Pööritustunne aistinguturul

Hanno Soans

Rebeka Põldsami kureeritud väljapanek on viimase aja üks tugevama teoreetilise raamistikuga näitusi. Näitus „Kõhe tunne?! Feeling Queezy?!” EKKMis kuni 7. IX. Kuraator Rebeka Põldsam, kujundaja Brit Pavelson ning kunstnikud Antonia Baehr, Adam Christensen, Dénes Farkas, Kadi Estland, Danielle Kaganov, Neeme Külm, Jannicke Låker, Maren Poel, Kristin Reiman, Jaanus Samma,  Ariel Schlesinger, Laivi, Triin Tamm ja Anu Vahtra.

Rebeka Põldsami kureeritud „Kõhe tunne?!” on viimase aja üks tugevama teoreetilise raamistikuga näitusi. Väljapanekuga kaasneb lugemik, mille esseedest hargneb olulisi dekonstruktsionismi binaarseid opositsioone hajutada püüdvat eetost soo- ja identiteedipoliitikale laiendavaid queer-teoreetilisi mõttekäike. Laenan lugemiku sissejuhatavast tekstist: „Uusim queer’imõttevool ei käsitle ainult homoseksuaalsust ja selle kogemust”, vaid „ühiskonna marginaale klassi, rassi, soo, vanuse ja kehaliste võimete poolest, aga ka valdavat keskmist enamust, kelle järgi on normid peamiselt kujundatud”.
Õigupoolest tuleks Jennifer Boydi, Eve Kosofsky Sedgwicki ja Renate Lorenzi tekstide avaldamist näituse lugemikus käsitleda küll kui mitte eraldiseisva, siis vähemalt iseseisva väärtusega sündmusena. Seda enam, et pole kindel, kas see teoreetiline raamistik näitust täielikult determineerib. Mõistagi on need tekstid kuraatorit inspireerinud ning mõnele neist viidatakse otseselt ka üksikutes näitusetöödes (näiteks Dénes Farkasi kujuteldava friikprofessori tekstikatked ja identiteet installatsioonis „Kas keegi mind mäletab?” suhtes Sedgwicki lugemikutekstiga), ent terve näituse käsitlemine nendega dialoogis nõuab palju süvenenumat ja mahukamat lähilugemist, kui ma saan praegu ette võtta.
Näituse kontseptsioonitekstis annab Rebeka Põldsam igatahes võimaluse ka suhteliselt süütule lähenemisele. On ju tuntud tõsiasi, et iga kunstiteos, mis vaatajat tõeliselt mõjutab, tekitab kas või korraks nihkeid tema minapildis, mingi ajutise subjektivisatsiooni-kriisi. Keerukamal tasandil võib väita, et see kogemus võib pöörduda paranoiliseks (kas tõesti räägib see töö või see tekst minust?) või reparatiivseks ehk parendavaks kogemuseks (Eve Kosofsky Sedgwick), kusjuures üks ei välista tingimata teist. „Näituse kontseptsiooni lähtepunktiks on arusaam, et end väljaarvatu või veidrana tundmine väljendub pööritusena, mis õnneks enamasti möödub”, kirjutab Põldsam. Ja nagu ütlevad inglased: never let a good crisis go to waste ehk ära lase ühel korralikul kriisil niisama raisku minna.
Näituse vaieldamatu tugevus on balanss uute, just selleks näituseks valminud tööde ja vanemate tööde vahel, mis näikse olevat kuraatorit kummitanud juba pikka aega. Näituse avatöö ongi klassiku staatuses, Berliini kunstniku ja koreograafi Antonia Baehri skisoidse teksti ja pildi suhtega eksperimentaalfilm „Personifikatsiooni daamid” (1994), kus topeltidentiteediga naine Anne Margot ja Tonja-Tonja püstitab kummastavas lokkava looduse ja veidrate kloostrivaremetega Arkaadia-laadses keskkonnas küsimusi enese ja teda ümbritsevate esemete, loomade ja looduse vahekorra kohta, otsides asjatult iseenese tekkimise lugu. Filmile sekundeerib esimesel korrusel Kadi Estlandi mahukas ruumiinstallatsioon „Alasti ja hirmul” (2014), mille keskealise eesti naise kodu- ja ühiskondlikust keskkonnast laenatud kujundlikkus on oma otsesõnalisuses karm. Estland on loonud olmekeskkonna, mille üle heidab oma ihara pilgu seapeaga maal „Mind Reading Pig” ja mille moodustavad nõudepesusvammidega kaetud kiviplokkseinad, mille varjust piilub mannekeenifiguur ja kust vahelt, nagu kobaras tarakane, jookseb välja harkjalgadel tennisepallide parv. Estlandi kudumist palliskulptuur ja tohletanud kartulitest kardinad glitterukse taustal ning veneaegne lagunenud mööbel koos sellel suusatava action-figure’iga räägivad armetu vaesuse kujundikeeles, pöörates ümber ja politiseerides kodususe mõiste. Sellega liitub juba möödunud aastal „Art ist kuku nu uti” festivalile teostatud Eesti töötukassa juuksepikenduste installatsioon mannekeenidega, kelle hargivahet katavad pea põlvini ulatuvad šinjoonid.
Samasuguse mitmete meediumide dialoogi moodustavad teisel korrusel Kopenhaagenis ja Londonis elava Adam Christenseni ja Berliinist pärit Ariel Schlesingeri tööd, millel esmapilgul ei paista üksteisega olevat just palju ühist. Christensen jutustab  oma teksti- ja videoinstallatsioonis geikruisingupaikade eetose kaudu tõenäoliselt autobiograafilisi pornonovelle tundmatute isaste anonüümsetest ja põgusatest seksikontaktidest. Kuskil techno-dungeon’is salamisi lindistatud video „Hot & Wired” (2014) vaevuaimatavatest tegelaskujudest aimdub sihitut iha ja lõputut riskivalmidust. Vaataja on siin tahes-tahtmata vuajeristi positsiooni seatud. Schlesingeri installatsioon „Mullitaja” (2006) seevastu on kohmakas aparaatus, mis mängib sõna otseses mõttes tulega. Propaanimullid, mis laskuvad plahvatades kõrgepingega kuumaks aetud võrele, jätavad lummatuna jõllitama seda ohtlikku ja ajutist vaatemängu (installatsioon ongi sedavõrd ohtlik, et see lülitatakse käima vaid korra tunnis ja sedagi näitusevalvuri hoolsa pilgu all), tuletades mulle meelde koolipõlve õnnelikult lõppenud püromaanlikke katsetusi.
Dénes Farkasi mahuka installatsiooni „Kas keegi mind mäletab?” keskne osa koosneb seinale kirjutatud queer’i-teooria katketest vaheldumisi väikeste, kaelu, kaenlaid, õndlaid, põlvi ja kubemeid kujutavate negatiivpiltidega valguskastidega. Ruumi määratleva suure foto kõrval on installatsiooni keskmes – pinges pitskruvide vahel mõranema surutud peeglitega – üks näituse mõjuvamaid identiteedikriisi palendavaid kujundeid.
Kuid kaugeltki kõik näitusetööd pole kergesti loetavad. Paraja segaduse põhjustas minu peas Kristin Reimani installatsioon „Fantoom” (2014), mille näitusekeskkonnas arvasin olevat vaevuaimatava nahatooniga kaetud seinapinna, mille ülesandeks näis olevat mõõta vaataja tundlikkust. (Takkajärele avastasin, et kunstniku võrguleht kinnitab hoopis muud.) Samuti jäi suhteliselt kättesaamatuks Triin Tamme lähivaates parukaid kujutava videoinstallatsiooni näitusegiidis lubatud seos ortodoksse juutlusega ja sealjuures püstitatud fundamentaalse küsimusega „Kumb on amoraalsem, kas hirmutav teine või kohutmõistev mina?”.
Näituse üheks lihtsamaks, ent mõjuvamaks tööks võiks pidada Berliinist pärit Jannicke Låkeri ühekujundivideot „Jooksev naine” (2006), kus keskealine, räsitud, leemendav ja hingetu naine jookseb pimeduses kaamera ja vaatajate suunas nimetamata jäävas paanikas oma lõputut jooksu. Sellele lihtsale kujundlikkusele sekundeerib Jeruusalemmast pärit Danielle Kaganovi „Pealkirjata” (2012), installatsioon pommi meenutava kummastava objektiga, mis tiksub mitmehäälselt, tuletades meelde meie personaalset, sageli ahistavat suhet ajaga. Laiema interpretatsiooniväljaga on Neeme Külma peegelkeradesse peidetud katoliikliku sisuga videotega installatsioon „Purskkaev” (2006) ning Anu Vahtra fotoinstallatsioon „17, 9°”, milles pildil kujutatud paradoksaalse ruumi tunnetus moonutub veelgi selle eksponeerimiskeskkonnas EKKMi viltuses šahtiruumis.
Jaanus Samma installatsioon „Kättemaks” (2012) loob esteetilise pinge rafineeritud arseenimedaljoni ja selle kõrval eksponeeritud koomiksis banaalse mõrvaga lõppenud geiarmastusloo vahel. Üllatusena ootab meid juba eelmisest näitusest tuttav Neeme Külma installatsioon „Maja” (2014).
Näitus on oma teoreetilise vankri ette edukalt rakendanud vaata et kamuflaažitud queer’i mõiste, kasutades Jennifer Boydi sõnamängu, mis ühendab mõisted queer ja queasy (pööritustunne). Universaliseerides selle kogemuse, riskib Põldsam queer’i mõiste mõningase neutraliseerimisega, ent nakatab ka harjumuspärase kunsti­vaatamise kogemuse identi­teedipoliitika komplekssete mõtte­käikudega. See on küllaltki napp piiriala, millel ta kõnnib, kuid ta on saanud sellega elegantselt hakkama.