Lianne Saage-Vahur 11. I 1965 – 30. I 2024

Meie hulgast on lahkunud kooliteatrite liikumise kauaaegne vaimne ema Lianne Saage-Vahur. Õpetades 1989. aastast Jõgeva koolides kirjandust ja teatrikunsti, asutas ta 1990. aastal kooliteatri Liblikapüüdja, kust on kolmekümne aasta jooksul sirgunud paljud eesti teatri praegu olulised tegijad, nagu Martin Algus, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Tiit Sukk, Mari Abel, Martin Kõiv, Meelis Põdersoo, Karl Sakrits, Mihkel Kabel, Maarius Pärn, Heigo Teder jt.

Kolmkümmend üks aastat tagasi hakkas Liblikapüüdja korraldama Betti Alverile pühendatud igasügisest vanema kooliastme luuleteatrifestivali „Tähetund“, millele üheksateist aastat tagasi lisandus talvine noorema kooliastme festival „Tuulelapsed“. Lianne Saage-Vahurile oli ülitähtis panna õpilased tunnetama keele ilu, avada sõnavägi ilma väliste vahenditeta. Betti Alveri ja Heiti Talviku kõrval olid festivalid pühendatud paljude meie viimase poolesaja aasta poeetide loomingule, sageli olid nood ka festivali aukülaliseks.

Kümnetes koolides valmistuti aasta ringi Jõgevale sõiduks ja nendel festivalidel esinemiseks. Kujunesid välja festivalide rituaalid ja kombestik, esinemisi hindas ja analüüsis auväärne akadeemia, kuhu kuulusid tuntud näitlejad, lavastajad, teatrijuhid, ajakirjanikud, kirjanikud, muusikud ja humanitaarteadlased, kellele oli rõõmuelamuseks viibimine sadade luulet mõistvate ja armastavate noorte keskel. Seepärast peeti Lianne Saage-Vahurilt saadud kutset sellises akadeemias osaleda privileegiks, mida oodati igal aastal, ning nii paisus hindajate ja kaasamõtlejate hulk ligi paarikümneliseks.

Traditsioonilised olid ka igasuvised Peipsi-äärsel Rannal korraldatud kooliteatrite suvelaagrid, tihti lausa paarisaja osavõtjaga, noori õpetasid seal kutselised näitlejad ja lavastajad. Kogu selle tohutu organiseerimistöö hing ja juht oli Lianne Saage-Vahur oma kaasakiskuva sarmi ja energiaga.

Lianne Saage-Vahuri teatritöös õpilastega oli eesmärgiks viia nad iseendas sügavaima tõetunnetuseni, mis annaks enesekindlust ja -usku, tuge ja tasakaalu kogu eluks, sõltumata valitavast elukutsest. Lavastajana oli tal imepärane võime tõlkida tekst mõttetäpsesse ja tundeküllasesse kujundikeelde, mis tegi tema loodud kavad isikupäraseks ja meeldejäävaks ning tagas neile edu kõige erinevamate hindajate silmis. Paljud Liblikapüüdjate terviklavastused võitsid aastakümnete jooksul auhindu Saaremaa miniteatrite päevadel ja kooliteatrite iga-aastastel riigifestivalidel. Valides sageli just klassikateosed, seadis ta lati ekstra kõrgele, ning kes on näinud selliseid kirka noorusvärskuse ja avastusrõõmuga tehtud töid nagu „Jevgeni Onegin“, „Libahunt“, „Vennad Lõvisüdamed“, „Mumuu“, „Pirnipuu“, „Mustlased“ ja „Sinimandria“, sel ei unune need eal.

Tihti öeldakse, et asendamatuid inimesi pole. Lianne Saage-Vahur oli ja on asendamatu. Teda jäävad tänuga mäletama õpilased, kolleegid ja sõbrad paljudes koolides ja teatrites üle kogu Eestimaa.

Lianne Saage-Vahuri ärasaatmine Tartu krematooriumis laupäeval, 10. veebruaril, päeval, mis oleks pidanud olema selle aasta „Tuulelaste“ festivali lõpupäev.