Aatomijanu ja lootustäratavad meretuuled

Uraani rikastamiseks ehitatud tehasega loodi Sillamäele telg, mille ümber pöörlesid linna tööstus ja ühiskonnaelu.

MAKSIM ŠTŠURA

Me peame oma aeda harima.

Voltaire*

Kui sõita Sillamäe kesklinna poole praeguse Silmeti tehase territooriumilt mööda hiljuti renoveeritud Kesk tänavat, siis avaneb kõrgendikult laskudes paremat kätt mõtlik vaade Sõtke jõe laiale, tammiga eraldatud basseinile. Tuulevaikse ilmaga päeval peegelduvad kristallselges vees kaeblikud remmelgad. Kunagi vangoghilikult päevalillelise, nüüdseks ammu kulunud värvi tõttu Kollaseks tembeldatud jalakäijate sild justkui ripub kahe taeva vahel. Nõnda asub Sõtke vasakul kaldal linna industriaalne raison d’être, paremal aga Sillamäe kesklinna ainulaadne hooneansambel – kuulus stalinistlik ampiir, mida imetlevad mereäärsesse linna sattunud arhitektuurihuvilised. Linnavalitsuse teravatipulise torniga ehitis meenutab kummalisel kombel luteri kirikut, aga sellest hoolimata oli pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidus tekkinud aatomijanu kustutamiseks rajatud linn religioonist kaugel. Uraani rikastamiseks ehitatud tehasega loodi Sillamäele telg, mille ümber pöörlesid linna tööstus ja ühiskonnaelu.

Kultuurikeskuse ette haljasalale 1987. aastal püstitatud Renaldo Veeberi skulptuur „Rahumeelne aatom“ tundus mulle lapsena müstilise tähendusega. Samal ajal loovad keerlevate elekt­ronide ulmeline alltekst ning vanakreeka kurost meenutava mehe kuju ürgne kehaline ramm kummalise esteetilise dissonantsi, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Võib-olla viis Nõukogude Liidu aatomitööstuse jõulise kasvu põhjendus külma sõja halastamatus võidurelvastumises mõtted rahust eemale. Seda enam et Tšornobõli katastroof, mille riigiaparaat põlastusväärselt maha vaikis, leidis aset vaid aasta enne skulptuuri rajamist Sillamäele. Milles küll seisnes tookord võimu varjatud sõnum? Tehnokraatliku, kitsalt oma alale keskenduva orwelliliku suhtumise kultiveerimine ühiskonnas viibki hirmuäratavate tagajärgedeni, mida paljastavad ka traagilised sündmused Ukrainas. Lapsena aga suhtusin sümmeetrilisest neoklassitsistlikust arhitektuurist julgustatud tuttavate kaaselanike töökultuuri austusega, pealegi olid mu vanavanemad selle kultuuri parimad esindajad.

XXI sajandil muutub Sillamäe ilme pidevalt. Sõtke jõesuud kaunistab linna merele avav, 2020. aastal valminud promenaad.

Piia Ruber

Sillamäe uhkete punaste kardinatega kultuurikeskuse saal oli mulle, muusikakoolis käivale lapsele ihaldatud ja esinemisnärvi tekitav kontserdipaik. Mäletan, kuidas mul õnnestus sünnilinna naasta 2016. aastal Vivo Piano Trio koosseisus. Londonis moodustatud ansambel, kus viiulit mängis mu pikaajaline muusikapartner Michael Foyle ja tšellot Raphael Lang, esines Eestis Jevgeni Mravinski festivalil ning pärast Tallinna, Peterburi ja Narva kontserte tahtsime vene heliloojate teostest koosnevat kava jagada ka Sillamäe kuulajaskonnaga. Pjotr Tšaikovski sümfoonilise faktuuri, traagilise sisu ning tohutu väljenduslik klaveritrio esitus kõnetasid kultuurikeskuse saali punaste kardinate kõrval nii meid kui ka publikut. Õhtu tegi eriliseks ka asjaolu, et Vene impeeriumi esindushelilooja oli meelsasti suvitanud Sillamäel. Ta polnud kaugeltki ainuke Peterburi ja Moskva haritlaskonna esindaja, kes veetis suvekuud mereäärses kuurortasulas, mis sada aastat tagasi oli tuntud ka saksapärase nime Sillamäggi all. Kõige kuulsam neist oli füsioloog ning esimene venelasest Nobeli auhinna laureaat Ivan Pavlov.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1990. aastate keerises Sillamäel üles kasvades ei vaevanud ma pead linna keeruka ajalooga. Sillamäe oli siis oma pikaajalisest suletud linna staatusest vabanenud. Mulle ja paljudele teistele noortele oli linna ümbritsev loodus mahendav ja endeline. Mööda rannikut ida poole ulatub männimets, mille tihedamad jaotised on linnaelanikud ilmselt orienteerumise soodustamiseks tähistanud numbriga. Lapsena teadsin, et kui sõita jalgrattaga neljandast tihnikust edasi, siis ei ole Narva-Jõesuu enam kaugel. Rannikuseikluste haripunktiks kujunenud hiiglaslik rändrahn, mille otsa ronimine oli minu eakaaslastele auasi, asub aga teisest männikust välja sõites siiamaani keset laineid.

Võidurelvastumise kõrval toimuva kosmosevõidujooksu ühe esimese edusammuna lennutati 1957. aastal Nõu­kogude Liidust kosmosesse Sputniku-nimeline tehiskaaslane. Samal aastal oli Sillamäe saanud linnaõiguse ning kuulsa satelliidi jäädvustamiseks elanike kollektiivses teadvuses määrati linna serva asutatud aianduskooperatiivile nimeks „Sputnik“. Ka minu vanavanemate maatükk asus seal: mäletan, kui pühendunult nad maad harisid ning kasvatasid maailma kõige maitsvamaid ja mahedamaid tomateid, juurvilja ja marju. Vanaema töötas meditsiini alal, vanaisa oli autojuht, kuid aiamaa harimine oli nende elus esikohal.

Mu vanaisa teenindas esialgu Sirgala karjääri bussiliine. Põlevkivist pakil hiigelkaevandused eraldasid Sillamäed Alutaguse metsadest. Vanaisa vastutas ka rikastatud uraani isotoopide transportimise eest paksu tinakihiga kaetud autos Moskva lähedal asuvasse instituuti. Milline legend! Vanaisa juttudes tuli tihti esile uhkus oma tutvuse üle tehase kõrgete ametnikega, keda ta aeg-ajalt samuti sõidutas. Ja mina tundsin uhkust oma vanaisa üle.

XXI sajandil muutub mu sünnilinna ilme pidevalt. Ähvardavalt Narva lahte ulatuva, õnneks 2008. aastal suletud aherainehoidla neem asetseb kõrvuti uue sadama uhkete ehitistega. Sõtke jõesuud kaunistab linna merele avav, läänelikult lapsesõbralik, 2020. aastal valminud promenaad. „Rahumeelse aatomi“ ja kultuurikeskuse vahel asuva väljaku pangapealsest tipust viib alla Odessaga võrdlusi toonud neoklassitsistlik trepp. Et Sillamäe õhustikku tõeliselt tunnetada, võibki jääda ülal trepiotsal seisma, pöörata pilk mere poole ning hingata väsimatute kajakate kisa saatel täie rinnaga sisse lootustäratavaid meretuuli.

* Voltaire, Candide. 1759.