Võim ja sugu – Kuidas jõulud üle elada?

PIRET KARRO

Mulle jõulud üldiselt väga meeldivad, sest enamasti on see tähendanud, et mu suurest suguvõsast tuleb kord poolaasta jooksul (teine kord on jaani ajal) kokku vähemalt kakskümmend inimest. Pärast rasket jõululõunat tuleb väike paus, kõik istuvad suurde kambrisse maha ja sirvivad kiiresti luulekogusid. Tublimatel on flöödi-, viiuli- või lõõtsapala ette valmistatud või oma salm autos teel maale välja mõeldud. Mõni esitab aastast aastasse sama, mõne eest on luuletus juba loetud, enne kui ta jõuab toolilt püsti tõusta ja jõuluvanani sammuda.

Sel aastal siis mitte. Taipasin sõprade pühadeplaane kuulates, et olen unustanud endale tuumperekonna luua, kellega pandeemia-jõule ühes veeta. Oih! Tuumperekonna jõulud ei olegi Eestis nii levinud nähtus kui koolareklaamid ja rahvuslik propa paista lasevad. Suurel osal meist on peresuhted hoopis teistsugused kui õnnis tuumik: kellel on ees mitu jõuluistumist lahku läinud vanemate ja teiste pereharude juures, keda ei oota keegi, kes väldib ise igasugust kohustuslikku kooskäimist. Jõulud ongi aeg, mil soolistatud, majanduslikud, inimestevahelised ja kõik muud suhted on eriti võimendatud. Suur osa pereemasid paneb eelmisel õhtul liha ahju, otsib sahvrist välja juba varem sisse tehtud kõrvitsa- ja kapsapurgid, koorib kartuleid, küpsetab verivorsti, kaunistab piparkooke, katab laua, tassib toidu lauda ja peseb pärast kõik nõud ära. Mõned pereemad võtavad seda oma rollina, mõned tajuvad seda koormava kohustusena, mõne tunded on vastuolulised. Mõnes peres on need ülesanded võrdsemalt jaotatud. On pereisasid, kes lähevad esimesel advendil metsa kuuse järele – mõni naudib seda, mõnele ei meeldi metsas rassida, saagida ja külmetada. Sündmuste puhul, mis on traditsioonidest laetud, tajutakse kõrgendatud ootusi oma soo või muu rolli kohaselt ning nendele ootustele mitte­vastamine on justkui ebaviisakas või lausa sõjakas.

Magnus Zeller. Sünnipäev. Akvarell, 1918. Eesti Kunstimuuseum

EKM

Pühad (nagu ka ebapühad, argi­päevad) on aeg, kui käärid leibkondade rahakottide vahel on eriti tunda. Mõni laps ootab seda iPhone’i – või talve­saapaid – ja ei tea, et jõuluvana heldus ei sõltu tema tublidusest sel aastal, vaid vanemate aastasissetulekust. Kui muidu aitab lugu Lapimaa habemikust päikeseringi aoaega nõidust tuua, on ehk parem mitte jätkata seda hea lapse müüti.

Pühad on see kurikuulus aeg, mil laiendatud pereringis saab kokku ka rohkem uskumusi ja tõekspidamisi. Mõne aasta eest selgitas Müürileht humoorikalt välja tüütutute teemade pareerimistrikid, kus põhiline on kriitilisel hetkel veel käredam teema välja tuua (pagulased > Rail Baltic > alkoaktsiis > feminism), pitsi/sülti tõsta või reinlendrit tantsima hakata.1 Instagrami kasutajad @jesslapsed2 ja @taskufeminist3 on kokku pannud portsu abivalmis vastuseid, millega tüütuid küsimusi peletada. Esimesed käivad laste kohta: miks ta ikka veel lasteaias käib / ei käi? Miks ta nii palju/vähe sööb? Miks ta just seda asja sööb / ei söö? Jne. Soovituslikud vastused sisaldavad enamasti kas möönmist, et aitäh, lähtun oma lapse kasvatamisel teaduspõhisest infost ja nii tema kui minu soovidest ja vajadustest; viisakat keeldumist küsimata nõuannetest ning lisandust – palun ulatada lähedal asuv toidukauss –, et teema ammendatuks kuulutada. Minu lemmikvastus oli küsimusele, miks laps ikka veel ei räägi: tead, mul kah pole vahel huvi rääkida.

Instagrami kasutaja @taskufeminist õpetab pühadelauas tüütutele küsimustele mitte vastama ning kui on ette teada, et kokkusaamist saadab pitsitav ebamugavus, ei pea sinna minema – vaimne tervis on pereliikmete solvumisest tähtsam. See, kui palju ja mida keegi sööb, on igaühe enda asi ega pea kuuluma kommenteerimisele. Pühade ajal kogunenud kilod on samuti igaühe enda asi. Olen viimasel ajal mitmelt naiselt kuulnud kurtmist, et koogisöömine „ei mõju keskkohale hästi“. Minu vastus on: palun, sööge palju soovite ja võtke maailmas rohkem ruumi! Joomisega on teised lood, sest alkoholi tarbimine on üks põhjusi, miks päästeamet juba teab, et jõululaupäeval tuleb rohkem kõnesid kui muidu. Kellel on aga vastupidine probleem – ette jääb soov mitte juua –, võib, kui jaksab, kuulda võtta mu sõbra soovitust, mida teha, kui keegi küsib, miks ta ei joo: „Noh, mina ikkagi tavaliselt hakkan loengut pidama.“ Võib-olla on pandeemia-jõulud mõnele meist kergenduseks, et seekord on ettekääne koju jääda ega pea lõunasöögi kõrvale jagama põhjendusi oma eluvalikute kohta.

Osa meist aga on juba ammu teinud otsuse veresugulasi kohustuslikus korras mitte väisata, sest nood on olnud kas vägivaldsed, meid maha jätnud või muul moel alt vedanud. Jõulud on meil selline püha, et peaaegu kõigil on sellega oma suhe, kas või miinusmärgiline. On neid, kes eelistavad detsembrilõpu senti­mendiminutid kodukoopas üle elada. Või kurvastavad igal aastal. Loodan, et meie seas on ka neid, kellel on õnnestunud soovimatutest ootustest kõrvale põigelda ning põimida enda ümber just selline hõimkondlik koosolemine, nagu neile meeldib: olgu selleks kogunemine verepere* või valitud pere ringis, üksiolek, surnuaias käik, unistamine. Koos toidutegemine, söömine, luulelugemine ning pärast koos nõude pesemine on ka feministlik praktika.

* Verepere – bioloogiline pere. Vastand queer-teoorias kasutatud valitud ehk mittebioloogilise pere mõistele, mis viitab lähikonnale, kes ei vasta tingimata heteronormatiivse tuumikpere mudelile.

1 Müürilehe jõulutoimetus, Pühad reptiilide ja alkoaktsiisita – juhend ohtlike teemade vältimiseks jõululauas. – Müürileht.ee, 22. XII 2017;

2 Instagramis kasutaja@jesslapsed lugude kogumik „Jess, pühad!“, https://www.instagram.com/stories/highlights/17968895869348002/

3 https://www.instagram.com/p/CIkXN7cp6rh/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht