Reisikiri Paidest

Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks.

ANDREI LIIMETS

Paide teatri „Oaas“, lavastaja Jan Teevet, lavastusdramaturgid Oliver Issak ja Kai Valtna, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Siim Reispass, videokunstnik Maria Elisaveta Roosalu. Mängivad Maria Paiste, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski, Laura Niils, Johanna Vaiksoo, Liisbeth Kala, Germo Toonikus, Jan Teevet, TÜVKA XV lennu näitlejatudengid ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu näitlejatudengid. Esietendus 8. XII 2022 Paide muusika- ja teatrimajas.

Teekond. Autode esi- ja tagatuled sädelevad igas suunas nii kaugele, kui silm seletab. Tipptunni värk, tallinlased on õnneks või kahjuks karastunud ja harjunud. Tõdeme sõbraga, et pealinnast väljasõit – Põhja-Tallinna hipsteripiirkonnast linna piirile – neelab sama palju aega, kui kogu ülejäänud 80kilomeetrine ots sihtkohta. Arvestades ees ootava etenduse kestuseks lubatud nelja tundi, on tegemist täiemahulise väljasõiduga – kokku rohkem kui seitsmetunnine trett.

Inimesel on kiire, kogu aeg on kiire. Katkematust tambist annavad märku seierid ja numbrid käe-, telefoni-, arvuti-, seina-, auto- ja kõigil muudel kelladel. Ohverdada kolmandik ühest päevast nõuab seega veenvat põhjendust, liiati veel talvisel ajal, mitte suvel, mille juurde väljasõidud Eesti eri otstes mängitavaid lavastusi vaatama justkui käivadki. Pole seega pisiasi, et Paide teater on selleks põhjust andnud.

Lappan mõttes, mida ma üldse Paidest tean. See pole paks kataloog, rohkem mõne minuti kohvilauabrošüür, pilte rohkem kui teksti. Poleks arvamusfestivali, poleks sedagi. Pealinnamugavuse privileeg ja pimedus, oma mulli nauding ja needus. Ega kõiki kohti peagi muidugi teadma, aga kodumaa südameks tituleeritud linna justkui võiks. Suvine sumin arvamusfestivalil on suhted vähemalt sooja teretutvuseni viinud.

Arvamusfestival on siiski korra aastas, teater aga toonud Paidesse sagedaminigi. Etteheiteid on seejuures rihitud mõlemale samadel koordinaatidel: põhipublik olla needsamad pealinna hipsteripiirkonna elanikud, kõiksugu lillad latelimpsijad, mikropruulijad ja gurmeetajad, kes vaheldust otsides aeg-ajalt üle Eesti küllaltki sama nägu festivalidele ja üritustele valguvad, et ikka samades food truck’ides samu bataadi­friikaid mugida ja samast kohvipuhtkast sama latet limpsida. Kohalike kriitiline mass piidlevat pigem eemalt.

Paidelasi on sealne teater ise piielnud kõike muud kui eemalt, pigem ulatanud kutsuvalt ja dialoogi otsivalt käe, võtnud kontakti loomise südameasjaks. Olgu publiku täpse jaotumisega kaardil kuidas on, saavutatut see ei kahanda. Paide on jõudnud kultuurikaardil kohale, millest enamik väikepaiku võiks vaid unistada, ükskõik kui elutähtsates Eesti „organites“ nad ka ei asuks. Küsimus pole ju pelgalt faktilises olemasolus, vaid selles, mille teenistusse olemasolu on rakendatud. Ja Paide teater on otsinud ja proovinud, katsetanud ja uurinud, püüdes kunagise teatri NO99 moel jõuda väljapoole mängusaali neljast seinast.

Otsus teatri sulgemise kohta (õigemini rahastuse kärpimine, mis viis trupi lõpetamisotsuseni, uute eestvedajate otsingud on lõpusirgel) on seega mõjunud kahekordse hoobina. Anatoomilises tundeilmas torkena südamesse kunstiliste ambitsioonide katkemisega ning hoobina kubemesse märgilisemas plaanis. Virutatud pole lihtsalt kunagi selsamal arvamusfestivalil sündinud unistuse pihta Paide teatrist, vaid regionaalpoliitilisele lootusele, et (kultuuri)elu saab kihada ka kuskil mujal, väljaspool Tallinna ja Tartu, parimal juhul ka Pärnu ja Viljandi piire. Olgu, teatreid on tegelikult veel, aga ega ei mäleta, millal üheski neist toimunu olnuks säärane üle omavalitsuspiiride ja meediaveergude vibreeriv happening, nagu on olnud Paide teatri ettevõtmised.

Teekonnale on jäänud suuremaid ja väiksemaid õnnestumisi. Hiljutistest võiks subjektiivsete tundlaväreluste põhjal esimesse kategooriasse arvata näiteks võrratu „Lahinguvälja“, teise alles septembris esietendunud „Übermensch’i“. Ent Paide teater on alati sihtinud kõrgele ja püüdnud teha midagi teist-, uut- ja isemoodi. Isegi kui need katsetused pole alati sihile viinud, väärib julgete ambitsioonide peal libastumine tunduvalt enam imetlust kui mugavturvalise keskpäraga märkitabamine.

Teater. Auto peatub Paide tuttava muusika- ja teatrimaja ees. Hoonest pahvatab vastu kabareeatmosfäär. Nagu tõotavad pealkiri „Oaas“ ja värvikirevad turunduspildid, ei ole tuldud matustele, pigem tähistama. Tehtud on kõik, et külalisel oleks hea. Koridoris kohatud vabatahtlik juhatab saabunu oma kohale, vastu palutakse lavalt julgust tulla hetke ja olla hetkes, täpselt praeguses. See küsimus tõstatatakse õhtu jooksul üha ja üha uuesti: miks istub inimene just praegu just siin teatris? Kõigi nende muude lõputute asjade asemel, mida kogu kiire-kiire-kiire keskel võiks need neli ja rohkem tundi teha.

Mida üldse ootab vaataja tänapäeval teatrilt? Milline on teatri funktsioon, roll, koht Eestis? Teatris käiakse ju tublisti, huvipuuduses kahelda ei maksa, ent – miks see nii on? Kas teater peaks pakkuma meelelahutust? Poeesiat? Olema ühiskonna peegel? Arutelu poliitilise või nõndanimetatud publitsistliku teatri üle näib olevat üks polariseerivamaid ka Eesti teatrikriitikas.

Paide teatri missioonina oli sõnastatud kohtumiste loomine. Selliste kohtumiste, mis aitaksid nii ennast kui ümbritsevat teisiti, teravamalt, rohkem kohalolevana tunnetada, ära tunda. „Oaasil“ antakse külastajale näppu isegi vastav teejuht, käsiraamat „Kohtumiste strateegiad“, kuhu on koondatud väga eriilmelisi tekste nii teatri asjaosalistelt kui ka kirjandus-, filosoofia- ja kultuuri­klassikutelt.

Avalehtedelt leiab tõdemuse, et „enamik inimesi väärivad üksteist“. Paide teater on püüdnud luua ruumi, mis tõstaks, valgustaks ja ülendaks, aitaks vastastikku rohkem väärida. Selle nimel on viimaste aastate kõige märgilisemad ettevõtmised murdnud teatrist julgelt välja. Näiteks „33 kõnet“ linna peaväljakul ja tavakodanikke linnajuhtide rolli asetav „Varivolikogu“, mille eest pälvis teater 2021. aasta kodanikuühiskonna tegijate hulgas aasta teo tunnustuse.

On see siis üldse enam teater? Taas, millist rolli teater kandma peaks, miks istub inimene teatris? Vajadus ühe ja lõpliku, arusaadava ja selgitava vastuse järele on inimlik, vastuseid võib aga olla sama palju kui vastajaid. Funktsioonide rikkalikkus ei ole valdkonda rebestav nõrkus, vaid vastupidi, tagab elujõu. Tähenduse peab lõpuks omistama igaüks ise, kelle silmis vormub toimuv, kui laenata rida „Oaasist“, täheks või tolmukübemeks.

Kodu. Kergele miinuskraadile vaatamata on paremat ilma sel õhtul raske soovida. Sumpame ühes kaaslastega läbi lumise Paide. Teatrimaja siluett jääb selja taga vaikselt teiste hoonete varju. Täpsest sihist pole meil aimu, teejuhiks määratud Kaarel loeb alles ootusärevale seltskonnale ette teatrist kaasa antud lühikest kirja.

Kui „Oaasi“ esimene vaatus pakub justkui omamoodi popurrii Paide teatri laval käsitletud teemadest, kasutatud vahenditest ja valitud stiililahendustest, siis teine vaatus ei loo enam lihtsalt ruumi ja võimalust kohtumiseks, vaid juhatab kättpidi nendeni. Saalitäis publikut jaotatakse viie-kuuekaupa rühmadesse, igaüks saab oma kohaliku giidi ja nii siblivadki vandeseltslased eri suunas linna peale. Nagu hiljem selgub, kes kellegi koju, kes tööle, kes muusse teejuhile olulisse paika.

Kaarel siirdub lähikonna kortermajja ning juhatab meid seal oma hubasesse elutuppa, kus ootab tema ema ühes sooja tee, biskviitide ning sõbraliku ja uudishimuliku koeraga, kelle tähelepanu tuleb külalistel küll biskviidiga jagada. Mõtlen, kuidas saab üks olukord olla korraga nii kohmetu ja seejuures soe. Eestlase suurim hirm olla keset etendust lavale tirimine, aga nüüd on kogu lava suisa kadunud. Kas etendus kestab veel? Kes etendab? Mida?

Osalusteater pole midagi uut. Selle vahest kõige julgemaks edendajaks on sel sajandil olnud Berliini Rimini Protokoll, kes on oma eksperimentidega korduvalt ka Eestit väisanud, kaks korda mullugi. Paides ei käi sel hetkel aga seesugune eksperiment: keegi ei jälgi ega dokumenteeri, katseta ega kommenteeri. Ongi lihtsalt kohtumine, veidi kobav, aga läbinisti ehe. Kaarel ja tema ema küsivad, kes me oleme ja kust oleme tulnud, mida Paide kohta teame. Jagame vastakuti põlvnemislugusid, muljetame selle põgusa kohtumise jooksul üsna harali moel maast ja ilmast.

Meenub, et kunagi mõtlesin, kui tore võiks olla nutirakendus, omamoodi sõbra-Tinder, mille kaudu saaks võõrad kaasmaalased üksteist õhtust sööma kutsuda, vahelduseks meediapealkirjadele ja poliitilistele lõhedele nende taha surutud luust ja lihast inimestega enda kõrval – või ka teises Eesti otsas – tuttavamaks saada. Taipan, et just see siin praegu juhtumas ongi: mul ei ole aimugi, keda selle hetke jagajad valivad, mida kooseluseadusest või vaktsineerimisest arvavad, aga koos küpsiseid süüa ja üksteise kohta pärida on ikkagi tore.

Hetk. Kui naaseme, on teatrimaja muutunud: kabareest on saanud salong. Tuled on maha keeratud, ülakorrusel mängib 20 aastat tagasi siinsamas Paides asutatud rokkansambel Ans. Andur. Näitlejad ja teised asjaosalised – lisaks Paide teatri tuumikule TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XV lennu ja lavakunstikooli XXXI lennu tudengid – saalivad rõõmsalt mööda hoonet.

Korraks lüüakse lava ja publik siiski veel lahku. Pidu ei saa kesta igavesti ja kolmas vaatus ootab oma aega, et lahti rulluda. See koosneb vaid ainsast muusikapalast, aasta alguses lahkunud Meat Loafi hitist „I’d Do Anything For Love (But I Won’t Do That)“, mis vältab vaatuse kohta olematud, kuid ühe loo kohta siiski mammuti mõõtu tosin minutit. Armastuse nimel kõige tegemise sõnumi saatel lasevad asjaosalised end laval täielikult vabaks, viimast korda lendavad värvilised kangad, saali läbib ärev teadvustamine, et ekstaatilise lõpusirge järel ongi läbi.

Lõppmäng on klišee, lõppmäng on melodramaatiline, aga lõppmäng on ka relvituks tegevalt suur ja siiras. See on ülim hetkesse tulek, endast selles hetkes kõige lavale lubamine ja jätmine. Kõige puhtam teatri ime, mis kipub kaduma mõnikord nii tegijate tülpinud liinitöös kui ka vaataja analüütilises ja kalestunud kriitikas – meenutus, et see kõik on siin ja praegu ning omamoodi kordumatu. Ja kuigi iga hetke ei jõua märgata, kui sellele muusikalist võimendust peale keeratud ning suurt punast silti otsaette kinnitatud pole, on küllaga põhjust olla tänulik nende hetkede ja nende kohtumiste eest, mida just see loominguline kooslus just neile vaatajatele, olgu nad Paidest, Tallinnast või mujalt, läbi aastate on pakkunud.