Too tants. Ambitsioon

KAJA KANN

Tantsulavastuste kohta öeldakse sageli, et muidu hea, aga ambitsioonitu. Sellise ütlemisega võib silmas pidada kolme asja. Esiteks ei soovi tantsukunstnik saada kuulsaks, teiseks ei taha ta luua oma teatrit ning kolmandaks teeb ta ainult mingi ettepaneku, mille saab vastu võtta või tagasi lükata.

Too ettepanek on pikalt kalkuleeritud ja aastaid stuudios harjutatud liigutuste ja liikumiste jada. Nii kujuneb isikupärane käekiri, milles on selge sõnum. Zuga ühendatud tantsijad on argise liikumisega: nad kõnnivad, jooksevad, hüppavad, veerevad ja ronivad üksteise otsa. Nende koreograafia jooned on selged ja suured, näiteks ring, diagonaal või maleruut – nii moodustub mänguline ja lapsik ettepanek. Fine 5 kasutab neidsamu jooni ühe keha sees, moodustades kehaga geomeetrilisi kujundeid, muutes nii tantsu pühalikuks ja kättesaamatuks, vahel ka jõuliselt kurjaks. Sveta Grigorjeva ja Biofilm Sisters kulgevad horisontaalselt ja kindlasti ühtlases kambas. Nende liikumine on varjatud, justkui püsiks too liikuv kamp alati ikkagi paigal, tehes ettepaneku olla kollektiivsed ja sõbralikud.

Tantsukunstnikud teevad aastaid tööd, et teha see üks ja ainus ettepanek, millega tasub vaatajate ette minna. Ja just siia ongi koeranael maetud: ettepanekut ei pea vastu võtma, järelikult pole suuremaid ambitsioone.

Tantsukunstnikud ei taha olla kuulsad. Mõni aeg tagasi keeldusid nad minemast „Terevisiooni“ või Marko Reikopi vestluskaaslaseks „Ringvaate“ stuudiosse, sellise alandusega ei suutnud nad lihtsalt hakkama saada. Nüüd neid enam ei kutsuta – ja parem ongi. Nad ei riietu ekstravagantselt, ruumi sisenedes ei võta nad teistelt kogu tähelepanu, pigem imbuvad vaikselt seltskonda. Nende ümber ei kogune rahvahulgad, et kuulata, mida naljakat on nendega juhtunud – nad pigem kuulavad kui räägivad.

Kui tantsukunstnik kutsutakse sõnateatrisse koreograafiks, siis võtab ta kunstniku mütsi peast ja hakkab lavastajat teenindama. Peaasi on, et omapärane kehakeel lavale ei pääseks, et tants ei segaks tervikut, et näitlejal oleks mugav liikuda ja seejuures näiks kõik ikka tantsuline. Nad on osavad õpetajad, arvestavad õpilase võimetega ja peidavad kõik puudused, ikka selleks, et näitleja piinlikku olukorda ei satuks ja laval paistaks kõik vägev. Tantsukunstnikud on ahned küll, aga mitte auahned. Neil pole ambitsiooni olla staar, teha suuri lavastusi, millest kõik räägiksid.

Tantsukunstnikud ei taha luua oma teatrit. Nad on teadlikud oma keha sotsiaalsusest, seega alati poliitilised. Tavaliselt mitte laval. Neil on mõned ettepanekud ka etenduskunstide välja kohandamiseks tantsule sobivamaks. Ettepaneku võib aga ju alati arvestama jätta, nõudeid neil väga palju ei ole. Erateatrite rahastuskomisjonile teeb igal aastal taotluse viis rohkem või vähem tantsuga tegelevat institutsiooni: Eesti Tantsu Agentuur, Sõltumatu Tantsu Lava, Kanuti gildi saal ja eˉlektron, kes pakuvad lavastamisvõimalust paljudele erilaadsetele tantsukunstnikele, ning üks trupp – Fine 5.

Sõnateatritest on aga taotlusi ligi paarkümmend ning enamasti on neis oma näitlejate põhituumik. Sõnateatri tegijad tahavad ajada oma erilist rida ja iga kunstiline juht on kindel, et just tema teater väärib riigi kestvat toetust.

Biofilm Sisters, Zuga ühendatud tantsijad, Kädi Metsoja tsirkusekunsti trupp, Unholy Trinity, Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäeli, Siim Tõniste ja Üüve Lydia Toompere, Külli Roosna ja Kenneth Flaki duod ning lõpuks ka soolotajad Mart Kangro, Maria Metsalu, Sveta Grigorjeva, Joanna Kalm, Netti Nüganen, Johhan Rosenberg, Kadri Noormets, Karolin Poska jpt isegi ei tee kultuuriministeeriumile ettepanekut, et saada aasta läbi riigi rahalist tuge. Mõistan komisjoni, kes ütleb, et ei saa raha eraldada neile, kes ei ole seda taotlenud. Fine 5-l on ambitsiooni, teistel ei ole. Seejuures oleks väga põnev, kui ka tantsu poole pealt tuleks paarkümmend taotlust, kus kirjas, et trupp või kunstiline liider tahab teha oma teatri koos aasta ringi kestva programmiga. Olen omal nahal kogenud, et kui tagasihoidlikkusest ei küsi, no siis jäädki ilma. Tegelikult ma ju tahtsin selleks toetust saada.

Usun, et üldjuhul tantsukunstnikud ei taha luua juurde uusi sooje teatrimaju, kus palgale saab viis valitud näitlejat-tantsijat. Olles olukorraga kursis, teavad nad hästi, et iga trupp, kes saab riigilt toetust, saab ka automaatselt kulkast raha juurde, võttes projektipõhistelt taas raha vähemaks. Klassika: seal, kus raha on, sinna kipub seda juurde tulema.

Poliitikud, ametnikud ja mitmesuguste žüriide liikmed peaksid vaatama suurt pilti, mitte jooksma sõnateatri staarlavastajate sabas. Kui tantsukunstnikud ei küsi riigilt raha, siis põhjusega: neil on vastutustunnet, nad mõtlevad poliitiliselt. Tõesti, veel paarikümne uue teatri loomine käiks Eestis üle jõu. Seda pole vaja. Kallis komisjon, tehke neile ruumi riigi majades ja kulkas, sest tantsukunstnikud on vägagi ambitsioonikad: nad muretsevad peale enda ego kogu etenduskunstivaldkonna pärast.