Armasta oma keha ja avasta ruum

Tartu kunstimuuseumi näitusel leiab kaduva tantsukunsti vahendusel tõestamist, kui elav keskkond on muuseum, seda külastaja kohalolu ja näituseobjektidega suhtlemise mõttes.

EVELYN LAGLE

Näitus „Muuseumi koreograafia“ Tartu kunstimuuseumis kuni 7. I 2018. Kuraator Hanna-Liis Kont, kunstnikud Bojana Cvejić, Xenoula Eleftheriades, William Forsythe, Maria Hassabi, kadrinoormets, Lennart Laberenz, Abby Page, Karl Saks, Maarja Tõnisson ja Zorka Wollny, konsultant Iiris Viirpalu ja sisekujundaja Siim Karro.

Muuseum ja koreograafia on vastandid: olemuslikult säilitavasse keskkonda tuuakse midagi nii kaduvat, kui on tantsukunst. Vastandlike nähtuste ühendamine inspireerib, juhul kui see ei jää pinnavirvenduseks, flirtimiseks, peegeldab sügavamale kaevumise tõttu tantsu ja ka muuseumi ennast, lubades midagi uut avastada. „Muuseumi koreograafia“ kontseptsioon on kuraatoril põhjalikult läbi mõeldud, siht on sisuline.

Tants muuseumis ei ole midagi uut. „Muuseumi koreograafiaga“ ei ole aga näitusesaalidesse toodud üksnes koreograafilisi objekte, nagu seda tehti juba 1930. ja 1940. aastatel New Yorgi MoMAs, ega eksperimenteeritud uudse etenduspaigaga, nagu see oli populaarne 1960. ja 1970. aastatel USA postmodernistlike koreograafide seas. „Muuseumi koreograafias“ avaneb tantsukunstil ja muuseumil, äärmiselt erineva kontseptsiooni, ajaloo ja reeglitega nähtustel, võimalus lõimuda, leida ühisosa ja avarduda. Tegemist ei ole kahe nähtuse üksnes mehaanilise, vaid sisulise ühendamisega.

Näitusel on kaks tugevat fookust: külastaja ja ruum, seda füüsilises ja ka ideoloogilises plaanis. Mitmete töödega pannakse proovile külastaja vaimne ja füüsiline kohalolu. Kui aga külastaja on teoste suhtes avatud, siis need avardavad ka tema arusaama, vastuvõtuvõimet. Ka näituseruumid avanevad tavapärasest rikkamalt ja mitmekihilisemalt.

Uued vaatenurgad. Juba olemuslikult intrigeerivale ettevõtmisele kohaselt jalutasin otsejoones näituse viimasesse ruumi, kus ootas ees eesti etenduskunstniku kadrinoormetsa teos „abandoned architectural events“ ehk „Hüljatud arhitektuurisündmused“ (2017). Ka selle näituse tarvis loodud teosega püüab autor suunata publiku tähelepanu etendusruumis toimuvale, teravdada tema meeli, süvendada kohalolutunnet ning panna ta oma kogemuse eest vastutama. Just vastutus nii enda kui ka teiste ruumis viibijate kogemuse eest on selle näitusetöö põhisõnum.

Järgides uksele kinnitatud juhtnööre, astusin üksi ruumi ja istusin selle keskel paiknevale valgele toolile. Avastasin, et asun toimuva keskmes, mind jälgivad etendajad, aga üllatuslikult olin ka situatsiooni juhtisik. Tundsin, et mind on pandud etendaja või sellele lähedasse rolli. Taas hämmastas kadrinoormetsa oskus panna külastaja oma kogemust jälgima, seda peegeldama ja (taas)looma. Oli põnev olukorda suunata ja tegeleda küsimustega, millele ka etenduskunstnikud ehk ühel või teisel hetkel on pidanud mõtlema.

Intensiivne ja läbimõeldult kontsentreeritud on ka näituseruum, kus on eksponeeritud eesti tantsukunstniku Maarja Tõnissoni „bodyWORKbody“ ehk „kehaTÖÖkeha“ (2017), New Yorgis tegutseva kunstniku ja koreograafi Maria Hassabi „NANCY“ (2015) ja „Dancers’ Manual“ ehk „Tantsijate juhend“ (2015/2017) ning USAst pärit ja pikalt Saksamaal tegutsenud tantsija ja koreograafi William Forsythe’i „Towards the Diagnostic Gaze“ ehk „Diagnostilise pilguga“ (2013). See on ruum, kus teosed omavahel hästi suhestuvad ning pakuvad nende kogemiseks uusi vaatenurki.

Maria Hassabi „Tantsijate juhend“, kus antakse külalistele liikumisjuhised, avab ruumi, ent ka seal paiknevad kunstitööd tavatu nurga alt, nii et välja tulevad uued nüansid. Maarja Tõnisson suunab külalised valgetele postamentidele lamama, istuma ja seisma. Kõrvaklappidest kostuva helisalvestise ja tavapärasest teistsuguse vastuvõtuasendi tõttu hakkab külastaja ka ruumi uutmoodi tajuma. Elusuuruses tantsija skulptuuri „NANCY“ kulunud püksipõlved, Nike’i jooksukingade muster, juukselokk ja punaseks lakitud küüned mõjuvad sootuks teistmoodi, kui lebada vastavalt „Tantsija juhendile“ põrandal, peaaegu tantsija kõrval või vaadata seda kõrge postamendi otsast.

Organismi mõõtmatus. Selle näitusesaali teosed moodustavad liikumise ja paigaloleku mõtestamise ja kogemise ideaalse paketi. „NANCYga“ on püütud tabada püüdmatut paigaloleku, liikumatuse hetke. Figuuri on aga kätketud ka liikumine ja elu: igas püksivoldis, kõverdatud sõrmes ja juuksesalgus on peidus see, mis oli enne ja mis saab edasi. „Tantsijate juhendist“ lähtudes vaataja mitte ainult ei liigu, vaid kõverdab ja sirutab oma kehaosi ja jääb mõneks ajaks ettenähtud poosi. Juhiste täpselt järgimiseks tuleb pingutada. Kerkib kahtlusi, kuidas kirjutatut mõista – liikumist on väga keeruline sõnadesse püüda – ja paneb üllatuma, kui raske on sooritada harjumuspäratuid liigutusi.

Forsythe on oma teosega „Diagnostilise pilguga“ seadnud seevastu eesmärgiks absoluutse liikumatuse. Kivist plaadile on graveeritud käsklus hoida objekti, plaadile asetatud tolmuharja, täiesti liikumatuna. Aga kõik elav ka liigub, ükskõik kui vähe või palju, aga igal juhul liigub. Juba juhtnööride lugemisel registreerib mõistus ülesande läbikukkumise. Kogu keha täidab tabamatu liikumine, teadmine, et ka parima tahtmise juures ei saavuta me kontrolli oma keha sadade ja miljonite mikroliikumiste üle. See teadmine on ühtaegu ängistav ja võluv, meie organismi mõõtmatu müstilisus aga adutav.

Tõnisson suunab vaataja ühtaegu süüvima endasse, märkama oma mõtetes ja ka kehas toimuvat, kuid ka tajuma ennast ruumi osana – külastajast endast saab kunstiteos. Seda siis, kui külastaja asub ise postamendil kunstiteose kohal, aga ka siis, kui ta lamab postamendil ja kuulab oma aina sügavamaks muutuva hingamise rütmi ja südametukseid. Kui argine, lihtne ja võluv see võib olla! Võimalus tunda end kunstiteoste osana oli kindlasti tähtis muuseumi kogemiseks tõeliselt elava ja füüsilis-kinesteetilise keskkonnana.

Näitusesaalides on alati palju elu – eks väljenda kunstiteosed ju autorite elu- ja maailmatunnetust –, kuid vahetu kontakt etendajatega on lisanud maiselt inimlikku lähedust ja mõistetavust.

Videoinstallatsioonid. Kuna tants on kinesteetiliselt edastatav ja vastu võetav kunstivorm, on elav esitus selle kogemiseks kahtluseta kõige mõjusam. Eitada ei saa siiski ka videotööde mõjuvust. Videoteostes võetakse kokku külastajate kehaline rännak ning asetatakse see laiemasse sotsiaalsesse plaani.

Berliinis tegutseva filmilooja Lennart Laberenzi ning performance’i-kunstniku ja teoreetiku Bojana Cvejići videoinstallatsiooni „Spatial Confessions“ ehk „Ruumilised pihtimused“ aluseks on Cvejići korraldatud koreograafilised eksperimendid. Ta palus inimestel vastata nende sotsiaalseid vaateid ja identiteeti puudutavatele küsimustele liikumise, žestide ja asukoha valiku abil. Installatsiooniga tuuakse vaatajani eksperimendi tulemuste üldistus, esteetiline väljund: ennast määratlenud indiviididest on saanud mustrite osa, terviku killud, kaadrite seeriad, mis kiiresti muutuvad ja teisenevad. Küsitletutest ja nende valikutest on moodustatud ajalis-ruumilised kujundid.

Berliinis elav poola kunstnik Zorka Wollny on uurinud koostöös TÜ Viljandi kultuuriakadeemia III kursuse tudengitega Tartu kunstimuuseumi näituse „Kehakeeles. Töid Tartu Kunstimuuseumi kogudest“ külastajate kehakeelt ning arhitektuuri-ja näitusekeskkonda. Näitusel „Muuseumi koreograafia“ eksponeeritud videos on neist kehakeele elementidest, harjumuspärasest argiliikumisest, saanud koreograafia. Videokaadrites nähtu tuleb tuttav ette: püüan meenutada, kas ka mina vaatan maale, käed seljal, või kummardun kunstiteose poole, et seda lähemalt silmitseda.

Kehalisus, mis vajab praeguses maailmas üha enam meeldetuletamist ja rõhutamist, on pälvinud sellel näitusel igakülgse tähelepanu. Lisaks teiste kehade ja nende liikumise jälgimisele või ruumis paiknevate objektide vaatlemisele kogeb külastaja oma keha, liikumist ja kohalolu kui kehalisuse lahutamatut kaaslast. Seda nii enda kui vaataja või ümberpööratult vaadatava, lausa etendaja rolli analüüsides, enda ruumis paiknemist jälgides ja analüüsides ning selle kaudu ka ruumi hoopis mitmemõõtmelisemalt tajudes. Kaduva tantsukunsti vahendusel leiab tõestamist, kui elav keskkond on muuseum, seda nii külastaja kohalolu, meelte erksuse ja avardumise, aga ka näituseobjektidega vahetu suhtlemise mõttes.