Arhitektuur kui koosloomine

Elina Alatalo: „Arhitekti töö ei kao, kuid ruumilooja ülesanded teisenevad ühiskonna muutumisel ja uute vajaduste esilekerkimisel mitmekesisemaks.“

MATTIAS MALK

Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond avatud loengute sarja. Loengupidajad on ruumiloomega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud praktikud ja teoreetikud. Sügissemestri loengusari kannab pealkirja „S*tsiaalne – väärtused ehitatud ruumis“. Seal keskendutakse teisenevatele edumõõdikutele ehitus- ja planeerimiskultuuris. Eelkõige on loengute eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes.

Septembri kolmandal nädalal astus üles arhitekt ja Tampere ülikooli teadur Elina Alatalo. Ta huvitub uudsetest linnaaktivismi vormidest, mis aitavad probleeme eelkõige ennetada, teda paelub tühjade hoonete uuskasutus ja naabruskondade arendamine. Lisaks kaas­asutas Alatalo Insurgent Spatial Practices kollektiivi, mis uurib rohujuuretasandil ja alternatiivkultuurides loodavat linnaruumi. Kunstiakadeemias peetud loengus arutles ta selle üle, kuidas luua osalusvõimalusi ja tulla toime neis kerkivate keeruliste olukordadega, ning mõtiskles arhitektide muutuva rolli üle.

Sa oled õppinud arhitektiks ja sageli on sinu töö tulemuseks ehitis. Sa aga ei joonesta ega planeeri. Selle asemel suunad ruumimuutusi hoopis tegevusuuringute kaudu. Palun seleta, kuidas jõudsid klassikalisest arhitektuuriharidusest oma praeguse tegevuseni.

Õpingute viimastel ja tööelu esimestel aastatel olin üsna tavapärane noor arhitekt, kes püüdis end n-ö turul kehtestada. Osalesime teiste alustavate arhitektidega üheskoos mitmel arhitektuurivõistlusel ja saavutasime tihti teise koha. Mõned jätkusuutliku ehituse projektid ja pisemad elamuprojektid ehitati ka valmis. Siiski, ühel hetkel jõudsime aruteluni üldiste väärtusarusaamade üle ja taipasime, et erineme üksteisest üksjagu. Peaasjalikult seisnes see erinevus selles, kui palju teooria meile tähendab. Mõistsin, et minu huvid ei olnud samad mis tollastel kolleegidel, kellele tundus uurimistöö pigem võõras. Mind aga paelus teadustöö järjest enam. Tahtsin teada, kuidas ruumiloome linnas päriselt käib. Kelle töö tulemus on valminud projekt? Kelle käes on ruumiloome protsessides võim? Kes loovad linnas muutusi? Nende küsimuste najal jäi tavapärane arhitektitöö järjest enam tagaplaanile ja tähtsamaks muutus uurimistöö.

Arhitektiõpe oli jätnud mulle aga siiski selge soovi tegeleda ka tajutava muutuse ja ruumiloomega. Ma ei saa rahulduda vaid teoreetilise lähenemisviisiga. Praktilist ja teoreetilist ühendades jõudsingi tegevusuuringute meetodini,¹ millega saan kujundada linnaruumi ja muutusi teoreetiliste tööriistade abil ning neid uurides jõuda omakorda ringiga teooriani tagasi.

Kuidas erineb tegevusuuring loomeuurimusest, mille abil arhitektid uurivad oma tehtud töid?

Peamine erinevus seisneb ajastuses. Tegevusuuringu puhul on refleksioon otseselt protsessiga seotud. Põhirõhk on teadmistel, mis on loodud tegevuste vältel ja iteratiivsetes tsüklites, mille käigus tegevusi pidevalt kohendatakse vastavalt uuringu tulemustele. Erinevus seisneb ka motivatsioonis. Tegevus­uuringute puhul on uurija eesmärk muuta protsesse, milles ta osaleb. See tähendab, et uurija näeb end aktiivse osalise, mitte objektiivse pealtvaatajana. Tegevus­uuringut võib mõista ka kui eksperimenti, kus testitakse hüpoteesi või aimust, mis vajab parandamist. Lisaks sellele on tegevusuuringus suurem rõhk metoodilistel ja teoreetilistel ning laiematel ühiskonna arengu teemadel.

Märkisid loengus, et pead end aktivistiks. Kuidas klapivad su sotsiaalsed väärtused arhitekti-uurija igapäevatööga?

Minu silmis on aktivism väga erinevate inimeste koostööle õhutamine. Ettevõetud projektide käigus taipasin, et minu tugevus seisnebki äärmuste kokkutoomises aruteludeks. See protsess võtab küll palju aega, aga võib olla viljakas ja väärtuslik. Näiteks on viise, kuidas tuua omanikud kokku maja hõivanud skvotteritega või kaasata planeerimisaruteludesse punkareid, rulatajaid ja teisi marginaliseeritud ühiskonnagruppe. Ainuüksi eri kogemuste ja vaadete nägemisest võib sündida väärtuslik uus teadmine. Sellest on saanud minu tööd läbiv põhimõte. Olen seda rakendanud eri mõõtkavades ja keskkondadeüleselt: Helsingis tühjade ruumide uuskasutusel, Tamperes kogukonnasauna koosloomes ja mitme sellise kogukonna kokkutoomisel, kes kipuvad tavapäraselt n-ö oma mullis püsima.

Selle asemel et väärtustada vaid rohujuuretasandit, on minu eesmärk tuua ülalt-alla ja alt-üles planeerimise tavad teineteisele lähemale. Mind huvitab, kuidas rakendada mõlema kasulikke omadusi millegi uue loomiseks. Säärase segunemise tulemusena taipavad ka osalised, kes varem vastandusid, et teistel on ressursse ja teadmisi, mis võivad otstarbekaks osutuda. Üldistatult võin väita, et minu versioon aktivismist ei seisne millegi vastu seismises, vaid erisuste poolt olemises.

Näiteks tühjade majade uuskasutuse eest seistes taipasin, et tihtipeale puudub omanikel teadmine, kuidas hoone kasutusele võtta, või juurdepääs inimestele, kes seda oskaksid. Teisalt innustuvad loovisikud just hoonetest, mis vajavad veidi putitamist. Neil pole küll tihtipeale rahalisi võimalusi, kuid nad on leidlikud materjali- ja ruumi­kasutajad ning neid motiveerib väike rent. Selle taipamise pealt sündis „Mushrooming“² – projekt, mille kutsusime ellu väikese seltskonnaga, kel oli ühine huvi leida koos töötamiseks sobiv pind. See idee laienes teiste abistamiseni ja hiljem ka koostööni tühjalt seisvate hoonete omanikega. „Mushrooming“ sai alguse Helsingis 2010. aastal ja on praeguseks laienenud ülesoomeliseks loomeettevõtluse toetamise organisatsiooniks. Nüüdseks on see vabatahtlikult juhitud mittetulundusühing, mis haldab tühjade ruumide tööpindadeks rentimise keskset digiplatvormi.

Võrgustiku kasvamisel taipasime tuumikmeeskonnaga, et isetekkelised ühiskontorid on inimesed kokku toonud, asjad laabuvad nagu iseenesest ja meie administreeriv roll muutub vähemtähtsaks. Niisiis jätkasime nii, et võimestame neid positiivseid kokkupuuteid. Pisemad tülid lahendavad end tihtipeale ise. Suuremate konfliktide puhul peame loomulikult sekkuma, kuid pahatihti pole seda tarvis, kui keskenduda heade suhete loomisele. Selleks peavad ühiskontorite pidajad olema iseseisvad.

Oled osalenud mitmes pikaajalises projektis. Kuidas ühendad uue teadmise loomisel uurija, arhitekti ja aktivisti rolli?

„Mushrooming“ sai alguse sõpruskonnast, kes asutas ühiskontori varem tühjalt seisnud pinnale ja soovis teiste eksperimentaalsete kogukondadega kontakti luua. Erisuguste inimestega kohtudes taipasime, et meil on palju õppida neilt, kes n-ö meie mulli, meie igapäevasesse suhtlusringkonda ei kuulu. Kohe kerkis ka selle taipamise edasi kasutamise küsimus. Mõtlesime, et kui meil õnnestus saada nõnda väärtuslikke teadmisi, siis mis juhtuks, kui võrsuvad koostöökogukonnad õpiksid üksteise kogemusest.

See viis meid sääraste kogukondade teadliku otsimiseni ja nendega tutvumiseni. Peatselt mõistsime, et seeläbi kogusime ka üksjagu uut teadmist, kuidas tühje ruume üldse kasutatakse. Esmalt huvitas meid isetekkeliste ühiskontorite asukoht linnas, kuid saime nippe ka selle kohta, kuidas neid tühje ruume kohandada ja ümber ehitada. Milliseid materjale on uuenduslikult kasutatud? Kuidas on jaotatud jagatud pinnad? Millised on juhtimismudelid? Helsingis on nüüdseks üle 500 iseorganiseeruva ühiskontori ja see on selge nähtus, mida uurida.

Ühiskontorite pidajate parem tundmaõppimine võib anda uusi teadmisi hoonete järkjärgulisest renoveerimisest ja näitab, kuidas arvestada kasutajate vajadustega. Ühtlasi koguneb näiteid ruumidest, mis on isikupärased ja isegi parajalt veidrad, normidest erinevad. Kuigi neid ruume iseloomustab isetegemiskultuur, on paljud kasutajad ka ruumiprofessionaalid, kel on selge esteetiline nägemus. Lisaks on need hooned äärmiselt paindliku ruumiprogrammiga. See sõltub muidugi paljuski ka kasutajaskonnast: kui juhtgrupp muutub, muutub ka koha kontseptsioon.

Kuidas mõjutab ajutisus projektide järjepidevust? Tihtipeale harjuvad piirkonna elanikud ruumisekkumiste eesmärkide ja juhtidega. Ka uurimine peab olema paindlik. Pikaajaliste projektide puhul peavad uurijad vahel materjalist eralduma. Kuidas tajud oma vastutust koosdisainis ja iseorganiseeruvates projektides?

Kõige keerulisem on, et sageli unustatakse, et ma olen uurija ja arhitekt, mitte kogukonna liige. Samal ajal olen ka kõigi pikaajaliste projektide tuumikrühma isiklikult investeerinud rohkemgi kui puhtprofessionaalselt. Inimlikul tasandil tajun, et veedan aega ja panustan kogukonda, kel on minu omadega sarnased eesmärgid. Samas lasuvad minul siiski teistsugused kohustused ja ühel hetkel pean end juhtumist distantseerima, et olla võimeline sellest kirjutama.

Toon näite sellest, kuidas osalesin Tamperes Hiedanranta endises tööstuspiirkonnas kogukonnasauna koosehituses. Mitu aastat osalesin määramatul hulgal planeerimiskohtumistel, aruteludel ja töötubades. See oli väga isiklik kogemus, mille tulemuseks sain tihke andmestiku. Mul kulus seejärel pea kolm aastat, et end kogutud materjalist piisavalt distantseerida, et kirjutada kogemusest nii, et see oleks asjakohane ka neile, kes ise protsessist osa ei saanud. Kuigi koosloomeprotsessidest väljaastumine on raske, tuleb olla enda vastu aus. Kui ma ei suuda aeg-ajalt täita seda rolli, mida kogukond minult ootab, tuleb avatud kaartidega selgitada oma eesmärke, astuda välja ja leida endale asendaja. Teadagi on see keeruline, sest pikaajalised projektid kipuvad teadlastele liiga armsaks saama. Kui olen projekti pannud aega ja vaeva, tahan loomulikult, et see edasi areneks.

Seni oleme arutanud peamiselt inimmõõtmelisi sekkumisi. Hiedanrantas sündis kaasamisprotsessi tulemusena ka uus planeerimispõhimõte. Nordic Superblock ehk Põhjamaa superkvartali nime saanud lähenemise aluseks on Barcelonast tuttav linnaplaneerimise võte, mille kohaselt on tänavad kavandatud ruudustikuna, nende vahel asuvad majad, mille nurgad on n-ö maha lõigatud, et maja ja tänava vahele tekiks avalik ruum kohalikele elanikele. Kohandasite seda ideed Soome kliima ja ühiskonnaga. Mõtte tuum on ühe kvartali sees inimestevahelise suhtlemise ergutamine, mitme funktsiooni kokkutoomine, ühised hoovid ja ruumide jagamine, ühesõnaga vilgas ning sotsiaalne linnaelu. Kuuldavasti plaanitakse seda võtet kasutada Hiedanrantast väljaspoolgi. Kuidas saab koosloomeprotsessist ja tegevusuuringust üldistavaid tulemusi?

Põhjamaa superkvartal on hea näide sellest, kuidas töötoa tulemusena tekib idee, mida saab kasutada mitmes kontekstis. Kvartalipõhist lähenemist nõuti seal juba üldplaneeringu võistluse tingimustes, kui Tamperes Hiedanranta endist tselluloositehase ala arendama hakati. Võimalik, et selle laiem eesmärk oli viidata vanemate Euroopa linnade planeerimisvõtetele. Ka konkursi võidutöödes oli mitu omanäolist kontseptuaalset ideed, kuidas kvartalites luua mõnus elukeskkond.

Seejärel korraldasime kahe võidutöö edasi arendamiseks teiste Tampere ülikooli uurijatega töötubade sarja, kus osalesid arhitektid, planeerijad, teadlased ja kodanikud. Kolmes järjestikuses mitmetunnises töötoas õnnestus üheskoos projektidesse põhjalikult süveneda. Lõpuks tunnistati just kvartalite mõõtkava kõige huvitavamaks ja lootustandvamaks planeeringu osaks. Superkvartali idee kerkis kõigi õhtute vältel korduvalt ja tipnes eraldi töötoaga just sel teemal. Tampere linnavalitsus palus meil ideed edasi arendada ja keskenduda jagatud ruumile, hoonete avamisele tänavale ning jätkusuutlikkusele. Tagatipuks sai Põhjamaa superkvartali idee ülesoomelisel planeeringuvõistlusel esikoha. Selle vastu on huvi tundnud ka keskkonnaministeerium just nimelt selle poole pealt, kuidas kohandada seadusi ja määrusi nii, et superkvartali lähenemist saaks kasutada laiemalt.

Kuigi esimestel aastatel saatis ideed üksjagu elevust, vaibus see aja möödudes. Hiedanranta arendajate tähelepanu hõivasid pakilisemad teemad, nagu uus trammiühendus ja üldplaneeringu kinnitamine. Mõnda aega tundus, et idee on täiesti varjusurmas. Tuli aga välja, et Tampere linnavalitsus on ideed edasi arendanud ja Hiedanranta arhitektuurivõistlustes oli Põhjamaa superkvartali kontseptsioon sees. Praeguseks on selge, et Hiedanranta superkvartalid on esimesed omataolised Soomes.

Hiedanranta on eriti selge näide, kuidas planeerimispõhimõte sünnib koostööst. Jätkuintervjuud on näidanud, et ükski osaline poleks superkvartalite ideed suutnud omapäi ellu viia. Arhitektidel polnuks piisavalt otsustavust, et ideele kindlaks jääda. Planeerijatel oleks jäänud puudu julgusest. Tarvis on ka avalikku toetust. Kodanikel oleks aga jäänud puudu oskustest kontseptsiooni ruumiliselt ja visuaalselt edasi anda. Seega vajas Põhjamaa superkvartali idee edu saavutamiseks kõigi omavahelist koostööd.

Kuidas tajud väärtuspõhises planeerimises arhitekti rolli muutumist? Kas arhitektid taandatakse tehnilisteks ekspertideks või on neil edaspidigi võimu ja mõju?

Vajame endiselt ka n-ö vanakooli arhitekte. Ruumiline mõtlemine, projekteerimine ja probleemide visualiseerimine on väärtuslikud oskused. Väidan, et arhitektid ei kao, kuid nende roll ruumi loomisel muutub ühiskonna muutumisel ja uute vajaduste esilekerkimisel mitmekesisemaks. Hetkel on suur nõudlus spetsialistide järele, kes suudavad ruumiliselt mõelda eri valdkondades, sealhulgas nii linna- kui ka riigiasutustes. Ka kodanikuühiskonnas on sellist oskust tarvis, näiteks kodanike vajaduste tõlgendamisel. Kui tahes hästi korraldatud osalusprotsessidest ei ole sageli ilmne, millist ruumitulemust soovitakse. Ka arhitektide osalemisel õigusruumis on palju potentsiaali.

Arhitektidel on vähem mõjuvõimu, kui nad pole valmis astuma laiemasse maailma ja võtma vastu selliseid tõlkija rolle, mida ühiskond vajab. Meil on vähem sõnaõigust, kui jääme oma elevandiluutornidesse. Seega peavad arhitektid olema osa uuest segasest-veidrast maailmast, kus aidatakse koostada seadusi, ruumi luuakse koos kasutajatega ning planeeringuid koostatakse eri valdkonna spetsialistide koostöös.

1 Tegevusuuringu meetodi eesmärk on samaaegselt teha ja tehtut uurida ning selle kaudu luua ruum. Meetodi osa on ka kriitiline refleksioon.

2 Projekti pealkiri „Mushrooming“ viitab tihedale ja põimunud seeneniidistikule ja kirjeldab isetekkeliste ruumide võrgustikku.