Akadeemiline sullerlus kui akadeemilise vabaduse kuritarvitamine

TARMO SOOMERE, RENNO VEINTHAL

Akadeemiline maailm on, nii nagu inimkehagi, mitte ainult võrdlemisi keerukas, vaid normaaltingimustes ka iseparanev kehand. Selline suhteliselt haruldane eneseregulatsiooni võime on enamasti omane vaid elusolenditele või tervetele ökosüsteemidele. Teadusmaailmas tasakaalustab see akadeemilist vabadust, millel on entroopia paratamatu kasvu peegeldusena tendents libiseda akadeemilise mugavuse kaissu ja sealt ei ole ka akadeemiline lodevus enam kaugel.

Eneseregulatsioon, enesekontroll eeldab mitte ainult teatava tagasiside funktsioneerimist, vaid ka mehhanisme, mis tagavad selle regulatsiooni siis, kui mugavus või muud inimesele loomuomased jooned kipuvad võimust võtma. Kui keerukalt see aga toimib või kuidas on lihasööjabakteri võimetega tegelased suutnud end mõnesse teadusmaailma varjatud nurgakesse sisse süüa, on päris põnev jälgida.

Iseparanemise kitsaskohti ja muul moel teaduse väärikust uuristavaid muresid on viimastel nädalatel kajastanud nii ajakiri Nature 4. II 2016 (nr 530, lk 27–29) kui ka suurem osa Eesti ajalehti. Kuigi probleemide tase erineb enam-vähem samamoodi, nagu erinevad meie kohalik teadus ja maailma eesliini teadus, on keskne küsimus ja probleemide allikas üks ja seesama – teaduspublikatsioonide usaldatavus. Ainult kui Science kirjutab sellest, et on võrdlemisi keerukas korrigeerida tippajakirjades ilmunud faktivigu ja iseparanemise mehhanismi tuleks täiendada, siis meie oleme siin kimpus lihtlabase akadeemilise sullerlusega.

Publitseerimine kui kahe teraga mõõk

Mis parata, teaduselu on alati mingis mõttes ka ühiskonna peegel või läbilõige. Leidub ullikesi, kes hirmsasti tahaksid end ehtida teadusmehe auraga, ja leidub ka sulisid, kes viiruse moel toituvad teaduse tervetest rakkudest ja oma tegevusega mitte ainult kulutavad mõttetult peremeesorganismi ressursse, vaid halvemal juhul lausa tapavad selle organismi. Mõlemal juhul on esimesena löögi all see mehhanism, näidik või indikaator, mille alusel teadlaseks klassifitseeritakse või teadlaste kvaliteeti hinnatakse.

Praegu on selleks pühaks graaliks teaduspublikatsioonid. On olnud aegu, kui see oli teisiti. Aga et meie ajal määrab teadlase taseme mitte niivõrd see, kui palju on ta maailmateadusse panustanud, vaid see, kuidas näeb välja tema publikatsioonide nimistu. Eestis on see lastehaigus eriti sügavalt juurdunud. Selles on veidi süüdi ka teadlased, kuid survestajaks on eelkõige järjest enam otsustusõigust enda kätte krahmav teadusväliste otsustajate ringkond, keda hellitavalt nimetatakse vahel ametnikeks, vahel bürokraatideks. Mis parata, kui teadlased ei suuda ise oma tööde tähtsust ühiskonnale selgitada või teadusraha jagamisel kaklema lähevad. Siis tuleb leppida sellega, et ametnikud selgitavad ja jagavad, ja teevad seda oma kriteeriumide alusel. Siis lähevad käiku sellised relvad nagu ajakirjade mõjutegur või tsiteeringute arv. Need on lihtsad suurused, arvud, mida saab järjestada ja mille alusel tehtud otsused on juriidiliselt korrektsed. Loogiline, et teadlased need arvud oma elulookirjelduses silmapaistval kohal hoiavad.

Publitseerimine on teadustöö orgaaniline osa sel lihtsal põhjusel, et teadus on mitte ainult uute ja oluliste faktide teadasaamine, vaid ka nende edastamine teistele. Siin ei ole valikuid: teadussaavutustel on ainult siis mõte, kui need on teistele selgeks tehtud, või siis vähemalt edasi antud. Et oma olemuselt on teadus täiesti uue ja olulise teadasaamine või millegi senitundmatu mõistmine, ei ole sellest rääkida üldsegi mitte lihtne. Kui käsikirja ilmumiseks kulub seitse-kaheksa aastat, nagu kirjeldab Leo Luks hästi kenasti 7. I Sirbis, on põhjuseks enamasti see, et ei õnnestu teistele seletada, mis nimelt on uus ja miks see on oluline.

Nende „teiste“ olemasolu on siinkohal rohkem kui oluline. Nimelt on see mehhanismi alus ja vahel toimib küll progressi vastu (nagu Leo Luks märgib), aga esmane funktsioon on tagada iseparanemine: selekteerida paljude toredate mõtete, kaunite tekstide ja huvitavate faktide seast välja need, mis on uued ja olulised. Seda mehhanismi nimetatakse teadustööde eelretsenseerimiseks. Ideaalis on see maailma tippudelt tagasiside või peegelduse saamine, et oma mõtted täpsemalt ja parimas kontekstis esitada. Nii sõelutakse väärikate teadlaste seast välja ja pikema aja jooksul enamasti elimineeritakse ka teadustegevusest need, kellest oleks ühiskonnal muudes kohtades palju rohkem kasu.

Aga on ka neid, kes mitte kuidagi ei taha teadusmaailmaga hüvasti jätta. Kui siis ikka akadeemilist võimekust ei ole piisavalt jagunud, lähevad käiku teised vahendid. Nende valik ulatub mõõdukast sullerlusest (nt kolleegide ahistamine või maksumaksja raha eest mõõdetud andmete kasutada andmine vaid siis, kui õige nimi autorite nimistusse sokutatakse) kriminaalsete tegudeni (jultunud plagiaat või oma nime trükkimine teiste poolt avaldatud artikli väljatrükile).

Teadustööde lugemine on kallis lõbu

Kommunikatsioonil teaduspublikatsioonide kaudu on mõte vaid siis, kui keegi neid loeb. Jätame siinkohal kõrvale äraleierdatud väited selle kohta, et ligikaudu poolt kõigist avaldatud teadusartiklitest kunagi ei tsiteerita või et suurt osa neist ei loe peale autori ning võib-olla retsensendi ja toimetaja üldse mitte keegi. Artiklite lugemise eest tuleb maksta, kas tellides vastava ajakirja, ostes lugemisõiguse või elektroonilise koopia. See viimane maksab sageli päris mitukümmend eurot. Enamasti maksab selle kinni maksumaksja ja teadlased ise ei teagi, kuidas, või kui palju selleks kulub.

Võtame rahulikult arvud kokku. Eesti teadust rahastab ligikaudu pooles ulatuses maksumaksja. Eelmisel aastal eraldati riigieelarvest selleks ligikaudu 50 miljonit eurot. Sellest konkurentsipõhine osa oli 36,6 miljonit ja positiivselt evalveeritud teadusasutuste baasrahastus 9,9 miljonit. Tundub päris suur raha. Aga sellele lisandub peaaegu kümme protsenti ehk palju miljoneid, et tagada Eesti teadlastele ligipääs teaduspublikatsioonide paremikule. Elektrooniliste andmebaaside eest tasutakse ELNET konsortsiumi (MTÜ Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium) kaudu haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest umbes 3,1 miljonit eurot aastas. Peale selle ostavad meie teadusraamatukogud teadusajakirju ja -raamatuid veel 1,6 miljoni euro eest aastas. Niisiis maksab maksumaksja peaaegu 5 miljonit eurot selleks, et meie teadlased pääseksid ligi maailma teaduspublikatsioonide paremikule.

Kui juba viie rikkaima Euroopa riigi sekka püüdlevale Eestile on see päris valus kulutus, siis paljudele riikidele käib see lihtsalt üle jõu. Pealegi on paljude heade teadusajakirjade puhul tegemist äriga, mis on kui puuk haakinud end teaduse külge. Mõnikümmend aastat tagasi tuldi lihtsale ideele: mis oleks, kui teadlased ise maksaksid mõistliku hinna publitseerimise eest (säilitades seejuures kvaliteedinõuded), aga ilmunud artiklid oleksid kõigile tasuta kättesaadavad. Nõnda sündis avatud juurdepääsuga (open access) ajakirjade kontseptsioon: maksavad need, kes tahavad avaldada, kuid lugeda saavad kõik. Nõnda jõuavad värsked teadustulemused ka vaesemate riikide teadlasteni sõltumata sellest, kas nende maksumaksjad suudavad tellimise või elektroonilise ligipääsu eest maksta. Sel moel avaldub ka teaduse väärikus: ei ole vastuvõetav, et keegi jääb rumalamaks ainult selle pärast, et tal ei ole raha raamatut või ajakirja osta.

Kuidas ostmisest saab sulitemp

Murphy seadus sedastab, et ühtegi asja ei saa lollikindlaks teha, sest lollid on haruldaselt leidlikud. Et teadlaseks treenimine on suurelt jaolt leidlikkuse õpetamine, pole ime, et teaduse ääremail leidub hulk leidlikke, kes ka avatud juurdepääsuga ajakirjade kontseptsiooni on ära mäkerdanud. Asi tehti väga lihtsaks: kirjutad teksti, maksad raha ja üsna varsti ilmub su jutt ajakirjas, mis reklaamib ennast teaduse eesliinil toimuva kajastajana. Nii nagu leidub lihtsameelseid, kes arvavad, et said tänavakaupmehe käest kahe euroga Chaneli lõhnaõli või kümne euroga erekollase kuldsõrmuse, leidub ka teaduspoodlejaid, keda niisugused ajakirjad lollitavad.

Kuni selline poodlemine vaid lihtsameelsete taskuid tühjendab, on tegemist tavapärase pisisulide mängumaa analoogiga. Aga saatan peidab end detailidesse ja kui sellel tegevusel lasta vabalt oma elu elada, murrab see paratamatult teadusmaailma sisse ja kujuneb sarnaselt plagiaadiga tõsiseks väärikuse, teaduseetika ja laiemas mõttes kogu teadusfinantseerimise probleemiks. Kui teadlased ei hoia seda tüüpi teaduse äärealadel vohavaid kobrulehti kontrolli all, leidub paratamatult neid, kes lähevad kergema vastupanu teed. Nii lihtne ja pealtnäha väärikas on publitseerida oma kirjutisi väljaannetes, mis võtavad artikli vastu vaid avaldamistasu eest (gold open access tüüpi kirjastused), küsimata endalt ja kolleegidelt, miks neis eelretsenseerimine puudub täielikult või on selle sisuline tase puudulik. Pealtnäha on ju kõik hästi ja kellelegi ei ole kurja tehtud. Aga tegelikult on varastatud nende tagant, kes oma tööd teadusmaailmas ausalt teevad. Sisuliselt on ostetud varastatud asja – korralike teadlaste tagant on varastatud renomeed.

Tallinna tehnikakõrgkooli õppejõud Priit Pärnapuu, kes on avalikkuse ette tirinud mitu plagiaadijuhtumit, võttis selle teema teravalt üles kui akadeemilise sullerluse. On päris ehmatav, et ligikaudu kümnendik viimasel viiel aastal Eestis avaldatud artiklitest avaldati Jeffrey Bealli nimekirja kuuluvais ajakirjades, mida kokkuvõtlikult nimetatakse rämpsajakirjadeks. Jeffrey Beall on kuulus kui ausa teaduse valvekoer, kes kogub ja pidevalt uuendab veebilehel www.scholarlyoa.com teavet ausa teaduse kriteeriumidele mittevastavate ajakirjade kohta.

Edasi läks kähmluseks. Veidi rahustas lugejaid haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna konsultant Aire Koik, kes ütles, et riiklik poliitika jätab ruumi akadeemilisele vabadusele artiklite avaldamise kanalite üle otsustamisel. Seejärel süüdistas Sirp oma „Avangus“, et ei ülikoolide juhid ega teadusametnikud näe võimalust või vajadust midagi teaduspoodlemise osas ette võtta. Tartu Ülikool pritsis seepeale tuld ja tõrva poodlejate poole ja Eesti Ekspress Marek Strandbergi sule kirjutise läbi 3. II 2016 tegi sellest peaaegu et meie majanduse vähese edenemise põhiprobleemi.

Tehnikaülikoolis tõstatati see probleem 2014. aastal, mil ühe teaduskonna doktorantide atesteerimisel oli selgunud, et mõne allüksuse doktorandid olid publitseerinud oma tulemused rämpsajakirjades ja maksnud publitseerimispetturitele. Koostöös teaduste akadeemiaga pandi sellele kiiresti piir, sh otsustati, et sellistes ajakirjades ilmunud publikatsioone, sõltumata publikatsiooni kvaliteedist, ei tohi lugeda eelretsenseeritud artikliteks. Otsese järeldusena ei saa neid kasutada eel­retsenseeritud artiklitele tuginevate doktoritööde komponentidena. Neid ei saa ka uuesti publitseerida, sest see oleks eneseplagiaat. See on teadlase jaoks suurim karistus: tema aeg ja jõupingutused on olnud lihtsalt väärtusetud.

Leninlikud küsimused: mis teha? millest alata?

Miks ikkagi avaldavad üllatavalt paljud eesti teadlased töid rämpsajakirjades ja miks ei valita avaldamiseks korralikke ajakirju (millest suur osa avaldavad artikleid ikka veel tasuta)? Kuidas jaguneb vastutus teadlase ja teadlase tööandja vahel seda tüüpi sullerluse puhul? Kas ülikoolid peaksid kehtestama vastavasisulised regulatsioonid?

Esimesele küsimusele ei olegi nii kerge vastata, kui esmapilgul tundub. On üldteada tõsiasi, et teadusrahastuses valitseb ülimalt konkurentsitihe olukord. Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste (ehk maksumaksja raha) jagamisel ei jää välisekspertide ja kodumaiste hindajate silma eest naljalt miski varjule. Teise kategooria publikatsioonidega (nt Postimehe artiklis viidatud 1.2 kategooriasse kuuluvate artiklitega) ei ole selles liigas midagi teha. See on koht, kus hindamisel 1.1 reitinguga artiklitega piirdumine hoiab latti kõrgel ja välistab suure kindlusega selliste teadlaste või teadusrühmade rahastamise, kelle suurimaks saavutuseks on publitseerimine gold open access tüüpi ajakirjades. Loomulikult ei saa 1.1 reitinguga artiklite olemasolu võtta kui ainsat usaldusväärset kvaliteedikriteeriumi, aga nende puudumisel ei ole tõenäoliselt tegemist tugeva ja rahastamist vääriva teadlasega.

Tuleb möönda, et akadeemilises karjääris võib madalamatel (teadur, lektor) ja mõnikord ka keskmistel astmetel (dotsent) nn teise kategooria (1.2) artiklite olemasolu kujuneda oluliseks. Tallinna tehnikaülikoolis eeldatakse kõikidelt akadeemilistel ametikohtadel töötajatelt osalemist teadustöös. See on eelduseks, et osutuda valituks antud ametikohale. Ajapikku oleme kujundanud töösoorituse hindamise süsteemi, mis motiveerib aktiivselt osalema teadustegevuses, sh publitseerima. Seda kontrollitakse teadustöötajate valimise ja atesteerimise kaudu. Kuna lektori või dotsendi ametikoht ei kuulu just kõige nõutavamate hulka, siis sageli on latist ülehüppamiseks piisanud mõnest konverentsipublikatsioonist või artiklist. Parema puudumisel on kõlvanud ka 1.2 reitinguga artiklid.

Tõe huvides olgu märgitud, et kõikidel juhtudel ei pruugi tegu olla pahatahtlikkusega. Bealli nimekiri täieneb pidevalt. Sageli tuleb ette, et kirjastus või ajakiri ei pruugi artikli ilmumise hetkel selles nimekirjas veel olla. Rämpsajakirjad ja publitseerimispetturid on leidlikud ja maskeerivad end sageli võõraste sulgedega ning on isegi kaaperdanud soliidse ajakirja pealkirja ja kujunduse. See ajab segadusse ka kogenud teadlasi, aga eriti nooremal akadeemilisel personalil, kes ajakirja kvaliteedi hindamisega ei ole varasemalt kokku puutunud, ei pruugi olla piisavalt ettevaatust ja eelteadmisi õige valiku tegemiseks. Nii nagu tasku­vargad on väga osavad, on sellistel ajakirjadel enamasti kõik formaalsed nõuded väliselt täidetud. Antakse suuri lubadusi, et artikkel jõuab kindlasti kõrgelt hinnatud andmebaasidesse ja artikli avaldajal ei pruugi üldse tekkida kahtlust, et tegu on mustas nimekirjas oleva ajakirjaga. Neid ajakirju iseloomustab ka väga agressiivne turundus ja mesikeelsed lubadused.

Nii nagu turistilõksus on taskuvargusi väga raske ära hoida, ei ole ülikoolides ja teadusasutustes keelamise ja administratiivse kontrolliga mõistlik seda probleemi lahendada. Inimene, eriti kogenud teadlane, peab ise tark olema ja oma tarkust heatahtlikult teistega jagama. Vastutus lasub siin teadusrühmade juhtidel. Just nemad kujundavad oma eeskujuga väärikuse ja eetika mõõdupuud, levitavad hea tooni norme. Ülikooli vastutus seisneb karjääri- ja motivatsioonisüsteemis, mis tõstab esile silmapaistvalt head tööd ja osutab vajaliku rangusega vajakajäämistele. Akadeemiliste tööandjate kogemus ja mõjutusvahendite arsenal on nii rikas, et aitab akadeemilise sullerluse kõiki vorme tajuda, kogenematuid harida ja jultunud elimineerida.