Ääremaa – statistika või tunne?

Urmas Lennuki „Ääremaal“ on lavastusena segu olmerealismist, absurdidraamast ja sümbolistlikust teatrist.

ANNELI SARO

Müüdud Naeru „Ääremaal“, autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Märt Sell. Mängivad Marika Barabanštšikova, Tarmo Tagamets ja Agur Seim. Esietendus 17. VI Ihamaru kõrtsi hoones.

Kevadel arutasin ühe üliõpilasega, kes kirjutas lõputööd Paide teatrist, selle üle, kas Paide on ääremaa ning kas see on üldteada fakt, mille puhul allikale pole vaja viidata, või peaks tuginema mingitele uuringutele. Tema kaldus viimase arvamuse poole ja viitas regionaalse arengu tegevuskavale. See dokument näitab, et Eestis on elanike heaolu ja eneseteostuse võimalused eri piirkondades väga erisugused (skaala ühes ääres on Harju- ja Tartumaa ning teises Kirde-Eesti), s.t et nn ääremaa elanikud on vähem privilegeeritud ning nende ligipääs tööle ja teenustele on piiratud.

Statistika on muidugi oluline, eriti teaduses ja poliitikas, aga mulle on tähtis ka tunne, mis kaasneb ääremaal elamisega. Tartlasena olen Eesti kontekstis küll formaalselt privilegeeritud olukorras, kuid siiski pidevalt silmitsi tõsiasjaga, et ühistranspordi võimalused siit välja pääseda on piiratud ja et tallinlastele tuleb ikka ja jälle põhjendada, miks Tartu vajab muusikateatrit, teatrifestivali ning südalinna kultuurikeskust (Sükut). Kesk- ja Lääne-Euroopast vaadates on muidugi kogu Eesti ääremaa, nii et ääremaastumise tunne (või hirm?) võiks olla meie identiteedi ühisosa.

Otsinguline, aga põhimõttevaba. Laiem regionaalpoliitiline kontekst on esimene põhjus, miks Urmas Lennuki kirjutatud ja Ihamaru kõrtsi hoones lavastatud näidend „Ääremaal“ on kultuurisündmus. Tekst võtab tabavalt ja kujundlikult kokku ka eelkirjeldatud ääremaatunde, mis on otsapidi võrreldav sellise nähtusega nagu FOMO (ingl fear of missing out, hirm millestki olulisest ilma jääda), kui püüda seda tunnet mitteääremaalasele tõlkida. Lavastuse kunstilise õnnestumise asjus olen kõhklev, aga seda püüangi järgnevalt selgitada.

Midagi pole teha, tuleb ausalt välja öelda, et suurem osa Eestis suvel tehtavast teatrist on vähem või rohkem professionaalne meelelahutus, mille kunstilised sihid ei ole kuigi kõrged. Soostusin „Ääremaad“ vaatama minema, sest Urmas Lennuk pole mulle siiani mingi jamaga vahele jäänud. Tahtsin pärast „Petserimaa igatsust“ Taarka pärimusteatris näha Agur Seimi taas mõnes kandvas rollis ning pärast „Preili Julie’d“ Karlova teatris lootsin näha Marika Barabanštšikovat kaugenemas oma senisest rollislepist. Need ootused mingil määral ka täitusid, kuigi mitte päris.

Lennuki „Ääremaal“ on lavastusena segu olmerealismist, absurdidraamast ja sümbolistlikust teatrist ning see hübriidsus on ühelt poolt põnev, isegi otsinguline, aga teiselt poolt mõjub põhimõttevabalt, sest ühtki suunda ei ole päris lõpuni välja arendatud.

Lavastuse põhisituatsioon on olmeline ja tuttav: elavad ühes külas Mees ja Naine. Mees käib väljas tööd otsimas, Naine toimetab kodus. Mees (Tarmo Tagamets) on võroke ja räägib ladusat võro keelt, aga muidu nagu eesti mees ikka – kinnine, sissepoole elav ja tuimavõitu. Naine (Marika Barabanštšikova) on malbe koduhaldjas, unistaja, kes elab raamatute ja oma fantaasiate illusioonides. Ihamaru kõrtsi hoone on ka geograafiliselt ja meeleliselt väga konkreetne koht ja ruum, nii et aegruumilist ebamäärasust oleks justkui vähe.

Ometi mõjuvad argiesemetest välja puhastatud köök-elutuba paremal ja tühi puukuur vasakul (kunstnik Triinu Pungits) abstraktsete ruumidena. Kahtlane tundub ka Mehe ja Naise koduse elu isoleeritus – keegi neile ei kirjuta, helista ega tule külla. Argielu rutiin – ikka siiber kinni, siiber lahti – võtab iga stseeniga järjest absurdsemaid tuure üles. Just aja, koha ja tegelaste abstraktsus, isoleeritus ning lõputud kordused rihivad Lennuki olmeliselt alanud lavastuse vaikselt Becketti mudeldraamade esteetikasse. Mehe jonnakas koha- ja keeletruudus, millest ka Madis Kõiv on oma teostes palju rääkinud, võib kõrvaltvaatajale tunduda sõge katse hoida alal üht hääbuvat maailma. See meenutab juba Becketti tegelaste, näiteks Vladimiri ja Estragoni kohta aheldatust.

Loomad-linnud teatris. Tervikuna võttes ongi „Ääremaal“ kõige rohkem sümbolistlik lavastus, sest siin on mitmeid kujundi või sümboli mõõtu elemente ning kõigele jääb lõpuks valgust heitma lavastuse ootamatu traagiline lõpp, kus kaunilt põimuvad armastus ja surm, ootus ja lootusetus. Lennuki kujundid ja sümbolid on piisavalt hämarad ja avarad, et mitte mõjuda näkkukargavalt, ning jätavad ruumi isiklikeks assotsiatsioonideks. Järgnevalt püüan mõnda kesksemat neist pisut avada.

Mehe ja Naise kõrval on „Ääremaal“ ka kolmas tegelane – Haigur (Agur Seim). Loomad ja linnud täiskasvanutele mõeldud lavastustes pole XXI sajandil üldse haruldased ning ilmselt see ongi antropotseenikriitilises ühiskonnas tõusev trend. Kõigepealt meenub Lennuki enda populaarne näidend „Boob teab“, kus üks keskealine mees hakkab koeraks. Mehe ja kitse vahelisi seksuaalsuhteid lahkavad Edward Albee „Kits“ ning Andrus Kiviräha „Romeo ja Julia“. Metafüüsiline loom, kes just naiste nägemustes ellu selgemaid sihte toob, ilmub Inga Abele näidendis „Tumedad hirved“ ja Piret Jaaksi draamas „Valged põdrad“.

Niisiis pole imestada, kui „Ääremaal“ tekib Naisel sõprus haige Haigruga, kellesse ta saab kanaliseerida kõik oma igatsused: raamatute puudumisest tekkinud igavuse, unistused kaugetest soojatest maadest ning poja lahkumisel rahuldamata jäänud hoolitsusevajaduse. Esimeses vaatuses ongi Seim lind mis lind – taarub toas ringi, sopsutab tiibu, tõstab nokaga asju, lendab Mehe eest kabuhirmus pööningule jne. Loomulikult ei esinenud ta linnukostüümis, vaid tema ebainimlikust kehakeelest aimdus lindu. Teises vaatuses on Haigrust tehtud taarakotiga kodutu alkohoolik, nii et linnu kui kujundiga seotud metafüüsika on lavastusest korraga kadunud. Oma funktsiooni Haigru-nimeline alkohoolik loo seisukohalt siiski täidab ja paarisuhe paraneb.

Teiste kujundite ja sümbolite tähendusväljad jäävad hämaramaks. Mida näiteks mängutoos Mehele ikka tähendab? Kas see on lihtsalt kadunud poja mänguasi, meedium temaga suhtlemiseks või midagi enamat? Lavastuse alapealkiri „Siiber kinni, Siiber lahti“ viitab nii tegevuse toimumiskohale Siibri külas kui ka konkreetsele olmelisele tegevusele laval – siibri avamisele ja sulgemisele ahjukütmisel. Kavaleht aga annab alust oletada, et Lennuki meelest on mõõdukas kütmine ja siibriga ventileerimine küttesüsteemi jaoks sama olulised kui mõõdukas emotsionaalne pinge ja ventileerimine inimese jaoks. Lavastust vaadates ja oma peaga nii kaugetele mõtterännakutele poleks jõudnud.

Sümboolsed raadiouudised. Kui Lennuki näidendit võib lugeda kui väga head sümbolistlikku draamat, siis lavastades on ta vist kartnud liiga poeetiliseks või ambivalentseks, maa- ja suveteatripublikule kaugeks jääda. Ehk asjata? Tol õhtul seal Ihamaru kõrtsi hoones oli koos mu lemmikpublik – inimesed üle Eesti, eri vanuses ja kultuurikogemusega, aga etendust vaadati sügavas vaikuses, avatult ja vist ikka murelikult.

Lõpetuseks korraks veel tagasi ääremaastatistika ja -tunde juurde. Lavastuse kõige sümboolsema ja tuumsema osa moodustasid Owe Peterselli sisse loetud raadiouudised. Refräänina kordus (argireaalsuse taustal liialdatud) statistika selle kohta, mitukümmend kooli, rahvamaja, raamatukogu jm asutust ääremaal iga päev suleti. Kui see hüperbool võib mõjuda isegi koomiliselt, siis väikeste variatsioonidega korduv ilmateade – Tallinnas on soe ja päikseline ilm, Tartus on kerge pilvisus ning ääremaal sajab või on miinuskraadid – väljendab kujundlikult tugevat ilmajäetusetunnet. Miks ei võiks ääremaalgi vahel paista päike?