16 mehepilguga poplugu

Armin Kõomäe novellikogu „Minu erootika saladus“ saaks muusikaalbumina päris korraliku skoori.

SILVIA URGAS

USA päevaleht Wall Street Journal kirjutas hiljuti meeskirjanikest, kes olid avastanud, et naispeategelasega psühholoogiliste põnevike populaarsuse laineharjal surfamiseks tasub võtta endale sooneutraalne kirjanikunimi.¹ Žanri viimase aja tuntuimateks näideteks on kinolinalegi jõudnud Gillian Flynni „Kadunud“ ja Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis“. Flynn ja Hawkins on küll pärisnime alt kirjutavad naisautorid, kuid sooneutraalse pseudonüümi puhul ei saa lugejad arugi, kas autoriks on mees või naine, ning eeldavad, et sarnaselt raamatu tegelasega on ka kirjanikuks naisterahvas, meessoost autorid ei pea aga muretsema, et nende naistegelasi kohe ebausutavaks peetakse. Nagu ikka, pakkus selline paljastus Twitteri kasutajatele palju nalja. Näiteks märkis üks neist tabavalt: küll me aru saame, mis soost autor on, kui tekstis on 2992 sõnaga kirjeldatud, millised sarimõrtsuka eest peituva tüdruku rinnad välja nägid.²

Eesti meeskirjanike naistegelaste kirjeldusi lugedes tabavad mind vahel samasugused mõtted. Isegi kui teos on väga nauditav, kipub sinna mehe pilgust (ingl male gaze) läbi imbunud kohmakas naistegelane, meeste naudinguobjekt. Kõomägi on mehe pilgust teadlik, ta teab ka, kuidas see võib mõnda lugejat ärritada. Aga Kõomägi provotseerib meelega: tema 2017. aasta alguses ilmunud novellikogu „Minu erootika saladus“ pealkirigi on loodud jääma silma ning ekslikult oma võrku meelitama neidki lugejaid, kes seda muidu kätte ei haaraks. Tunnistab kirjanik ju novelli „Munn“ eessõnaski, et tal oli ammu soov kirjutada just sellise pealkirjaga lugu.

Miks mitte, erootika müüb, olgu tegu „halli varjundite“ või telenovela-kirjandusega. Nägin hiljuti lennujaamas pensionäripaari, kes teineteise olemasolu märkamata ahmisid lendu oodates endasse pehmekaanelisi mittemidagiütleva pealkirjaga raamatuid, mille kaantel embasid teineteist robotlikuks töödeldud näoga noored, muidugi päikeseloojangu taustal. Vanapaar luges kumbki oma raamatut, aga ma kujutan ette, et nende sisu oli sama. Igatsus armastusloo ja kerge erootika järele ei kao kuhugi. Nõnda tõdeb Kõomägi juba raamatu tutvustuses: „Naised on igal pool. Mitte miski ei aita.“ Kuigi kõnealune kogu ei ole sugugi selline erootika, mida lennureisijad kulunud pehmete kaante vahelt ahmivad, töötavad Kõomäe bravuurikad pealkirjad tema kasuks.

Kõomägi kasutab mehe pilku teadlikuna selle puudustest. Üks asi on, et naistegelaste kirjeldused on kohmakad. Teise ebamugavuskihi lisab see, kuidas Kõomägi naistest kohmakalt mõtlevaid mehi edasi annab. Kõomägi kirjutab ka naise vaatevinklist, peitumata varjunime taha ja tehes seda märksa edukamalt kui arvustuse alguses väljatoodud säutsus meesautorite osas kahtlustatakse. „Minu erootika saladuse“ novellides ekslevad oma eluga lootusetult puntras mehed ja samasuguses segaduses naised, kes vajuvad heinsaarelikult tavamaailmast sisse ja välja, viibides siiski suurema osa ajast reaalsuses. Varasemast Kõomäe loominguga tuttavatele ei ole „Minu erootika saladus“ silmaga loetav kvaliteedimuutus, vaid tippvormis kirjaniku relvaarsenali demonstratsioon.

Puänte ja nalja saab raamatus kõvasti, aga kõige õõnsama tunde jätab isegi mitte intsestihõnguline (sest „hõnguline“ oleks liiga pehmelt öeldud) novell „Täius“. Tegu on parimas mõttes räige novelliga, mis ei lähe kordagi labaseks (kui tõele au anda, ei tee Kõomägi seda teisteski novellides), aga jätab lõpuks sellise tunde, et tahaks end püha veega üle kallata, et kogu jälkusest puhtaks pesta.

Stalkerlikule lugejale pakuvad Kõomäe kirjutatud väikesed saatetekstid iga novelli ees kindlasti huvi, kuid ühtlasi lõhuvad need terviklikku kogemust. Iseasi, kas terviklikku kogemust saabki ühest novellikogust otsida – sarnasustest hoolimata on tegu eraldi maailmadega, mille kogemise järel kulubki väike hingetõmbepaus ära. Raamatusse uppuda sooviva lugeja üle viskab Kõomägi nalja Roland Barthes’ist mõjutatud „Sooviloos“, kus mõtiskletakse mina- ja meie-vormi üle ning astutakse dialoogi ka raamatu toimetaja Kajar Pruuliga. Võrreldes muu koguga on „Soovilugu“ parajalt tüütu lugemine, aga teisalt naersin siiralt vaese toimetaja üle, kellel sisu toimetamise asemel soovitatakse armastusväärselt hoopis komadega tegeleda.

Nii autori kui ka ühiskonna võimalikke tulevikusuundi näitavad ja on seepärast kõige mõjuvamad kogu kaks viimast novelli „Getteri evangeelium“ ja „Punamütsike“. „Getteri evangeelium“ viib meid gooti kirjatüübiga Houellebecqi „Alistumise“ järgsesse maailma. Vana maailma väärtusi annab seal edasi pensioniealine lapsehoidja Getter Jaani, kes Kõomäe düstoopias on sama heatahtlik nagu meie kaasaja tegelikkuses. Piiblikeelt ja -vormistust matkides annab Kõomägi nappide sõnadega edasi hirmutava tulevikuväljavaate, kust lugeja rõõmuks ei puudu ka (väga väikesed) lootuskiired. „Punamütsike“ on samuti düstoopia, kuid selline, mille annaks vaevata ümber kirjutada briti telesarja „Must peegel“ („Black Mirror“) osaks. Loodan, et „Musta peegli“ looja Charlie Brooker juba tegeleb Kõomäe kontaktide otsimisega.

Võib-olla on see minu probleem, et võrdlen kõiki kunstiliike popmuusikaga, aga albumina saaks „Minu erootika saladus“ päris korraliku skoori. Novellikogu ja albumi võrdlus ehk ei olegi asjatu, kuna nii 16 novelli kui ka 16 laulu on korraliku ballastiohuga kogus, kuid kvaliteetse kraami puhul ei hakka nii mahukas teos veel venima. Ruumitäiteks avaldatud novelle sellest kogust ei leia, kuid iga lugu ei saa singel olla, seda ka novellide puhul. Jääme ootama järgmist kauamängivat.

1 https://www.wsj.com/articles/these-guys-dont-mind-if-you-think-theyre-women-1500303376?mod=e2tw

2 https://twitter.com/priya_ebooks/status/887068724078891009