Kurat täiendusõppel

„Väävelmagnooliates“ näeb võigast, kuid usutavat realismi, millele Eero Spriidi osatäitmine lisab ebamaiselt põrguliku mõõtme.

VEIKO MÄRKA

Polygonteatri „Väävelmagnooliad“, autor Martin Algus, lavastaja Tamur Tohver, kunstnik Kalju Kivi. Mängivad Karin Rask, Eero Spriit ja Anti Kobin. Esietendus 24. X 2014 Tallinnas Rävala puiestee amfiteatris.

Selleks, et rõhutada „Väävelmagnooliate“ kvaliteeti, kordumatust ja sära, piisab kahest sõnast: esimene on „Eero“ ja teine „Spriit“. Kui enne etendust kartsin, et Spriidi tugev koomikumaine kallutab publiku naerma ka ebasobivates kohtades, siis midagi sellist ei juhtunud. Ta oli ja jäi läbinisti paheliseks, võikaks ja haletsusväärseks. Halvatud vanamehe, „teovõimetu värdja“ rollis puudus näitlejal tekst peaaegu täiesti ning ka kehakeel oli tugevasti pärsitud. Ometi suutis ta iga liigutusega – kas või miimikaga – tekitada harva nähtava pinge. Kuid ka Isa ainus verbaalselt identifitseeritav fraas „paha!“ oli igas misanstseenis omapärane ja äravahetamatu.

Väga hea mulje jättis ka Karin Raski Naine (Marta), kelle õlul lasus pealegi mõlema vaatuse pinge. (Isa puudus esimeses vaatuses ja Mees oli rohkem statistiks teises.) Rask tõestas, et üha masendavamasse olukorda jõudvat tegelast võib mängida üha kasvava mängurõõmuga. Tõsi, kahjurõõm, et kunagisest võikast perevägivallatsejast on saanud abitu heidik, ongi ju Marta peamine hingelohutus. Tema mõistusevastast eneseohverdamist – isegi siis, kui selleks juriidiliselt enam põhjust pole – võib käsitleda kui seni väljendust mitte leidnud emainstinkti vormi. Aga ka kui eriti rasketes tingimustes eneseteostust, mis mõjub märgatavalt mõistlikuma ja loomulikumana, kui roomata jubedas hapnikupuuduses ja külmas Himaalaja mõne tipu otsa.

Anti Kobina Mees (Ralf) jäi nende kahe kõrval kahvatuks. Osalt oli tema neutraalsus ja järkjärguline distantseerumine ängi pesaks saanud korterist näidendisse sisse kirjutatud. Aga ka seda oleks saanud mängida omapärasemalt ja, mis peaasi, vaheldusrikkamalt. Äärmiselt sensuaalsete tütre ja isa kõrval on Ralf liiga igav ja ettearvatav – välja arvatud stseenis Isaga, kus ta rohkem aimatavalt kui tuntavalt jõuab arusaamani, et olukord on üle piiri läinud. Täpselt õigel ajal, kiirustamata, aga ka end proovile panemata.

„Väävelmagnooliate“ vaatused erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Esimest iseloomustab parimal kombel dialoog „Marta: „Ma räägin, ma räägin kogu aeg.“ – Ralf: „No räägi siis.““.

Räägitakse palju, tegutsetakse vähe ja see vähenegi mõjub pigem kui lavastaja üliagarus oma missiooni õigustuseks. Teise vaatuse peategelane ei räägi peaaegu üldse, aga pinget on see-eest oi kui palju.

Kui iseloomustada näidendit üheainsa võtmesõnaga, on see „unustamine“. Naine, kes peaks unustama, saab järk-järgult aru selle võimatusest ning katsub kuidagiviisi edasi elada. Ehkki eluaegse trauma põhjustaja mitte ainult et ei tungi taas tema ellu, vaid nõuab tütrelt ka söötmist, pissitamist ja kasimist. Mees unustab kõik, mis vaja, kergesti ja kadudeta. Ja lõpuks Isa – ühtaegu nii unustamise objekt kui ka subjekt. Esimest siiski rohkem, sest tema enda mõte on peaasjalikult oleviku valupunktide juures: kuidas lusikas suu juurde saada või õigel ajal potile jõuda. Või nimme mitte jõuda. Eelkõige peab ta aga võitlema Ralfi, täisjõus mehe vastu, et kindlustada endale inimväärne tulevik.

„Väävelmagnooliad“ tõestab kokkuvõttes pealtnäha tõestamatut: vaba inimene (Ralf) elab palju igavamat ja mõttetumat elu kui need, kellest on oma keha või hinge tõttu ori saanud. Marta tõdemus „Issand, ma olen ise ka varsti selline!“ mõjub Isa silmas pidades vabastavalt eneseiroonilisena. Kui ta Ralfiga seoses nii mõtleks, oleks asi lootusetu.

Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel teise koha saanud „Väävelmagnooliate“ lavastus otse nõuab võrdlemist esikoha võitnud Toomas Suumani „Viimase öö õiguse“ lavastusega Rakvere teatris. Seda enam, et võrdlus saab olla vaid dramaturgiline ehk formaalne, sisu mingeid paralleele tõmmata ei võimalda.

Tundub, et žürii otsus oli õige. Tekstina on Suumani näidend, ehkki toimib jaburas ja konstrueeritud maailmas, dramaatilisem, pingelisem ja eelkõige kontsentreeritum. „Väävelmagnooliates“ on häirivalt palju tegevust mitte mõjutavat sõnalist liigliha. Pean silmas „fosfor­udus loojanguid“, „universumi kõige tumedamat täppi“, „rahutut elektroni“ ja muid ulmelis-dekoratiivseid fassaadikaunistusi. Seda juba pealkirjast alates. Sama hästi võiks näidend olla nimetatud „Mustad jasmiinid“ või „Ebakullerkupud“. Peamiselt kandub tühitekst Marta monoloogidesse, muutes selle rolli kohmakamaks, kui see võinuks olla. Monoloogide-kõrvalepõigete tulekindel täitematerjal ikka ja jälle lahvatama löövate tundepursete vahel on näidendis küll vajalik, kuid selle kvaliteet pole suurem asi – teemad võiksid olla maisemad või vähemalt konkreetsemad.

Saalist lavale vaadates kaalub Polygonteatris tehtu aga Rakvere teatri töö üles. „Viimase öö õiguses“ näeme omaette kauget maailma, mida võib küll jälgida, kuid ilma erilise kaasaelamiseta, selleks on tegelased liiga skemaatilised. „Väävelmagnooliates“ räägitakse meist endist, siin ja praegu, ollakse elulisem kui elu ise. Martin Alguse väitel kuulis ta näidendi loo naisest, kes pidi hooldama oma invaliidist isa, kes polnud temast endast lapsena absoluutselt hoolinud, oma elukaaslaselt. Too omakorda kuulis seda juhuslikult pealt poes kassasabas seistes. Nähtava elulisust võimendab peaaegu olematu distants lava ja publiku vahel.

Nii näeb lavastuses võigast, kuid usutavat realismi, millele Spriidi osatäitmine lisab ebamaiselt põrguliku mõõtme. Vaataja on vapustatud, kuid süžee usutavuses pole mõrasid. „Viimase öö õiguse“ rohke alltekst, mis lugemisel hästi jälgitav, muutub laval liiga ilmseks, liiga pealetükkivaks. „Väävelmagnooliate“ alltekst luuakse alles laval ja eelkõige teeb seda Eero Spriit iga oma hingetõmbega.