Rännak Ei-kunagi-enam-tagasi-maale

Riias lavastanud Dmitri Krõmov on võtnud „Peeter Paani“ loost vaid kõige peamise, mineviku lõplikkuse ja pöördumatuse teema, ning ehitanud selle ümber oma mikrokosmose.

SVEN KARJA

Läti Rahvusteatri „Peeter Paan. Sündroom“, lavastaja Dmitri Krõmov, lavakunstnikud Dmitri Krõmov ja Uģis Bērziņš, kostüümikunstnikud Dmitri Krõmov ja Ilze Vītoliņa, valguskujundaja Oskars Pauliņš, videokujundaja Toms Zeļģis, muusikaline kujundaja Edgars Mākens. Mängivad Egons Dombrovskis, Dita Lūriņa, Gundars Grasbergs, Uldis Anže, Kārlis Reijers jt. Esietendus 1. II Läti Rahvusteatri suures saalis.

Vene nüüdisteatri suurkujude pagemise tõttu oma toksilis-totalitaarselt sünnimaalt on jõudsalt rikastunud teiste riikide teatripilt. Eestile on neist kestvamalt ja nähtavamalt „pudenenud“ küll vaid üks: Julia Aug. Tõsi, ühe lavastusega, Vene teatris välja tulnud „Kolmanda impeeriumi hirmu ja viletsuse“ näol siiski ka Timofei Kuljabin ning kuuldavasti on samasse teatrisse oodata (esialgu loengut pidama ja töötuba läbi viima, aga tuleval aastal samuti lavastama) ka maailmadramaturgia üht tänapäeva esindusautorit, teatri- ja filmilavastajat Ivan Võrõpajevit (Venemaalt emigreerus ta Poola küll juba 2014. aastal).

Ühe Venemaa teatrisaidi tähele­paneku kohaselt esietendusid selle aasta veebruarikuu viie päeva jooksul välisriikides tervelt viie vene tipplavastaja uuemad tööd. Juri Butussovi (esietendus Trondheimis) ja Maksim Didenko (esietendus Berliinis) kõrval oli üks neist ka Eestis hästi tuntud Dmitri Krõmov, kes tõi meie naaberriigi Läti Rahvusteatris välja J. M. Barrie maailmakuulsa, lastekirjanduse ja filosoofilise eesseeromaani vahel hõljuva „Peeter Paani“ alusel oma versiooni pealkirja all „Peeter Paan. Sündroom“.

Tõelisest teatriaristokraatide perest pärit (ema kriitik ja teatriteadlane Natalja Krõmova, isa lavastaja Anatoli Efros) Dmitri Krõmov alustas teatrikunstnikuna, ent äratas kohe tähelepanu ka erakordselt isikupäraste lavastustega, kus krestomaatilised kultuuritekstid, -figuurid ja visuaalne ikonograafia on kokku sulatatud vägagi ootamatul viisil ning kus äärmiselt vabadel assotsiatsioonidel põhinev teatrimäng põimub täpselt läbi komponeeritud mõtteliste struktuuridega. Tema õpilastest ja muudest mõttekaaslastest formeerunud Dmitri Krõmovi teatrilabori kindlaks kaubamärgiks kujunes ka lavastuste erakordne sisemine soojus ja huumor, parimas mõttes süüdimatu ja rõõmus lastetoa-atmosfäär, mille sees sünnib mingi uue (fantaasia)maailma loomine ja uurimine.

Esialgu on küllaltki asotsiaalses paarikeses raske ära tunda Peeter Paani ja teda saatvat haldjatüdrukut Tinker Belli (Egons Dombrovskis ja Dita Lūriņa).

Pressifoto

Eesti teatrivaatajal avanes võimalus neid maailmu tundma õppida 2010. aastal Tallinna Linnateatri „Talveöö unenäo“ festivalil, mis oligi keskendunud Krõmovi loomingule ja tõi Tallinna viis tema lavastust. Vahepeal, teadagi, on juhtunud nii mõndagi. Ent Krõmovi loominguline mootor näikse endiselt töötavat täistuuridel, tema tööviljakus on seniajani erakordne.

Kuni 2022. aastani oli ta oodatud tegija nii Venemaal kui ka paljudes välisriikides. Õigupoolest pidigi seesama „Peeter Paan“ välja tulema Sovremennikus, ühes Moskva esindusteatris. Lavakavandite makett anti üle maagilisel kuupäeval 22. II 2022. Esialgne plaan oli integreerida lavastuse kunstilisse kanvaasse vihjeid mitmele selles teatris töötanud vene teatri legendile (Oleg Tabakov, Oleg Jefremov). Vahepeal aga sõitis Krõmov Philadelphiasse „Kirsiaeda“ lavastama ning otsustas mitte naasta kodumaale, kus toimuv oli muutunud talle vastuvõetamatuks. Sellele järgnes kõigi tema lavastuste kustutamine kõikide Vene teatrite repertuaarist.

Ent see pole tähendanud Krõmovile loomingulist vaikelu: lisaks USA-le on ta järjest rohkem kanda kinnitamas Leedus ja Lätis.

Klaipėda teatris tõi ta välja lavastuse „Fragment“, kus on kasutatud ainesena Tšehhovi „Kolme õe“ vaid üht vaatust, nimelt kolmandat, ja tõstetud suurde plaani selles aset leidev (lavatagune) tulekahju, mõistagi viidetega kohutavale tuleohule kui nähtusele, mis laastab ja hävitab kõik, ent kannab endas ka puhastava kollapsi võimalust ning sedakaudu uue ajastu algust nii psühholoogilises kui ka geopoliitilises mõõtkavas (alateadlikult – kuigi Krõmov ise ühes intervjuus seda seost eitab – võis lavastust mõjutada ka tulekahju tema New Yorgi korteris). Kohe pärast „Peeter Paani“ esietendust alustas Krõmov Klaipėdas uute proovidega, lavastus „Reekviem“ on planeeritud esietenduma mais, uus pakkumine lavastada on tulnud ka Lätist.

Aga nüüd veidi pikemalt „Peeter Paanist“. Kartsin endamisi kommunikatsioonihäiret, mida lastelavastusele vihjavad täiskasvanute lavastuste pealkirjad alailma on põhjustanud, kui eksikombel tuuakse saali väikesed teatrisõbrad. Siiski ei hakanud saalis silma ühtki last. Õigupoolest oleksid ehk nemadki toimuvat nautinud, kuigi lavastuse sõnum on varjamatult suunatud pigem elu teise poolaega jõudnud vaatajale.

Nostalgilise draamana määratletud lavastus on peaaegu algusest lõpuni kantud ikka sellestsamast kibevalusast äratundmisest, et möödanikku ei saa muuta ja lapsepõlve pikendamine või tagasivõtmine ei allu inimese tahtele. Aeg ei kulge spiraalselt, vaid saab ühel hetkel otsa. Lõplikult. Juba viidatud intervjuus on Krõmov tunnistanud, et oli „Peeter Paani“ lavatõlgendusele mõelnud juba aastaid ning selle algpunktiks oli mälestus seigast, mil ta tajus teravalt lapsepõlve lõppemist – hetkel, kui juhuslik mööduja tänavanurgal kõnetas teda esimest korda elus teievormis.

Teatavasti ümbritseb J. M. Barrie esmalt 1904. aastal teatrilavale ja sealt raamatukaante vahele jõudnud Peeter Paani lugu rohkesti tõlgenduskihte. Esmapilgul on see südamlik ja seiklusrikas lasteraamat, sisekoelt aga metafüüsikasse haarduv mõistujutt (kas Eikunagimaa võiks olla surnute riik?), mille kaudu autor on varjamatult klaarinud arveid omaenda tumedamate jõududega (kiivus varalahkunud venna suhtes, „kahtlaselt“ lähedane sõprus viie vanemateta jäänud vennaga ja nende hilisem adopteerimine jne). Krõmov on siit võtnud vaid kõige peamise, mineviku lõplikkuse ja pöördumatuse teema, ning ehitanud selle ümber oma mikrokosmose.

Krõmovi Paani-tõlgendus, mida ühes vastukajas on nimetatud tema kõige nukramaks lavastuseks, on erakordselt paigatruu: seda saab mängida ainult Läti Rahvusteatri suures saalis, sest lavategevusse on haaratud selle vaatesaal, külgloožid ja rõdubarjäär. Etendus algabki vanaldase ja räsitud, küllaltki asotsiaalse paarikese kohmaka laskumisega lava kohal kõrguvast loožist lavale. Esialgu on selles paarikeses küllalt raske ära tunda Peeter Paani ja teda saatvat haldjatüdrukut Tinker Belli (mängivad Egons Dombrovskis ja Dita Lūriņa).

Oma võrevoodis neid ootav väike tüdruk võetakse kaasa suurejoonelisele, siia-sinna põiklevale rännakule, mis moodustabki lavastuse sisulise telje. Lavastuse vaataja samastub sedakaudu pisikese lapsega, kelle demiurg-lavastaja võtab kaasa kõige kummalisematesse paikadesse ja näitab talle kõige imelisemaid objekte: kord tekib lavale ehtne lõke, kord hakkab lainetama meri, kord paiskuvad õhku maagilised valged ehmed, kord lendlevad valgetele seintele süüdimatud punased värvipritsmed. Pooltühi ja nõrgalt valgustatud suur lava muutub otsekui öiseks atraktsioonide pargiks, mis on nähtamatu võluri näpuviibutuse peale ellu ärganud. Näeb erisuguseid trikke, imesid ja akrobaatikat – ning mis oleks Peeter Paani lugu ilma õhulennuta (taas külgloožist lavale). Aga õhus on ka pingutust nõudnud etenduse järgset mahajahtuva öise teatrilava lummust, milles liiguvad võbelevate varjudena kunagised lavakuulsused.

Muidugi ilmuvad välja ka ootamatud tegelased, kuid siiski mitte raamatust tuttavad piraadid, vaid selle teatri­majaga seotud ajaloolised isikud, näiteks läti kirjandusklassik Jānis Rainis (oli aastatel 1921–1925 selle teatri direktor) või Riias tegutsenud maailmamainega näitleja Mihhail Tšehhov, kes on andnud nime praegusele Riia Vene teatrile, aga kes 1930. aastate algul mängis ka rahvusteatri laval (esitades oma osi vene keeles, kuigi trupp mängis läti keeles). Omaette number ongi selle legendaarse näitleja visiit oma kunagisse koduteatrisse, mille käigus viiakse ta ekskursioonile nüüdsesse Riiga. Üks ootamatult sissesadav suurvaim on veel Aleksandr Puškin, kes asub etendama oma elu viimast vaatust ehk saatuslikku duelli.

Lavastaja piiritule fantaasialennule paneb punkti kainestav finaal, kus selgub, et avastseenis nähtud väike tüdruk on juba emaks saanud. Varem või hiljem tuleb fantaasiareisilt ikkagi naasta koju, kus reaalsus on vahepeal omatahtsi toimetanud. Muidugi ei varja lavastaja, et tema poolehoid kuulub unistuste maailmades ekslevatele Peeter Paanidele – siit ka punkt lavastuse pealkirja keskel. Et mitte infantiilsust tähistav Peeter Paani sündroom, vaid Paan ja temast eraldatud, ilmselt siis üdini ratsionaalsete inimeste loomingulisuseta universum.

Päris-päris lõpus tuleb lõpuks ka vastus kogu etenduse kuklas kumisevale küsimusele: kas ajal, mil emigreerunud vene kunstnikud püüavad kogu maailmale tungivalt edastada oma kodumaa ametlikust programmist erinevat sõnumit, on kohta ka apoliitilisele klaaspärlimängule? Kohta klassikalisele vene intellektuaalile – Krõmov sobituks tüübilt ju igati – , kes elab oma traditsioonide ja tsitaatide maailmas ning vaatab kirsiaia maharaiumist oma intelligendiprillide tagant ja ehk ohkab selle kõige peale? Ise arvasin siiski kauguses kumisevat ka poliitilist kõminat, kuigi põhjendada seda on keeruline, sest otseseid märke sellele (justkui) ei registreerinud. Ratsionaalsel tasandil võib lugeda vihjeks muidugi Peetri ja Tinker Belli kehastavate näitlejate vanuse, sest nende lapsepõlv seostub aja ja riigiga, mida pole justkui ammugi enam olemas, kuid mis pole ikka veel muutunud Eikunagimaaks.

Ah jaa, kes kõhkleb Riia teatrireisi ette võtmast keelebarjääri kartuses, siis selle lavastuse igal etendusel on kasutusel ingliskeelsed subtiitrid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht