Teatri tulevikku otsitakse sügavustest, mitte uutest kõrgustest

Eesti Teatri Agentuuri üks tänuväärsemaid ettevõtmisi on kaks korda aastas korraldatav teemapäev, mis toob arutelu keskmesse teatri tahud, mille üle arutlemiseks argielus aega ei jää.

JOHANNA RANNIK

Eesti Teatri Agentuuri teemapäev „teater | tulevik“ 18. IV Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.

Eesti Teatri Agentuur on juba 30 aastat olnud asendamatu partner nii teatripraktikutele kui ka -teadlastele: ulatuslik näidendivaramu, teatristatistika, eriala sõnaraamat jpm. Üks agentuuri tänuväärsemaid ettevõtmisi on kaks korda aastas korraldatav pisikonverents ehk teemapäev, mis sai alguse 2008. aastal jagatud mõtete sarjana ning on tihti toonud arutelu keskmesse just need teatri tahud, mille üle arutlemiseks argielus aega ei jää. Näiteks toimusid möödunud aastal teemapäevad „teater | ligipääsetavus“¹ ja „teater | kestlikkus“², teatri ühiskondliku funktsiooni üle on aru peetud muu hulgas ka seoses tabude (2009) ja lõimumisega (2013).

Katsetades ja eksides. Seekordse teemapäeva juhatas sisse futuroloog Guido Viigi ettekanne, mille juurde järgmistes ettekannetes mitu korda tagasi pöörduti. Kuna futuroloog pole teaduslikult ennustaja, vaid „distsiplineeritud unistaja“, sõnas Viik, et tulevikku tasub luua proaktiivselt, katsetades ja eksides. Seda on muidugi lihtsam – vähemalt teoorias – teha koostöös, mis on 2024.– 2027. aasta etenduskunstide arengukava üks lähtepunkte.

Arengukava, mis valmis äsja Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL) eestvedamisel ja teatrivaldkonna esindajate abiga, on järgmiste aastate tegevuse strateegiline alusdokument nii avalikule sektorile kui ka teatriprofessionaalidele. Tänuväärne on EETEALi tegevjuhi Liina Undi sedastatud eesmärk kaugeneda dokumendis abstraktsetest tõdedest ja keskenduda sellele, mida tegelikult ära suudetakse teha.

Eelmiste minikonverentside teemad ehk ligipääsetavus ja kestlikkus on jõudnud ka sellesse dokumenti: „Väärtustame ristkasutuse ja taaskasutuse edendamist ning laiemalt etenduskunstide keskkondliku jalajälje vähendamist“ on üks eesmärkidest. Samuti mainitakse loomingu mõtestamise olulisust „nii etenduskunstide uurimise, sh loovuurimuse, kriitika kui ka laiemate ühiskondlike arutelude ja mõjude mõistmise tasandil“³.

Mõistagi on üks keskseid valupunkte jätkuvalt sotsiaalsed garantiid. Rahastusteema tuli tahes-tahtmata välja ka teatriorganisatsioonide tuleviku vestlusringis, kus osalesid Kirsten Simmo (Eesti Teatri Agentuur), Gert Raudsep (Eesti Teatriliit), Siret Campbell (Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit), Velvo Väli (Eesti Etendusasutuste Liit) ja Tõnn Lamp (Eesti Näitlejate Liit). Vestlust juhtinud Maarja Männi küsimuse „Kuhu edasi?“ peale toodi välja kultuuri­poliitilisi eesmärke (näiteks tunneb Raudsep vajadust kunsti- ja kultuuritöötajaid koondava ametiühingu järele, mis esindaks kutselist välja ja seisaks õiglase töötasu eest) ning kutsuti seejuures üles ka mitte „konglomeraadistuma“ (teisisõnu: jätkame samas mahus, aga lähme kõrguste asemel sügavamale).

Esile tõuseb ka väärtusküsimus: kust algab töö ja kus lõppeb kunst? Eristamist kohtas muidugi ka varem, ent teatri­valdkond areneb suunas, kus kunsti ja hobitegevuse vahele tõmmatakse üha selgem piir. Loometöötajatest rääkides näib pidevalt esile tõusvat väärikusküsimus – eks sõltu ka vaimne tervis, etenduskunstide arengukavas aastateks 2024–2027 välja toodud fookuspunkt, inimese võimalusest jääda väärikaks ja tunda end väärtustatuna.

Liiga harva, nii näib, arutletakse teatris ka rahvusvaheliste suhete teemal. Vestluses Eesti Teatri Agentuuri välissuhete koordinaatori Liisi Aibeliga ütles Vaba Lava juht Märt Meos, et rahvus­vaheline tunnustus võiks anda teatritegijate häälele jõu ja lisada kõlapinda, nagu ilmnes nt teatri NO99 puhul. Niisamuti on Vaba Lava rahvusvahelisel tasandil rohkem märgatud, kuna Rimini Protokolliga koostöös tehtud „100% Narva“ oli küll üks mastaabilt väiksemaid, ent meeldejäävamaid seniseid ettevõtmisi. Kuidas lähevad aga kokku meie väljapoole viidav identiteet ja välismaine kuvand? Meos nentis, et välismaal teatakse kunstniku kodulinna ja -teatrit, rahvus pole aga oluline; eesti teatri puhul on see aga tähtis identiteedi osa. Seejuures on rahvusvahelises suhtluses mõnikord keeruline kinnistada end just eesti teatrina, mitte jääda postsovetliku või idaeuroopa katuse alla.

Samuti paneb mõtlema, kui nii mõnigi teatriharidusega inimene pühendab end hoopis kultuuripoliitikale, kuna tundub, et n-ö väljaspool pole erialaste vajaduste eest piisavalt seisjaid. Kas erialaõppesse peaks ennetavalt lisama rohkem kultuuripoliitika-teadmisi ning miks on kultuurivaldkond politoloogiaharidusega inimeste silmis ebapopulaarne? Kahe valdkonna spetsialistide koostöö tuleks eriti kasuks just rahvusvahelise koostöö puhul, mis on samuti üks lähiaastate põhiteemasid.

Terminite üle peabki vaidlema. „Statistikast seksikam teema on ainult terminoloogia,“ sõnas Ott Karulin oma selleteemalise ettekande alustuseks, tutvustades teatrimõistete tekkeajalugu. Kui varem on trendimõisteteks olnud nt „postdramaatiline teater“, „uussiirus“ ja „autoriteater“, siis praegu räägitakse enim etenduskunstist ja -kunstidest, ainsuses ja mitmuses. Ilmselt ei lahendata kunagi lõpuni ära küsimust, kuidas on „õigem“, ent Karulini sõnul peakski terminite üle kaklema – oluline on, et erialakeel areneks. Karulini arvates on katusmõiste „etenduskunstid“, mille üks osa on etenduskunst. Võime oma­vahel küll üheselt defineerida, kes on vabakutseline, produtsent või dramaturg, ent seda, kuidas termin päriselt kasutusele läheb ja ajapikku kinnistub, ei saa keegi tagada.

Ka Heneliis Nottoni ja Priit Põldma dramaturgia tuleviku teemalisest dialoogist ilmnes, et mõiste „dramaturg“ on ajaga ähmastunud, ent seda nähakse positiivse suundumusena. Notton ei määratle end praegu dramaturgina, kuna tema tööülesanded on tihti eriloomulised: ta võib olla koosloome suunaja, tekstiga töötaja, tugiisik jpm. Tundub, et dramaturgi töö ambivalentsemaks muutumine on miski, mida praegu teatris igatsetakse, kuna ka postdramaatiline teater ja koosloomelavastused vajavad n-ö selget tööjaotust ja vastutuse jagamist.

Potentsiaalse tulevikumeetodina jäi kõlama Nottoni tööprotsess: mõnikord võtab ta kellegi endale vestluspartneriks ning kasutab omaenda tekstide puhul dramaturgi, ehkki autor ja kokkukirjutaja on siiski tema üksi. Selline mõttekaaslussoov ja läbiv tagasisidestamine on silma torganud ka kirjandusvaldkonnas – tasub järele proovida.

Kas teater peaks otsima publikut või vastupidi? Päeva viimane aruteluring osutus ootamatult siiraks, teravaks ja meeldejäävaks ning seda suuresti tänu publiku küsimustele. Omavahel vestlesid teatrite kunstilised juhid: Hendrik Toompere jr, Liis Aedmaa, Triinu Aron ja Annika Üprus, juttu suunas Luule Epner. Teater otsib praegu tasakaalu publiku ühiskondliku ärksuse loomise ja tasaarengu vahel. Ressursid on piiratud ja kõike korraga ei jõua, ent teater, mille tegemiseks võetakse aega, ei saa toimida väärtusruumis, mis ei toeta vähem tegemist. Kui mõtestatum, rahulikum tegutsemine pole ühine aktsioon, tekib lihtsalt olukord, kus üks teeb vähem ja teine selle arvelt rohkem – saalis kõlas hirm teistest maha jääda.

Saalist kõlas teinegi hirm: kas kaotame varsti noored vaatajad ühismeediale, kuna teater reageerib palju aeglasemalt? Probleem kerkis omal ajal juba raadio ja televisiooni tulekuga, ent „ega hobused pole kadunud, sest autod sõidavad“, kui tsiteerida päeva esimest ettekannet. Hendrik Toompere jr sõnul ei peaks teater küll taotlema ajakirjandusega võrdväärset rolli, ent ümbritsevale reageerimata kaoks ka teatri mõte – viimasel on selleks oma keel ja oma publik. Kui tulla liialt vastu soovile argipäeva õhtul midagi „kergemat“ vaadata, kaob kollektiivse ühiskonnakriitika ja mõtestamise ruum ja harjumus. Seejuures on teatristatistikas tõepoolest teismeliste vaatajate koha peal auk ning külastatavus tõuseb taas 30aastaste seas.

Statistikast rääkisid teemapäeval ka kultuuriministeeriumi teatrinõunik Laur Kaunissaare ja kodanikuaktivist Tarmo Jüristo: praegused suurimad murekohad on raskesti mõõdetavad, kui mitte mõõdetamatud faktorid. Kuidas mõõta teadustöö või uuringu (potentsiaalset) mõju, et saada piisavalt teadusrahastust? Kuidas koguda andmeid nende kohta, kes teatris ei käi?

Päeva viimane sõnavõtt pakkuski sel teemal rohkem: üks kolmekümneaastane publiku hulgast jõudis enda sõnul teatrini alles eelmisel aastal. Veel kümme aastat tagasi polnud tema sõnul teater piisavalt pildis ning noore inimesena ei leidnud ta teatrit, mis sooviks noori kõnetada, oleks didaktiline või poliitilinegi. Kõneleja oli nõutu. Ta arvas, et teater peaks temani jõudmiseks rohkem vaeva nägema, ning pakkus välja suurema kohalolu ühismeedias nt mõjuisikute kaasamise kaudu.

Kunstilised juhid nentisid, et sellele on mõeldud, ent otsest sellesisulist strateegiat praegu pole, nii mõnelgi näitlejal on aga juba omaalgatuslikult üsna suur jälgijaskond. Ehk vastaks kõneleja ootustele see, kui nt kultuurikriitikud oleksid rohkem näo ja nimega pildis? Müüri­lehes kirjutati seevastu aprillis, et paljud kultuuriinimesed kulutavad enesepromole vastutahtsi liigselt ressurssi, kuna peavad seda turundustöös vältimatuks.⁴ Paratamatult ei saagi teater inimeseni jõuda, kui ta algoritmile oma huvist märku ei anna.

Koolidel on haridusprogrammid, teatrid teevad neile etendusjärgseid töö­materjale jne, juba aastakümneid nähakse vaeva, et noori teatrisse juhatada, ent kõik pole siiski selle töö vilju tajunud – hea, et teemapäev sellele tähele­panu juhtis. See, et tuliseim teema koorus välja alles viimasena, annab aimu, et sama­teemalisi arutelusid on vaja jätkata.

1 Karin Allik, Kuidas teatrile ligi pääseda? – Sirp 3. II 2023.

2 Oliver Issak, Kolleegi õlalepatsutus ja muud abivahendid. – Sirp 8. XII 2023.

3 Arengukava vt mh Eesti Teatri Agentuuri lehel: https://teater.ee/uudised/valminud-on-eesti-etenduskunstide-valdkonna-arengukava/

4 Helena Aadli, Mariliis Mõttus ja Aleksander Tsapov, Enesepromo rõve pinge. – Müürileht 16. IV 2024.