Väljakannatamatu maailma kroonikad

Labatuti fiktsionaalne maailm on liitreaalsus, kus sulanduvad faktid, väljamõeldised, ratsionaalsus ja hullumeelsus.

KURMO KONSA

Tunnistan ausalt, et ma pole tükk aega midagi nii põnevat lugenud. Benjamín Labatut (snd 1980) on Rotterdamis sündinud Tšiili kirjanik, kes veetis oma lapsepõlve Haagis, Buenos Aireses ja Limas. 14aastaselt kolis ta Santiagosse, kus elab tänase päevani. Labatuti esimene jutukogu „Antarktika algab siit“1 võitis 2009. aasta Premio Caza de Letrase auhinna. Samuti võitis see 2013. aastal Santiago linnakirjanduse auhinna novellide kategoorias. Tema teine raamat „Pärast valgust“2 ilmus 2016. aastal ning sellele järgneski „Õudne roheline“3. Raamat avaldati inglise keeles pealkirjaga „Kui me lakkame mõistmast maailma“ („When We Cease to Understand the World“) ja see kandideeris 2021. aastal rahvusvahelisele Bookeri auhinnale. Labatuti neljas, inglise keeles kirjutatud raamat „The MANIAC“ ilmus 2023. aastal.

Roheline kvantfüüsika

Labatut ise on „Õudse rohelise“ kohta öelnud, et: „… see on raamat, mis koosneb esseest (mis ei ole keemiliselt puhas), kahest loost, mis püüavad mitte olla lood, lühiromaanist ja poolbiograafilisest proosapalast.“4 Tegemist on mittefiktsionaalse fiktsiooniga, mis loob esmapilgul ehk kummalisi seoseid maailma eri osade ja inimeste vahel. Võiks isegi öelda, et see loob seoseid kummalisevõitu maailmade vahel.

Teadus ja sõda kipuvad ikka käima käsikäes. Mitte miski ei too teadusse nii palju raha ja andekaid inimesi kui vajadus luua uusi relvi ning teaduse saavutuste kõige ilmsemaks ja esmasemaks rakenduseks on sageli inimeste tapmise tõhustamine. Raamat algabki kirjeldustega teaduslikest avastustest, mida õhutasid kaks maailmasõda. Oot … või oli see vastupidi ja teaduslikud avastused lõid aluse sõdadele? See temaatika on praegu, kui maailma aetakse jooksujalu sõdade poole, päevakajalisem kui kunagi varem. Mõistuse puudumist tajuvad inimesed ohuna, aga mõistus võib põhjustada veelgi suuremaid katastroofe ja kannatusi, nii inimesele kui ka kogu maailmale. Labatut kirjeldab seda ilmekalt. Esimeses peatükis „Preisi sinine“ keskendub ta keemiale. Ühelt poolt hoiab keemia, õigemini biokeemia, toimimas kõiki elusolendeid ja biosfääri tervikuna, teisalt loob keemiatööstus koletisi, olgu nendeks siis mürgid või kõikjale laotuv nanotolm.

XVIII sajandi esimesel kümnendil töötas alkeemik Johann Konrad Dippeli (1673–1734) laboratooriumis Šveitsi päritolu värval Johann Jacob Diesbach (u 1670–1748). Millalgi 1704. aasta paiku hakkas ta valmistama karmiinvärvi, selleks tuli kokku segada purustatud košenilltäid, maarjas ja raudsulfaat ning immutada segu leelisega. Ühtäkki avastas Diesbach, et tal on leelis otsas. Ta võttis Dippeli valmistatud potase, aga seda oli destilleeritud loomse õliga. Ning ootamatult avastaski ta oma kolvist punase asemel hoopis imeilusa sinise värvi. Kuna potas oli saastunud verega, mis sisaldab teatavasti rauda, siis moodustuski sinist värvi raud ferrotsüaniid. Värv oli nii kaunis, et Diesbach arvas selle olevat muistsete egiptlaste värvaine hsbd-iryt (kunstlik lasuriit), mille retsept oli sajanditega kaduma läinud. Tegemist oli aga täiesti uue sünteetilise värviga, mida hakati kutsuma Preisi siniseks.

Aastal 1782 valmistas teine tuntud keemik Carl Wilhelm Scheele (1742–1786) Preisi sinist väävelhappega segades vesiniktsüaniidi, mille ta nimetas Preisi happeks ning mis jättis Zyklon B nimetuse all kasutatuna Auschwitzi tellistele sinise värvi jäägid. Labatut mõtiskleb keemia ja maailma seotuse üle: „ … justkui peitnuks värvi keemiline struktuur endas midagi, mis kutsub esile vägivalda, mingit varju, olemuslikku viga, mis on alguse saanud alkeemiku eksperimentidest, kes tükeldas loomi elusalt, monteeris nende osadest kokku kohutavaid kimääre, keda püüdis elustada elektriga, monstrumeid, kes inspireerisid Mary Shelleyt kirjutama oma meistriteose „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“, kus autor hoiatab teaduse kui kõige ohtlikuma kunsti sõgeda tormakuse eest“ (lk 23).

Fritz Haber, juudi soost saksa keemik, leiutas meetodi õhus olevast lämmastikust ammoniaagi saamiseks. See võimaldas toota suurtes kogustes lämmastikväetisi ja niimoodi päästa näljasurmast sadu miljoneid inimesi. Arusaadavalt sai ta selle leiutise eest Nobeli auhinna. Selle eest, et ta võttis sõjaväljal kasutusele kloori, muidugi preemiat ei anta.

Enamik teose tegelasi on ajaloolised isikud ja suurem osa tegevusest põhineb ajaloolistel tõsiasjadel. Aga sugugi mitte kõik. Ja see on tähtis, sest Labatut paneb küsimärgi alla nii reaalsuse kui ka fiktsiooni olemuse. Kas reaalsus läheb kirjutades üle fiktsiooniks või muutub hoopiski fiktsioon ühel hetkel reaalsuseks? Mida edasi, seda abstraktsematesse maailmadesse lugeja satub. Labatut küsib, kas maailm on juhuslik või on kõik kõigega seotud, ühe inimese saatus seotud kõigi teiste inimeste saatuste ja kogu maailma saatusega.

Maailma südames on auk

Järgmiste lugude kangelasteks on füüsikud Karl Schwarzschild, Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg ning matemaatikud Shinichi Mochizuki ja Alexander Grothendieck. Kõiki neid võib kokkuvõtlikult nimetada piinatud geeniusteks, kes jäid alla oma avastustele ja nendest tulenevale progressile.

Kuidas liitreaalses maailmas toime tulla, kuidas eristada tegelikkust ja väljamõeldist, kui kumbagi tegelikult ei eksisteeri?

 Taavet Kirja, seeriast „Digitaalsed dinosaurused“

Karl Schwarzschild leidis Esimese maailmasõja savistes ja veristes kaevikutes esimesed täpsed lahendused Einsteini üldrelatiivsusteooria võrranditele. Ta kirjutas lahendusest Albert Einsteinile 22. detsembril 1915. aastal, lõpetades oma kirja nii: „Nagu näete, suhtub sõda minusse lahkelt, võimaldades mul vaatamata ägedale tulevahetusele maistel vahemaadel võtta ette selle jalutuskäigu teie ideede maile.“5 Schwarzschild näitas, et kui mingi objekti mass ületab teatud piiri, siis kutsub see esile gravitatsioonilise kollapsi. Moodustub must auk, mida ümbritseb piir, mida me tunneme Schwarzschildi raadiusena, mille ületamisel pole enam tagasiteed, kõik, isegi valgus kukub päästmatult musta augu tsentri poole. Singulaarsus neelab kõik, mis maailmas üldse olla saab. Kas lootus jääb alles? Võib-olla selgub tõde mustade aukude informatsioonilise paradoksi lahendamise järel. Loodame, et see ei toimu järgmise maailmasõja taplusväljadel. Kas tähed lunastavad maised patud? Nii nagu valgus keerleb spiraalis singulaarsuse poole, viib saatus inimesi ja maailma vältimatu lõpu poole. Võib-olla ongi hullumeelsus ainus, mis selle katastroofilise kulgemise talutavamaks muudab. Lõpuks võime ju lennata tähtedele, aga kas me julgeme omaenda hinge vaadata ja näha sel pimedust, mis haarab üha enam ka maailma.

Mingi imelik nukrus haarab seda raamatut lugedes. Kas tõesti on kõik kaduv – maailm ja ennekõike mõistus. Kas kusagilt kaugelt kosmosest paistab maakera samuti mõistatusliku osakesena, nagu paistis mikromaailm Werner Heisenbergile. Mis laulu laulavad elektronid ja kas taevas koosneb vaid värvist, kas see kõik jääb vaid unistuseks? Kes oskaks neile küsimustele vastata? Heisenberg reisis 1925. aastal Helgolandi saarele, et pääseda teda vaevavast õietolmuallergiast. Siiamaani on raamatus kõik tõsi, kuid edasi kirjeldab Labatut Heisenbergi vaeva­vat palavikku ja nägemusi, milles teda külastab sufi müstik Hafez.

Erwin Schrödingeri viibimine haiglas on samuti pärit tegelikust elust, kuid tema armuromanss haiglat juhtiva arsti puberteediealise tuberkuloosi põdeva tütrega enam ilmselt mitte. Faktide väljaselgitamiseks võib iga lugeja teha otsimootoritega tööd, aga kumb on reaalsem, fakt või Labatuti jutustus, sellele enam Google ei vasta.

Labatuti fiktsionaalne maailm on liitreaalsus, kus sulanduvad faktid, väljamõeldised, ratsionaalsus ja hullumeelsus. Jagan seda paatost ja traagikat, mis kumab kirjeldatud teadlaste eludest. Iseküsimus on aga see, kuidas sellises liitreaalses maailmas toime tulla, kuidas eristada tegelikkust ja väljamõeldist, kui kumbagi tegelikult ei eksisteeri. Labatut ei vasta, kuidas neis raamatutes kujutatud maailmas elada. Igal lugejal on vaja ise vastus leida.

Veidi mahedamal kujul toimub samasugune protsess just praegu kõikjal. Teaduslikud faktid ei ole tõejärgsel ajastul enam sellise kaaluga nagu varem. Kohe kindlasti ei pöördu maailm tagasi aega, kus teadlase öeldu oli viimase instantsi tõde ja kus ratsionaalsust hinnati kõrgemalt kui veenvust ja usku. Labatut kirjeldab maailma seda külge ja näitab, et edaspidi läheb aina hullemaks. Kas me selliseid raamatuid tahtsimegi? Mina küll tahtsin.

Kujutluslik kompuutrifilosoofia

Labatuti seni viimase romaani „The MANIAC“ pealkiri viitab 1950. aastatel John von Neumanni (1903–1957) loodud arvutusmasinale Mathematical Analyzer, Numerical Integrator and Computer (matemaatiline analüsaator, arvuline integraator ja arvuti), aga ka teadlaste maniakaalsusele, mis läheb üle lausa hullumeelsuseks. Selle võtab imehästi kokku raamatu esimene peatükk, mis kannab pealkirja „Paul ehk irratsionaalsuse avastamine“. Loo peategelaseks on Austria füüsik Paul Ehrenfest (1880–1933), keda peeti omamoodi füüsika Sokrateseks. Ehrenfest põdes ränka depressiooni ja melanhooliat, tema poeg Vassily oli sündinud Downi sündroomiga. Ehrenfestil oli õnnestunud päästa poiss natside käest, kes vaimuhaiged hukkasid, kuid päästa iseennast sügavast meeleheitest tal ei õnnestunudki. Oma osa mängis siin ka tema pettumus uues, just kujunevas kvantfüüsikas. Ta nägi, et maailmas, kus võimutsevad natsid ja pelgalt arvutuslik kvantfüüsika, pole kohta ei talle endale ega ka tema pojale. Füüsikaline intuitsioon ja otsene maailmaga suhestumine asendusid kalgi ratsionaalsusega, ilmnegu see siis gaasikambrite või keerukate kvantfüüsika valemite kujul: „Kuigi Ehrenfest oli kindlalt uue poolel ja Bohri, Heisenbergi, Borni ja Diraci uute revolutsiooniliste printsiipide suhtes palju avatum kui tema sõber Einstein, ei suutnud ta vabaneda tundest, et on ületatud fundamentaalne piir; et deemonit või džinni, kes on inkubeerunud füüsika hinges, ei suuda ei tema, aga ka mitte ükski järeltulev põlvkond lampi tagasi suruda. Kui uskuda uudseid reegleid, mis juhivad aatomi sisemist reaalsust, pole äkitselt kogu maailm enam nii kindel ja tõeline kui kunagi varem“ (lk 9).

Valdav osa romaanist keskendub John von Neumanni (1903–1957) elule, mida vahendatakse ta pereliikmete, sõprade ja vaenlaste mälestuste ning meenutuste kaudu. Kohati on need meenutused väga subjektiivsed ja sarnanevad teadvuse vooluga, siis sekkuvad jutustuse kulgu lühidad kommentaarid. Labatuti paljuhäälne kirjeldus püüab hõlmata seda, kuidas hoopis teistsugune, võib-olla isegi kõrgem teadvus kogeb maailma, kuidas ta sellele reageerib ja mida see n-ö tavainimestele kaasa toob. See on ajalooline, poliitiline ja intellektuaalne uurimus ajajärgust, mis lõi aluse meie praegusele maailmale. Tegemist on digitaalse infoühiskonna eellooga ja võib-olla ka järelehüüdega.

Loo peategelane John von Neumann oli tõeline polümaat, kes pani suuresti aluse arvutimaailmale, aga osales ka aatomipommi loomises ja külma sõja poliitika kujundamises. Ta tegi põhjapanevaid avastusi matemaatikas, kvantfüüsikas, majandusteaduses ja statistikas. Labatuti romaani põhjal jääb mulje, et von Neumann uskus, et matemaatika on maailma looja, arvuti on meie maailmas matemaatika kehastus ja ise pidas ennast matemaatika prohvetiks. Labatut iseloomustab teda järgmiselt: „Kurjakuulutav masinlik intelligentsus, millel puudusid piirangud, mis meid ülejäänud seovad. [—] hoolimata oma kalkusest püüdis ta mõista seda maailma selle kõige sügavaimal tasandil. Tal oli põletav nägemus, sisemine tuli, mida ma kunagi ei tundnud, kuigi olen seda jälitanud. Hingeliselt oli ta võhik, jah, kuid tal oli vaieldamatu usk loogikasse. Ah, aga selline usk on alati ohtlik! Eriti kui see hiljem reedetakse“ (lk 88-89).

Von Neumann lõi koos Oskar Morgensterniga mänguteooria, millele tugines külma sõja aegne vastastikuse garanteeritud hävingu doktriin (ingl MAD – mutually assured destruction). Sellele vastavalt hävivad üliriikide tuumasõjas vältimatult mõlemad osapooled, s.t USA ja NSV Liit. Mõte on selles, et esimese tuumalöögiga pole võimalik kahjutuks teha vastase kõiki tuumarelvi ja seega hävitatakse ka sõja algataja. Selle strateegia kohaselt ei ole tuumarelvi omavatel osalistel huvi neid relvi kasutada ega ka neist loobuda. Labatut annab sellele hinnangu Morgensterni suu läbi: „See oli täiesti ratsionaalne hullumeelsus: ülemaailmse rahu tagamine, viies meid Harmagedoni äärele. Seda naeruväärset ja korrumpeerunud doktriini järgiti neli aastakümmet ning minu igaveseks häbiks põhines see nende ideede perverssel moonutamisel, mille von Neumann ja mina oma raamatus „Mänguteooria ja majanduskäitumine“ püstitasime“ (lk 137). Sellele doktriinile hinnangu andmiseks piisab vaid mõelda akronüümile MAD (ingl ’hull’), mis viitab sellele, et kui inimene on muutunud täieliku ratsionaalsuse vangiks, on käes hullumeelsuse aeg. John von Neumann võis tõepoolest olla puhta ratsionaalse mõistuse ainus esindaja, kuid: „Elu on palju enamat kui mäng. Selle täielikku rikkust ja keerukust ei saa võrranditega tabada, ükskõik kui ilusad või ideaalselt tasakaalustatud need ka oleksid. Ja inimesed ei ole täiuslikud pokkerimängijad, nagu me ette kujutasime. Nad võivad olla väga irratsionaalsed, ajendatud ja mõjutatud oma emotsioonidest ning alluda igasugustele vastuoludele. Ja kuigi see vallandab valitsematu kaose, mida me kõikjal enda ümber näeme, on see ka halastus, kummaline ingel, mis kaitseb meid mõistuse hullude unistuste eest“ (lk 145). Paljudest vaatepunktidest jutustatud lugu koondub lõpuks singulaarsuseks, mille nimi on von Neumann, elus arvuti, mida ta luua püüdis ja milleks ta lõppude lõpuks ise sai.

Romaani viimane osa kirjeldab haaravalt arvutiprogrammi võitu maailma parima go mängija Lee Sedoli üle. See draama on kirjeldatud inimeste vaatenurgast, kuidas siis teisiti üldse saaks, kuid mulle näis kogu aeg, et kirjelduse on kas loonud või vähemalt heaks kiitnud tehisaru ise. Googleʼi DeepMind lõi 2015. aastal tehisnärvivõrkudel põhineva iseõppiva programmi AlphaGo, mis oskab mängida keeruka strateegiaga go lauamängu. Go mängu loetakse, näiteks erinevalt malest, äärmiselt loominguliseks ja keerukaks, ja seda, et masinad võiksid go mängus inimesi ületada, peeti peaaegu võimatuks. Aga siis tuli AlphaGo ja kogu maailm muutus. Alpa Go ja Lee Sedoli mängisid viis mängu ning nendest neli võitis programm. Lee, kes oli tegelenud kogu oma elu ülimat intelligentsi nõudva mänguga ja saavutanud selles kõige kõrgema taseme, tajus kohtudes esialgu võrdväärse ja lõpuks teda ennast ületava intellektiga ligitõmbavat lummust, aga ka õõva ja hirmu. Nagu kirjutab Labatut: „Vastamisi seistes olid Lee ja arvuti sattunud üle go mängu piiride, luues uue ja kohutava ilu, mõistusest võimsama loogika, mille lainetus ulatub kaugele ja kõikjale“ (lk 341).

Ratsionaalsuse ja hullumeelsuse maailmad on ligistikku ja kattuvad osaliselt. Labatuti arvates on just tehisaru üks selline poorne piirkond, kus reaalsuse kindlakstegemine on peaaegu võimatu. Me elame tehnoloogia ajastul, olles tunnistajaks selle mõjule inimeseks olemisele ja keskkonnale ning mõtleme enamasti tehnoloogiast kui tööriistast, vahendist millegi tähtsa saavutamisel. Mis see küll võiks olla?

Võib arvata, et meist on saamas osalised tehnoloogia jutustatavas loos ja kohe kindlasti ei ole me peategelased. Kas saaksime ise oma lugusid jutustada või ei ole see juba põhimõtteliselt võimalik? Kõik need, kes proovisid, lõpetasid kas hullumeelsete, ühiskonnast kõrvaletõmbunud erakute või sonivate surijatena. Inimkonna tulevik on täpselt samasuguses pimeduses nagu iga üksiku inimese lõppki, tehnoloogia vaid varjab haigutavat tühjust, pimedat auku, kuhu kaob kõik.

1 Benjamín Labatut, La Antártica empieza aquí. Penguin Random House 2010.

2 Benjamín Labatut, Después de la luz. Hueders 2016.

3 Benjamín Labatut, Un verdor terrible. Anagrama, Editorial S.A. 2020.

4 Pedro Pablo Guerrero, The Elementary Particles of Benjamín Labatut. – Latin America Literature Today 2022, 21.

5 The Collected Papers of Albert Einstein, Volume 8: The Berlin Years: Correspondence, 1914–1918. Translated by Ann M. Hentschel. Princeton University Press 1998.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht