Gaas

KAJA KANN

Üks keerulisemaid tantsu probleeme on korra ja kaose suhe. Illustreerimaks tantsu olemust on hea võrrelda teda aine gaasilise olekuga. Gaasilises olekus on aine osakesed vabad, toimuvad juhuslikud kokkupõrked. Gaasiline olek on korrastamata. Tantsus on osakesteks kehad, mis liiguvad või põrkuvad suvaliselt. Vaba tants voolab igasse võimalikku nurka ja suunda: tõuseb korstna kaudu taevasse, liigub lavalt saali, aga kui uksed lahti, siis teatrimajast ka välja tänavale ning lõpuks paisub lõpmatuseni. Seega, ainuke võimalus puhast tantsu vältida on sulgeda end kuhugi kinnisesse ruumi ja pumbata sealt välja kõik, mis sarnaneb õhuga – muidugi on see võimatu. Niisiis, tantsu ei ole võimalik laval näha.

See, mida tantsu all silmas peetakse, on ikkagi koreograafia. Kui jätkata sama võrdlusega, siis on koreograafi tööks prooviruumi jahutamine. Ideed selginevad, tantsijad leiavad endale koha, oluliseks saab teine tantsija. Nüüd saab moodustada liikuvaid gruppe, millest on võimalik välja kukkuda või millega liituda. Grupi saab ka kaheks jaotada või hajutada võrdsete vahedega kogu selle ruumi ulatuses. Kokkupõrked pole nüüd enam juhuslikud, kehadevahelised jõud hakkavad üksteist vastastikku mõjutama, tehakse kontaktimprovisatsiooni, moderni või jazz’i. Tantsijad saavad erisugustele reaalsetele, sümboolsetele või fiktiivsetele jõududele vastu või kaasa töötada, aga ainult koreograafi seatud piirides: tema paneb piiri lava ja saali vahele, eraldab lava ja lavataguse, nähtava ja nähtamatu. Nii on gaas muutunud vedelikuks, mis voolab kindlas sängis. Tants on taltsutatud ja koreograaf otsustanud: tahab, teeb tormi, tahab, näitab tüünet merd.

See, mis laval näha ja mille vaatamiseks pilet on ostetud, on pideva jahutamise tulemus. Hetkel, mil tantsust rääkima hakatakse, on tants nii külmaks köetud, et on taas lausa olekut muutnud. Osatakse kirjeldada vormi, materjali ja töövõtteid. Vesi on jahutatud jääks, mis on selge, steriilne ja kontrolli all. Ja, mis peamine, arusaadav. Kunstiteos kui jääkamakas seisab põhimõtteliselt paigal: sel on vorm ja sel on sisu, nii nagu ühel heal teosel olema peab. Kriitik saab hüüda: vaata, kui põnev, sellel kuubil on üks nurk ümaraks lihvitud, justkui lubaks ringi.

Mina unistan aga sellest, et koreograaf annab prooviruumis hoopis hagu ja kütab ruumi kuumaks. Kui gaasi temperatuuri tõstmisel omandavad gaasi osakesed elektrilaengu, siis tolles tantsus omandavad selle kehad: iga liigutus ja liikumissuund sõltub tekkinud magnetväljast. Tants on aktiivne ning toimib siin ja praegu. Koreograaf ei organiseeri midagi, ainult kütab prooviruumi. Samuti ei otsusta tantsija midagi, sest otsused dikteerib see, mis teda ümbritseb. Sellist kunstiteost on raske arvustada. Kiputakse rääkima suurepärasest energiast, koostööst, minnakse isiklikuks ja öeldakse, et tunti ennast nii või naa, pärast etendust koju kõndides isegi lihastes pinget. Sellisel lavastusel pole selget vormi, rääkimata sisust, see lihtsalt mõjub – tänu pingevälja ulatumiseni üle saali. Keegi ei tea, miks asjad juhtusid, tajutakse vaid, et kõige põhjus on see miski, mitte koreograafi targalt kombineeritud liikumisjoonis.

Kui lavastus saab lavaküpseks, võib muidugi juhtuda õnnetus, sest koreograaf enam kütet ei anna. Esialgu tantsija keha veel mäletab ja ta proovib sama olukorda silme ette manada, seejärel hakkab kasutama õpitud tehnikaid, kuid mõistab peagi, et kummalist prooviruumis kogetud mõju enam pole, ning hakkab juhuslikult põrkama seina, maa või teise tantsija vastu. Nagu varem öeldud: liigub lavalt saali ja saalist tänavale.

Tantsu olek on gaasiline, ta armastab levida ja mõjuda. Miks muidu pööratakse tantsuõppes tohutult tähelepanu õpetamisele, tehakse workshop’e ja võetakse neist osa – seda kõike jagamise, mitte niivõrd õpetamise eesmärgil. Tants muutub ja tema põhiomadus on energia, mitte tehnika. Toda tantsu ei saagi selgeks õppida või perfektselt sooritada. Kui kooliteatri pisike põnn on lavale näitlema saanud, siis ütleb teatriproff, et tubli, õpi veel. Kui aga seesama põnn unustab end nõksutama ja kätega kummalisi liigutusi tegema, siis jätab tantsuproff selle meelde, et seda hiljem prooviruumis jäljendada.

Ja ikkagi on kõige parem tantsu ise kogeda. Iialgi ei saa tantsu vaadates sama kogemust, kui ise tantsides. Imeline tants võib tõsta vaataja vaimu kõrgustesse, vabastada ta maistest muredest, tekitades hõljumise tunde. Kahjuks ei aja see higistama, rääkimata mõnusast surinast lihastes.