Keks kassikangaga

Viini nüüdiskunstiväljal liigutakse teatraalsuse, üleküllasuse ja totaalse installatsiooni poole, kuid Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri puhul oli kõik üllatavalt lihtne.

PILLE-RIIN JAIK

Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri etendus „Küll me välja nuputame“ („We Will Figure It Out“) Viini festivalil „Imagetanz“ 4. III ja 5. III, Sõltumatu Tantsu Laval 12. IV ja 13. IV ning näitus Hobusepeas 7. VI – 3. VII.  

„Pole ime, et lastest sellised hullud sirguvad. Kassikangas pole ju muud kui kobar x-tähti kellegi käte vahel ja väikesed lapsed aina vaatavad ja vaatavad neid x-tähti …“

„Ja siis?“

„Pole seal mingit kuradi kassi ega kangast.“

Kurt Vonnegut*

Viini Brut+ teatrisaali sissepääsu ees moodustasid kunstnikud Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer koos IKEA mooduleid meenutavate valgete kastidega sisenemist takistava kolmnurkvormi. Teatrisse sai siseneda kunstnikest üle astudes, nad objektideks taandades. Mul tekkis tunne, et tegin esimesed kõhklevad sammud kapitalistliku vaatemänguühiskonna x-ide vahel, kus edaspidi loodi x-e juurdegi, kuid koostöös saalis viibijatega toimus kummaline nihestatus.

Etendus algas publiku saali sisenemise hetkest, lava kui autoritaarset võimupositsiooni ei olnud (tegevus käis põrandal), vaataja sai endale ise valida istekoha, mida küll kunstnikud liigutasid ja võisid selle ka hoopis ära võtta. Tavapärane mingitki mugavust pakkuv etikett puudus, etenduskunsti kui žanri musta kuubi/kasti konstruktsioon joonistus see-eest aga selgelt välja. Seekord ei olnud võim pompoosselt ennast kehtestavate alasti kehade, Abramovićide ja Ulayde päralt, vaid kaksikutena sarnaste korralikkusesse maskeerunud plikalike karakterite käes, kes mängisid vaatajate ja ühiskonna modernistliku kastisüsteemi reeglitega justkui keksu. Nii vist kootaksegi Vonneguti uinutavat kassikangast: salamisi, nähtamatute nööride ja vaatemänguga.

Tiina Söödi kommentaar: „Kastid võivad olla probleemid, kuid ka vahendid probleemide lahendamiseks või isegi mõlemat korraga.“ Eelmises performance’is „Lonely Lonely“ osutasid kunstnikud lämmatavale ambivalentsele üksindusele: oma kastist tahetakse välja saada, aga hästi ei osata – ja siis enam ei tahetagi. Ka lihtsate inimlike žestidega nagu kallistamine ei osata hakkama saada. Kaks inimkasti võivad füüsiliselt ideaalselt sobida, kuid piire ei osata sulatada, veel vähem endast kaugemale vaadata.

Festivalil „Imagetanz“ antud etendusel oli varasemast juba tuttav kast transformeerunud otsesemalt võimu elemendiks. Kunstnikud mõjusid kastide peal ja vahel, aga ka üle kastide hüppavate Super Mariotena, kes lahendavad lahendamatuid, kuid olemuselt lihtsaid probleeme. „Kui su ees on probleem, võta üks samm korraga, vaheta vaatenurka ja leia endale uuesti koht,“ juhendab monotoonselt rahustav hääl. Kui uueks istekohaks saab valida eelmisega identse kasti, kas polnud siis vaatenurga vahetamine meeltesegadus?

Kohati eneseabi grupiteraapiat meenutavad tekstikatked paljastasid otsitavate lahenduste lihtsuse, aga ka võimatuse. Ilmselgelt on see vaid illusioon, sest lahenduslausete nagu „hoia (kaablist) kinni“ abil saab vaid probleemikasti taas luua („Kuku läbi … paremini … kuku läbi … paremini“). Kunstnikud nagu naeruvääristaksid ühiskonna kastiarmastust: IKEA moodulid on küll tõhusad, detailid vahetatavad, riiuli katkise osa asemele saab paari minutiga uue tellida, kuid pärast poolt aastat kasutamist pole kellelgi kahju neid tasuta ära anda. Kui aga inimesest saab tetrisliku kastisüsteemi osa, on tema väärtus subjektina taandatud nulliks. Kui üksindus- ja tühisustunde ravi pakutakse samast ravimifirmast, kus müüakse ka haigustekitajaid, siis epideemiast lahti ei saa.

Lavaelementidel puudus peaaegu täielikult dekoratiivne eesmärk, igal objektil, nagu mikrofonikaablil (mis oli küll tavatult pikk) või särgil, oli oma otstarve. Butafooria asemel olid nihestatud süsteemisisesed elemendid ning mäng nendega meenutas veidi nagu teismelise protesti, kui too kompab vabaduse piire. Laval seoti sõlme ketsipaelu, sikutati teineteist nööripidi ja peideti probleeme lavakatte alla. Kõike seda tehti spontaanselt, nagu katsetades võimalikkuse piiri. Kunstnike lavakarakterid olid liikumise ja ka H&M stiilis riidevaliku poolest argised ja seetõttu oli publikul nendega ehk kergem samastuda. Kohati absurdsestki tegevusest kujunes peamine kunstiline element.

Kui Viini nüüdiskunstiväljal (ka festivalil „Imagetanz“) liigutakse üha võimsama teatraalsuse, elementide üleküllasuse ja totaalseid installatsioone meenutava kujunduse poole (nagu Camille Henrot’ näitus „Kui soovid oleksid hobused“ Kunsthalles või Thomas Bo Nilssoni etendused Schauspielhaus Wienis), siis Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri puhul oli kõik üllatavalt lihtne. Vaatemäng oli, paljastatud x-idest ehk nööride punumisest sai kunstnike ja publiku teadlik koostöö. Puudusid üleliigsed elemendid, mis oleksid võinud tähelepanu hajutada või liialt enesele tõmmata. Saali täitis tooteesitlusele sobiv valgustus, mis juhtis kindlalt vaataja pilku.

Narratiivi kulgedes joonistus üha selgemini välja, kui lihtne on reeglitele ja käskudele kuuletuda. Kui etenduse alguses oli publik kontakti tõttu kunstnikega pigem kohmetu ja püüdis allumisest kõrvale hoida, siis lõpus järgiti käske juba intuitiivselt. Käsud, mis oleksid kõlanud etenduse alguses sugestiivsevõitu pöördumistena, toimisid lõpus üldkehtivate juhistena. Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer, kes hakkasid järjest enam meenutama IKEA mooduleid, suutsid ometi osutada ühiskonna vastuoludele, tuues esile suletud süsteemis lahenduste otsimise iroonilisuse.

Kastide kasutamisel on ka puhtmajanduslik põhjus: etenduskunstid on alarahastatud ja nii ei jäägi kunstnikel sageli üle muud kui kasutada festivalidel just neid. Neid saab kokku pakkida, autoga kaasa võtta ja peaaegu kõikjal osta. Täiuslikult irooniline kujund!

Kunstnike strateegia kohta võib küll küsida: kas on parem paljastada ühiskonna x-e ja nendega keksida või eskapistlikult hüljata tüütud struktuurid ja leida uued kujundid?

*Kurt Vonnegut, Kassikangas. Tlk Olavi Teppan. Tänapäev, 2001, lk 113.