Teatrifunktsioon sisse!

Parimad seiklused algavad siis, kui plaan läheb untsu, jääb kõlama etenduse lõpus – ja sellele on keeruline vastu vaielda.

ANDREI LIIMETS

Paide teatri „Konsiilium“, lavastaja Helen Rekkor, dramaturgid Mart-Matteus Kampus, Helen Rekkor ja Chat GPT 4.0 (AI), video- ja lavakujundaja Blockade Labs Skybox (AI), helimaastike autorid Kenn-Eerik Kannike ja AI, kostüümikunstnik Birgit Pikkor. Mängivad Ott Kartau, Piret Krumm, Kristian Põldma, Silva Pijon ja Maarja Tammemägi. Esietendus 25. X 2023 Paide muusika- ja teatrimaja suures saalis.

Kaalusin lasta tehisintellektil see arvustus enda eest kirjutada, aga kuna näib, et „Konsiiliumis“ jõutakse järeldusele, et praegu masin veel inimest päriselt ei asenda, tuleb lugejal leppida luust ja lihast kriitiku subjektiivse kogemusega.

„Konsiiliumi“ etendusele jõudes vaatab uuenduslik vorm igatahes kohe vastu. Kui üldiselt võib Paide teatri külastamist vähemalt pealinlasena võtta väikese reisina, siis seekord toimub reis tehnoloogiliste võimaluste kardina taha. Juba vestibüülis saab QR-koodi abil tellida virtuaalse kavalehe ühes kõigi eelmiste ja samal õhtul sündiva etenduse tekstiga ning asuda hääletama, millises žanris ja tegevuspaigas lavastust näha soovitakse.

Ulmesõbrana valin temaatilise ulme, kuid saalitäie otsusel tulevad õhtu jooksul läbimängimisele hoopis neli muud külaliste seas populaarseimat žanri: spioonipõnevik, kivirähalik komöödia, õudus ja mockumentary ehk piladokumentaal. Sobilikult mängitakse Tallinnas „Konsiiliumi“ Sakala 3 teatrihoones, kus tegutseb muul ajal VAT-teater. Just VAT-teater eksperimenteeris mullu publiku osalusega düstoopilises ajarännakus „Vivaarium“. Toona oli väikeste ajutiste kogukondade hääl küll lavastuslikult manipuleeritud, et nelja üksteisest eraldatud kapslit maailmavaateliselt radikaliseerida ja ajada nad omavahel tülli.

Paide teater manipulatsiooniga vaeva ei näe. Publiku antud sisend läheb kohe käiku. „Las kaos alata!“ kõlab lavalt pärast lühikest selgitust, mis ees ootab, ning viis näitlejat sööstavad publiku sekka, et lasta neil lavastuse loomises osaleda. Ott Kartau ruttab otsemat teed minu juurde ja pärib, mis ta tegelase nimi võiks olla. Lihtsalt Väino või Märt tundub vaimuvaene, midagi vaimukamat aga ka pähe ei tule, seega pakun mõtetes endiselt ulmežanrist kantuna välja R2-D2. Märksa terasema välgatusena nimetab keegi järgmistest vastajatest R2-D2 äratuntavaks omaduseks häälemurde, mistõttu Kartaul tuleb ülejäänud õhtu saali pidevalt käuksuva häälega lõbustada.

Õhtu peategelaseks pole aga niivõrd näitlejad, vaid neid juhtiv tehisaru. Otse lava ääres istuvad dramaturg ja tehnikud ning sisestavad saadud andmeid tekstisimulaatorisse. Tehisdramaturgi loodud lugu jookseb seejärel otse laval asuvatele ekraanidele ning õhtu jooksul üha enam segadusse sattuvad näitlejad mängivad kõike vastavalt sealt loetud kirjeldustele. Vahepeal lastakse neil ka improviseerida ning sellest sündinu on omakorda edasiste n-ö tehisstseenide loomisel sisendiks.

Kõik algab publiku demokraatlikult tegevuspaigaks hääletatud kliimakonverentsil, kus kokku kogutud nimede, ametite ja omadustega tegelased kohtuvad. Intrigeeriv vormilahendus ähvardab kiirelt ammenduda. Spioonipõneviku võti ei paku kuigivõrd huvitavaid lahendusi, psühholoogiliselt on näitlejatel vähe mängida, lubatud kaose asemel on pigem püüdlik funktsionaalsus – raamid, mille on andnud sisestatud lähteandmed ja nende põhjal genereeritud stsenaarium.

Paremaks ei lähe pilt ka kivirähaliku komöödiana, kui mängu tulevad kratid ja haldjad. Kivirähalikkus seisnebki peamiselt nende lisandumises. Küll aga hakkab vaikselt imbuma sisse põnevaid nihestusi žanridevahelisel üleminekul, kuna ühest raamist teise liikumisel kipuvad need vaikselt kokku sulama ning loost kaob tasapisi seal seni pesitsenud jäigavõitu skemaatilisus.

Just siis, kui tundub, et eksperimentaalväärtuse kõrval „Konsiilium“ suuremat elamust ei paku, võtab sündmustik teises vaatuses sõgedamad mõõtmed. Õudusžanri troope rakendada püüdes hakkavad seni ladestunud tegelased, nende motiivid, arengukaared ja omadused segunema juba sedavõrd sürreaalseks absurdiks, et Dalígi võiks rahul olla. Mängulisuse mõttes on kõige huvitavamad kohad, kus ka näitlejad omadega hetkeks lühisesse jooksevad, mida ekraanil esitatud kirjeldused, käsklused ja stsenaariumijupid neid täpselt tegema või ütlema suunavad.

Nii jääb üks tegelastest üha kasvavalt tinglikus lavaruumis kinni kuhugi põhjatusse auku, päästetakse sealt otsapidi välja, kuid lükatakse siis tagasi. Kratile ja haldjale lisanduvad salapärane võõras, kes elab R2-D2 masinavärgi sees – rahvalik tillihuumor suudetakse ootamatult piinlikkusevabalt välja mängida –, alguses peetud rööviplaan viib aga panga imepisikeseks muutmise, siis tagasi suurendamise ja kuskile vahepeale jõudmiseni, kuni kõiksugu suurused ja omavahelised suhted kaotavad suuresti mingitki loogikat meenutava mõõtme.

Viimase žanrina mängitakse piladokumentaali, mis kõlab juba eos liiga metatekstuaalsena ning selliseks ka osutub. Juba niigi üksteise peale sulanud ja sassi läinud sisu- ja vormikihtidele ei õnnestu siin eristuvat mänguvõtit lisada. Et publikut – nn konsiiliumi – reel hoida, püüavad näitlejad iga žanrivahetuse järel siiski korraks rollist välja tulnuna selgitada, kuhu tegelased ja sündmustik igaühe vaatest ja meelest selleks hetkeks on jõudnud. Eriti abi sellest pole, ent vähemalt on vaatajatele selge, et ka lavalised ise on samavõrra hämmingus, kuhu mõned liinid omadega lipata on jõudnud.

Parimad seiklused algavad siis, kui plaan läheb untsu, jääb kõlama etenduse lõpus – ja sellele on keeruline vastu vaielda. „Konsiilium“ tõestab, et tundmatul territooriumil võib juhtuda päris muhedaid asju. Eraldi küsimus on, kas see kõik moodustab inimkogemusega harjunud vaatajale kunstiliselt piisavalt tugeva terviku või kas ja kuivõrd suure üldistuseni kasutatud vormi puhul jõutakse. Taotletakse ju ikkagi midagi enamat kui pelka meelelahutuslikku janti.

Lõpuks esitataksegi keskne küsimus inimkonna tuumhirmu kohta: kas masin suudab asendada (loov)inimest? Lavastuse dramaturgia konarlikkus lubaks justkui jõuda järeldusele, et loomulikult mitte. Seejuures ei saa sellist hüpoteesi praeguse kontseptsiooni juures kuigi tõsiselt võtta. Tehisaru loob toimuva talle antud üsna kaootilise sisendi põhjal. Lähteülesandeks pole seejuures antud luua võimalikult hea lugu või tugev teatrietendus. Sürrealistlikud sagedusvahetused on õigupoolest plaanis sees. On siis ebaõnnestumised loo koherentsel jutustamisel inimese või masina omad? Aga jabura situatsioonikoomika õnnestumine? Eks ole sellegi piiri kompamine lavastuse üks sihte.

Päris kohe „Konsiiliumi“ alguses koperdab näitleja Piret Krumm lavamonitori otsa. Pärast sissejuhatust lavastuse vormi ja tehisintellekti rolli teemal tundub see vahva sissekirjutatud vimkana, osutusena justkui pilkena elu ennustamatule loomusele. Alles pärast selgub, et kukkumine oli plaanimata ja Krumm, kes rohkem lavale ei ilmugi, pole langenud kodeerimisvea ohvriks, vaid murdnud randmeluu (tervisi talle ja head paranemist!). Üle­jäänud ansamblil tuleb seejärel mängida esmakordselt neljakesi. Teatriajalugu rullub vaataja ette ühtaegu tehisintellekti abiga ja sellest täiesti sõltumatult. Elu ise kipub ikka olema kõige suurem dramaturg.