Inimväärikuse alandamise keeld

KARI KÄSPER

Hiljuti riigikogus pea üksmeelselt ratifitseeritud Istanbuli konventsioon defineerib seksuaalset ahistamist kui sugulise iseloomuga soovimatut verbaalset, mitteverbaalset või füüsilist käitumist, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine. Seega võib lihtsustatult öelda, et ahistamise keeld tähendab sisuliselt inimväärikuse alandamise keeldu.

Universaalsete inimõiguste eestvedaja Eleanor Roosevelt on öelnud, et inimõigustel pole mõtet, kui neil pole väärtust inimese tasandil – kodus, töökohal, koolis ja mujal. Kui inimene peab oma soo tõttu ahistamist taluma, on see tema inimõiguste rikkumine. Selle rikkumise pisendamine mõjub kahekordselt halvana: peale olukorra jätkumise tunneb ohver ka seda, et ta ei saa kusagilt abi.

Ahistamist ei saa vaadelda lahus muudest soolise ebavõrdsuse ja vägivalla ilmingutest ja üldisest kontekstist, mille juured peituvad selles, et meid on harjutatud nägema inimese asemel naisi ja mehi, kes põhimõtteliselt erinevad. Bioloogiliste erinevuste ebaproportsionaalne rõhutamine on jõudnud selleni, et sotsiaalne sugu määrab meie elu ja võimaluste osas omakorda ebaproportsionaalselt palju. Üks selle tagajärgi on naiste tunduvalt suurem tõenäosus saada ahistamise ohvriks, aga muidugi ka naiste vähene esindatus otsustajate seas, sooline palgalõhe, seksuaalvägivald ja palju muud halba.

Nagu igasuguste inimõiguste olukorra edendamisega, on õige tähelepanu juhtida nii ohvritele kui rikkujatele. Neile, kes julgevad enda ja teiste inimõiguste eest seista, tuleb see teha võimalikult lihtsaks ja valutuks – selles osas saavad kaasa aidata nii riik hästi toimivate seaduste ja tugisüsteemidega kui ka iga ühiskonna liige, toetades omal viisil inimõiguste eest seismist. Ka ahistajaid ja potentsiaalseid ahistajaid ei saa ignoreerida, vaid tegelda nn pahelise maskuliinsuse, soostereotüüpide jm põhjustega.

Naiste (ja meeste) toppimine mingitesse eelkõige meeste välja mõeldud soorollidesse ei ole kunagi ajaloos olnud naiste kasuks: see on ajalooliselt tähendanud naiste allutamist meestele, kuigi seetõttu kannatavad muidugi ka mehed. Tänu inimõiguste levikule on meil võimalus selle ajaloolise ebaõigluse jätkumine peatada. See näitab taas, et parem inimõiguste kaitse tähendab ka turvalisemat, sidusamat ja suurema heaoluga maailma.

Kari Käsper on Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja.