Eleegia rongijaamas, kus rongid ei peatu

Leedu lavastaja Rimas Tuminas: „Praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – kõrvale heidetakse kogu saavutatu.“

MARIS JOHANNES

Gesher tähendab ivriidi keeles silda. Üks kord on see Iisraeli sillapea juba Eestisse jõudnud, kui 2004. aasta „Talveöö unenäo“ festivalil etendati Salme kultuurikeskuse laval Isaac Bashevis Singeri romaani „Ori“ järgi tehtud lavastust. See teatriõhtu avas silmad, oli kui sissejuhatav õppetund juudi kultuuri. Lavastanud oli selle Gesheri teatri kunstiline juht Jevgeni Arje, kes asutas selle koos oma õpilastega Tel Avivis 1991. aastal. Tegu oli Vene teatrikooli kasvandikega. Tean, et Adolf Šapiro on seal lavastamas käinud. Nüüd on Iisraeli jõudnud teine laine teatripagulasi, kes mõistnud hukka Venemaa kallaletungi ja valinud emigratsiooni tee. Gesheri teater tuleb uuesti Tallinna publiku ette 3. ja 4. juunil Rimas Tuminase lavastusega „Ära vaata tagasi“, Vene teatris antavatel etendustel on sünkroontõlge eesti keelde.

Kes kuuluvad „Ära vaata tagasi“ truppi?

Gesheri teatri direktor Jelena Kreind­lina: Riia ja Tallinna külalisetenduste trupis on meie vene päritolu teatriveteranid kõrvuti Venemaalt äsja emigreerunutega, on ka iisraellasi. See on ainus lavastus, mis on praegu mängukavas venekeelsena. Trupis on Moskva Kunstiteatri taustaga Anatoli Belõi kõrval Dmitri Krõmovi näitlejad Nikita Naidenov ja Mihhail Umanets, on Peterburi kooliga Nikita Goldman-Koch. See on mitmepalgeline, сборная солянка, nagu selle kohta öeldakse. Meie elu on viimase aasta jooksul palju muutunud, on tulnud palju näitlejaid, lausa teatrite kaupa on põgenetud. Anname neile lava, aitame, esialgu mängivad nad vene keeles. Mõningad oleme ka juba oma truppi võtnud.

Kas sõjaolukord on põhjustanud konflikte või olete sellest teatritöös hoopis kasu lõiganud?

Igal pool on radikaalselt meelestatud inimesi, aga meie põhimõte on olla nende poolt, keda rünnatakse. Sellel nn kasul on liiga kõrge hind, põgenike elu on väga raske. Meil, kes me oleme Iisraeli tulnud 30 aasta eest, on kergem: meile on see meie maa ja meie kodu.

Milline on teie koduteatri hoone, kus mängite?

Tel Avivi teatri saal on suur, 800kohaline. Olemas on ka imeväike black box eksperimentide tarvis, ent pole sellist 300 kohaga saali, kus oleks mugav mängida, otsime. Praegu on repertuaaris 23 lavastust. Publiku enamik on ivriidikeelne, venekeelne on ainult see lavastus, millega Eestisse tuleme. Gesheri teatri algus oli venekeelne, kui Arje selle teatri 1991. aastal koos oma õpilastega asutas. Aasta pärast läksime ivriidile üle. Viisteist aastat mängisime kahes keeles, s.t üks ja sama lavastus kahes keeles. Nüüd on peaaegu kõik ivriidikeelne, aga meil on kõikidel lavastustel venekeelne tõlge subtiitritena.

Alustades oli meil Vene teatrikooli taust, nüüd on kõik segunenud, on eri koolkondi, ja minu meelest on see hea, oleme rikkamad. Muuseas, kui Gesheri teater tuli, muutus tugevalt Iisraeli teatripilt. Kõik õppisime üksteiselt, ka varastasime üksteiselt – rikastasime üksteist. Õppida, konkureerida, vaadata, ühineda –siis on teater elujõuline. Omas mahlas võib muidu hapuks minna.

***

Leedu lavastaja Rimas Tuminase tööde paremik on Eesti teatrisõbral nähtud Tallinnas „Kuldse maski“ teatrifestivalil. Lavastused „Jevgeni Onegin“, „Onu Vanja“, „Maskeraad“, „Kuningas Oidipus“ on meeles kui tugeva kujundikeelega väga terviklikud lood, mis puudutavad tasahilju vaataja sentimenti, häbenemata õrnust.

Kui mullu algas sõda, lahkus Tuminas Moskva Vahtangovi teatri kunstilise juhi kohalt. Samal ajal sai temast persona non grata Leedus, kus teda ei soovitud lavastama Vilniuse Väikesesse teatrisse, mis oli olnud tema teater ka Moskva aastatel. Nii läks Tuminas Veneetsiasse, kus tõi välja kaks lavastust, ning seejärel on ta töötanud Tel Avivi Gesheri teatris.

„Ära vaata tagasi“ on Rimas Tuminase teine lavastus selles teatris, tehtud Jean Anouilh’ näidendi „Eurydike“ ainetel. Praegu valmistab Tuminas Tev Avivis ette sügiseseks prooviperioodiks. Tema lavastuste heliloojat Faustas Latėnast ei ole enam meie seas ja nii on Tallinna gastroll vaikne jumalagajätuviibe heliloojale. Muusika on olnud Tuminase lavastuste üks dominante.

Kuidas jõudsite Orpheuse ja Eurydike looni?

Rimas Tuminas: See ei olnud minu valik. Olin just lõpetamas tööd „Anna Kareninaga“, kui teatri juhtkond kutsus mind appi seda lavastust kureerima. Tulin missioonitundest, aga materjal hakkas köitma. Sündis ansambli­lavastus, mida mängivad Gesheri teatri näitlejad, kes on eri aegadel Venemaalt põgenenud. Neile oli see tähtis – ja see oli mulle lavastuse mõtestamisel abiks. Trupp mängib seda Riias ja Tallinnas, näitlejad tahavad seda väga teha.

Miks kohtuvad Orpheus ja Eurydike rongijaamas?

See lavastus on kurb ja puudutav lugu näitetrupist, kes ootab raudteejaamas rongi. Nad tahavad minna rongi peale, et sõita festivalile, vastu uuele elule, aga rongid ei peatu. See on mahajäetud rongijaam ja seltskond vist ei pääsegi sealt minema – ikka pole see nende rong. Tuleb tunnistada, et oma ajast välja astuda pole võimalik: me ei saa oma sõjast välja. Tähtis on, et ennast päriselt lukku ei keerataks, me ikkagi elame ja muretseme.

Seda eleegiat ei tohi jätta hiiliva hullumeelsuse meelevalda. Viimane rong osutub sõjarongiks, mis veab raskeid sõjamasinaid, kriiksub räigelt ning veab kuhugi mõttetuid tapariistu. Seegi rong ei peatu, jääme maha sellestki, ikka sinna unustatud jaama ega tea, mis saab. Me palume abi, palvekeelel ja vaikse lootusega. Mängime seda oma teatraalsel moel, aga see on kui haavatud mäng (раненная игра). See mäng on rõõmus ja kerge, aga hing on vermeis.

Olete teatris ja teete proovi, kohal on teie kunstnik Adomas Jatsovskis. Mis teoksil?

Valmistan Gesheri teatris ette sügisest prooviperioodi, aga praegu ma veel ei ütle, millega tegu. Küsige septembris. Ootelehel on Kreeka, Thbilisi ja Vilniuse lavastus. Kreekas on tulekul suurejooneline Epidauruse festival, kokkulepe on järgmiseks aastaks. Aga tuleb arvestada, et ma pole enam noor: ei ole enam nii, et loed, meeldib ja kohe tegema. Mida kauem elan, seda rohkem kahtlen – olen neist kahtlustest juba väsinud.

Nimekirjas on ka Vilnius. Kas suhted koduteatriga on mahenenud?

Vilniuse Väikese teatriga on mul suhe taastunud. Meil oli väga solvav aeg, olukord, kui mind süüdistati kollaboratsioonis, kuna töötasin Venemaal. Otsiti paaniliselt süüdlasi, oli kuum aeg. Nüüd on suhtumine muutunud, aga ma hoian ise veel distantsi. Jääda korraga ilma kahest oma teatrist – Moskva Vahtangovi teatrist ja Vilniuse Väikesest teatrist –, on raske hoop kanda.

Mis on saanud teie Moskva lavastustest, mida on Eestis nähtud „Kuldse maski“ festivalil?

Need on Vahtangovi teatri repertuaaris, aga minu, s.o lavastaja nimi on mustaga maha tõmmatud. Nii on asjast tõusnud suurem intriig ning vastupidiselt soovitule on huvi tõusnud. Meenub üks Nekrošiuse lavastus, kus tal ei lubatud näidata Lenini pilti, aga ta näitas tühja raami ja sosistas „See on Lenin“ – ja lõbu oli laialt. Teater on kohanemisvõimeline, seal on kõik võimalik, ent praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – heidetakse kõrvale kogu saavutatu. See kõik on tõrjutud aastateks. Käes on halli keskpärasuse aeg. Need, kes enne kadedalt kõrvalt vaatasid, on nüüd oma aja ära oodanud. Aga kunagi saab see ka otsa.