Tartu kunstimuuseum on sulatanud külma pilgu

Kui Kumu näitusel oli omaaegne hüperrealismilaine uusima fotorealistliku kunstiga suhteliselt nõrgalt seotud, siis Tartu valikus võidab eelkõige Tõnis Saadoja.

JAAN ELKEN

Näitus „Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis“ Tartu kunstimuuseumis kuni 2. XII. Kuraator Anu Allas, Tartu muuseumile kohandanud Merli-Triin Eiskop ja Hanna-Liis Kont, kujundanud Anna Škodenko ja graafiliselt kujundanud Külli Kaats. Kunstnikud Jaan Elken, Ülo Emmus, Ando Keskküla, Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe, Holger Loodus, Lemming Nagel, Jüri Palm, Illimar Paul, Urmas Ploomipuu, Heitti Polli, Kaisa Puustak, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Tõnis Saadoja, Ludmilla Siim, Vladimir Taiger, Rein Tammik, Enn Tegova, Andres Tolts, Silver Vahtre ja Ignar Fjuk, Alo Valge, Irene Virve ja Marje Üksine.

Hea, et Tartu kunstimuuseumis on märgatud 2016. aasta kevadsuvel Kumus eksponeeritud eesti hüperrealistliku maali retrospektiivi „Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis“ tuunitud kujul eksponeerida ka oma Raekoja platsi näitusemaja viimasel korrusel. Eesti hüperrealism tähendab eelkõige kümnendi jagu Tallinna edumeelset kunsti 1970ndatel ja 1980ndatel. Fotorealismi nn teine laine, mida seostatakse just Tartu ja Tartu ülikooli kunstikabinetiga, kiirendas mõnede uurijate arvates ka teatud küllastumist ja viis nähtuse suhteliselt kiire taandumiseni kunsti eesliinilt.

Vana hõõrdumine ei paista ladusaks kujundatud Tartu kunstimuuseumi ekspositsioonist küll kuidagi välja. Kui Miljard Kilgi krestomaatiline „Lets go!“ (Tartu näitusel seda ei ole) võiski tunduda omas ajas tehniliselt rabe ja õlivärvi laotumine ehk üleliia akvarelne, siis ajadistantsilt mõjub Kilgi maalitud Jaak Soansi topeltportree („Maalija ja kujur“, 1981) tehniliselt meisterlikuna, koloriit aga lausa laktjonovlikult sädeleva, rikka ja küllastatuna. Võimalik, et hinnangu teisenemine on tingitud ka üleüldisest maalimateeriaga ümberkäimise kvaliteedi langusest maalijate tsunfti kui terviku sees.

Pean Tartu näituse kujundust ja tööde valikut õnnestunumaks kui Kumu halliks värvitud seintega tillukesevõitu saalibokse. Isegi omaaegsed hitid mõjusid Tallinna näitusel veidi nagu puuri pistetuna ning eksponeeritud Art Allmäe vanglateemaline installatsioon, mida sai silmitseda vaid läbi trellitatud ukse, täitnuks justkui vaataja alateadlike tajude suunamisel kindlat eesmärki. Tallinna näitusel jäi omaaegsele hüperrealismilainele liidetud meie uusim fotorealistlik kunst suhteliselt nõrgalt põhinäitusega seotuks ja selle eksponeerimine nii-öelda pjedestaalil, luksuslike kaugvaadetega, isegi arusaamatuks (Kaido Ole lahtiriietumise seeria või siis pigem kontseptualismiga haakuv tillukeste Jeanne d’Arcist inspireeritud mustvalgete portreede sari Maarit Murkalt). Tartu valikus on võitnud aga eelkõige Tõnis Saadoja, kelle kõrge viimistlusastmega, gerhardrichterlike nippide ja autodisaini pretsioossusse kalduva maalikeelega lahmakas teos väikesest poisist on loonud muuseumi kammerlikus, heledatoonilises klassitsistlikus interjööris enda ümber piisava kontrastsusega taas kord diskreetse võlu. Saadoja on selles sarjas ka üllatavalt melodraamaaldis. Igal juhul on naturaalne valgustus hea mis tahes maalikunstile, isegi kui kujutis on diaprojektori abiga pimedas stuudios lõuendile jõudnud. Tartu ülikoolis maalikunsti erialal bakalaureusekraadini jõudnud Alo Valge, kes jätkab pärast eriala sulgemist ülikoolis nüüd õpinguid EKAs, tuletab kavakindla osavusega maalitud „Checkpoint Charlie’ga“ järjekordselt meelde, milline oli Eesti kunsti ja kunstnike loomingu kontekst ekspositsiooni põhiosa loomise aastatel. Ants Juske on tollast situatsiooni kirjeldanud: „Omaette teema on muidugi see, kuidas kogu N Liidu niigi hüperrealistlik ideoloogia rakendas uued tehnoloogiad oma teenistusse, luues üha uusi võõrandunud simulatsioone, millele kunstnikud vastandasid oma topeltkodeeringuga sõnumid, lipsamaks läbi range tsensuuri.“*

Näitusel kahe maaliga esindatud Ludmilla Siim, kes tähistab sel aastal 80. sünnipäeva (kus on tema retrospektiivid-ülevaatenäitused – küsimus Eesti muuseumidele ja galeriidele?) ja on mäletatavasti olnud Andres Toltsi ja ka Ando Keskküla kunstiõpetaja Tallinna 46. keskkoolis ning mõjutanud suuresti nende tulevast loomingut ja kunstilisi tõekspidamisi, kirjutas mulle hiljuti sellised read: „Selles sul on täielik õigus, et selle näituse intiimsus loob maalide vaatamise lihtsamaks ja sellega vaatajale arusaadavamaks, millega meil siin on tegemist [—] Tartu näitusel näeme palju paremini 1970ndate taotlusi olla keset sügavat stagnaaega maailma kunsti pürgimustega, vähemalt ühe jalaga hüpates, ühel lainel … samas nii läänelikud. Sel ajal oli pürgimus tulla metsast välja, kas ka juba tehismaastikuni? Nüüd on kõva sõna „lähme metsa“.“

Tallinnas oli näitusega samaaegselt (kuu aega lausa kattudes) väljas harvanähtavalt esinduslik maailmanimede hüperrealismi ekspositsioon „Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali“. Kui selle tulemusel midagi muud ei sündinud, siis vähemalt tõestas „50 aastat“ ekspositsioonina siinsele vaatajale (kes üleliia tihti suuri välismuuseume ei külasta), et omaaegsetel hüperimeestel oli igaühel oma aktsent ja loomulikult üpris täpselt piiritletud huvide ring. Võiks öelda et külm pilk kui selline (kui ka Eestist rääkida) oli vaid kattesirm, mille varjus toimetati varjamatult esteetiliste propagandistidena, sotsiaalseid seisukohti provotseerivate ja vaatajaid angažeerivate valikute genereerimisega. Tehniliselt on Eesti hüperrealism, kus sageli ei suudetud loobuda näiteks valge värvi (ja üldse spektri heledamas osas) kasutatava värvi pastoossusest, huvitav, aga mitte nii väga erandlik, kui võrrelda siinsete kunstnike maalitehnikat näiteks San Franciscos tegutseva Lääneranniku iidoli Wayne Thiebaud’ pophüperrelismi teemade ringi ja eriti tehnilise teostusega.

Sellesarnane kiiks ja tõmme maalilisuse poole on hästi jälgitav Ando Keskküla „Kreeka motiivis“ (1976) ja isegi Tartu näituse signatuurtöös „Põhja-Eesti maastik“ (1974). Teravaservaline realiteedi maalimine sai siinses kultuuriruumis (häbi)märgistatud just Tartu pallaslaste koolkondliku taustaga kunstnike suu läbi: Tallinna koolkonda kutsuti teatavasti plangumaalijateks. Saatuse irooniana on nüüdse aja Tartu maali edulugu just trafaretiga seinale maalimine, kui lähtuda riiklike vahenditega Euroopasse eksporditava Edward von Lõnguse juhtumist. Värvi plastiliste võimalustega eksperimenteerides lõhkusid omal kombel peaaegu keemilise koloriidiga ajast ja arust maalitraditsiooni ka Tiit Pääsuke või klassikalise maali pagasit suurepäraselt vallanud Ludmilla Siim.

Nii Tallinna kui ka Tartu näitusega on esitatud vaid fragment tollal loodust, kui mõtlen kas või oma 1970ndate ja 1980ndate hüperrealistlikule loomingule, millest suur osa on laiali Venemaa, USA, Ukraina ja Kasahstani muuseumides, lugematutes Soome, Rootsi ja Saksamaa kogudes. Nii on see tõenäoliselt ka suure osa sellel näitusel eksponeeritud teiste kunstnike loominguga, eriti käib see Rein Tammiku, edukaima Tartu taustaga fotorealisti loomingu kohta. Seega tuleb olla realist ja vaevalt on lootust, et Eesti hüperrealismiperioodi töid lähiaastatel kokku koondatuna näha saab.

Kumu initsiatiivil tehtud Eesti hüperrealismi retrospektiiv, kähku ja odavalt tehtud valik, nagu „Külm pilk“ oli (ja on), vahendab ju ühte viimast, kui mitte päris viimast Eesti ühiskonnas vähegi laiemat resonantsi, s.t kogu ühiskonnale korda läinud kunstisuundumust. R.I.P.

 

* Ants Juske, Hüperrealism ja hüperreaalsus Eesti kunstis. – Toimetised 2. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2004, lk 41.