele, mis teeb filmist hea filmi.

Kui „Fabelmanide“ algus tutvustab vaatajale armastuse sündi filmikunsti vastu, siis edasine näitab, kuidas seda kasvatada. „Ei saa ainult armastada, peab ka hoolt kandma,“ ütleb isa Burt Fabelman (Paul Dano) Sammyle. Illusioonide ning unistuste eest on aga vaja kanda erilist hoolt, lasta valgusel piisavalt tugevalt paista, et mitte ümbritsevat ära unustada. „Ära kõnni minema. Kas sa tead, kui palju ma sinust hoolin?“ püüab Mitzi Sammyst kinni hoida. Sammy kardabki ehk kõige rohkem ennast ära kaotada ning tugeva valgusvihu sellele hirmule suunab oma külaskäiguga onu Boris.

Kohati oli tunne, et kogu Fabelmanide perekonnalugu oli tegelikult jutustus kunstnikuhinge erinevatest olemustest. Ema ja isa, kellest üks on ühes linnas kinni ning teine igatseb teist – justkui režissöör, kes ei suuda enda esimesest ideest lahti lasta. Ema, kes armastab kannatava kunstniku rolli, aga jaksab veel end jalule ajada, ja isa, kes ei oska end väljendada, kuid harutab sisimas mõttelõnga rohkem kui keegi teine.

Maitsekalt jutustatud „Fabelmanide“ lugu paneb vaataja küsima, kuidas omaenda pildikeele grammatikat täiendada ning liikuvate piltide maailma analüüsida. Filmist võiks entusiast kaasa võtta John Fordi (David Lynch) valusalt ausad mõtted filmitööstusest ja selle tõsiasjadest: „Huvitav on, kui horisont on all. Huvitav on, kui horisont on üleval. Aga kui horisont on keskel, on see kuradi igav! Nüüd, õnn kaasa.“ Film tõmbab endasse ning tekitab tunde, justkui oleks ka vaataja osaline sündmustes. Küllap on paljud oma unistuse poole kunagi kogu hingest püüdnud ning sellepärast on Spielbergi lugu südamelähedane. Lõppude lõpuks läheme kõik läbi olemise filmikunsti ilu hallates, iseenda kui vaenlase vastu võideldes – üle vainude valendav aur, mis kannab unistusi hoidvaid udulilli. Sest seda tead vaid sa ise, kui väga sa oma tõotatud maad ihaldad. Pea seda silmas.

1 Stuart Hall, Jessica Evans ja Sean Nixon. Representatsioon. Kultuurilised representatsioonid ja tähistamispraktikad. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2018.

2 „Le Voyage dans la Lune“, Georges Méliès, 1902; „L’arrivée d’un train à La Ciotat“, Auguste Lumière, Louis Lumière, 1987.