Kas näeme põrgus?

„Hirmutaja 3“ on terviklikult pakendatud hõrgutis ja varajane jõulukink igale tõsiseltvõetavale õuduka-austajale.

MAARJA KRASS

Mängufilm „Hirmutaja 3“ („Terrifier 3“, USA 2024, 125 min), režissöör-stsenarist Damien Leone, operaator George Steuber, helilooja Paul Wiley. Osades David Howard Thornton, Lauren LaVera, Antonella Rose, Elliot Fullam, Samantha Scaffidi, Jason Patric, Tom Savini jt.

Popkultuuris tähistab kõigi pühakute öö üleloomulikku ja õudset. Jõuluootust on sobivalt rüvetama saabunud tapjakloun nimega Hirmutaja. Damien Leone’i 2013. aasta filmis „Kõigi pühakute öö“¹ avastasid kommijahilt naasnud lapsehoidaja ja lapsed maiusesaagi hulgast salapärase videokasseti. Lindil oli kolm lühifilmi, kus üks tegelaskuju – kloun nimega Art. Kolm aastat hiljem sai see must-valges kostüümis ja prügikotiga piinariistu ja pilkelelusid kaasas kandev tumm kloun ka oma esimese täispika filmi „Hirmutaja“². 2022. aastal teise ning käesoleva kolmanda osaga on „Hirmutaja“ frantsiisist saanud plahvatusliku eduga filmiseeria, mis reklaamib end väga edukalt ise, küll väga ebaharilikul viisil. Need on filmid, mis panevad vaatajaid kinosaalist lahkuma, öökima või ehmatusest kokku kukkuma. On kinosid, kus külastajatele juba sisenedes oksekotid lahkelt kätte jagatakse. Kui kehamahlad ja meelemärkus kehas püsivad, siis vapustus on ikkagi garanteeritud.

Asi sai alguse kui kõige puhtakoelisem indie-projekt. Esimese filmi rahastus oli napp 35 000 dollarit ja teine osa sai teoks ühisrahastuse toel. Multi­talent Damien Leone’i filmisarja edulugu on olnud peadpööritav. „Hirmutaja 3“ purustas kahe nädalaga seni püsinud rekordi, olles hetkel kõigi aegade enim tulu teeninud reitinguta film üldse. Sari on algusest peale eristunud selle kõige näitamisega, mida tavaliselt ei näita isegi teised õudusfilmid, presenteerides vaatajale halastamatu julgusega pea­tegelase, tapjakloun Arti jõhkrusi. Seal, kus teised kaamera ära pööraks, minnakse „Hirmutajas“ hoopis lähemale. See intrigeerib ja saab ka teenitud tähelepanu. Tegemist on hetkel õudusmaastiku kuumima tapjaga.

Kloun Arti karakter

Ehkki sarja taotlus on olla ultraverine ja žanri piire kõvasti edasi liigutada, on Art karakterina oma karikatuursuses niivõrd sümpaatne, et ta kannaks välja ka n-ö tavalise õudusfilmi. Art on hääletu, tugevat grimmi kandev kloun. Tema rolli spetsiifikaks on kehaline animeeritus, mis flirdib slapstick-huumoriga. Arti sarmikust toetab tema must huumor, mis avaldub žanrile iseloomulikult ohvri läheduses ja eriti tapatööd korda saates. Arti karakteri sära taga peitub tema kehastaja David Howard Thornton, kelle edu on mõneti paradoksaalne. Endisel algkooliõpetajal Thorntonil oli algselt hoopis komödiandi ambitsioon ning ta on eeskujudena välja toonud Arti manerismidega tegelikult väga haakuva Mr Beani, klassikutest tummfilminäitlejad Charles Chaplini ja Buster Keatoni ning Groucho Marxi. Teda julgustati Artina seda külge võimendama ja efekt on väga hea. Thorntoni kehaline sujuvus ja pingevabadus on hästi teatraalsed. On näha, et Thorton lustib võtte­platsil mõnuga ja ka Arti etteasted on selle võrra nauditavamad.

Arti fenomeniks on ka see, et ta ühendab endas jooni väga paljudest varasematest märgilistest kurikaeltest. Siin on äratuntavad sünge ja vaikiv Mi­chael Myers („Halloweeni“ sari), Jason Voorhees („Reede, 13.“ / „Friday the 13th“), piinamisest sadistlikku naudingut saav Jigsaw („Saag“/„Saw“) ja Pinhead („Põrgusigitis“ / „Hellraiser“), paharetlik Freddy Kruger („Elm Streeti luupainaja“ / „A Nightmare on Elm Street“) ja Chucky („Lapsemäng“ / „Child’s Play“). Üks tõeline perversne jõhkardist krutskivend, kes jääb meelde ja on kultusstaatuseks nagu loodud.

Sarja X-faktor, mis leiab oma parima väljenduse just kolmandas osas, seisnebki selles, et siin on väga orgaanilisel viisil ühendatud kelmikas ja – küll võika, kuid siiski – suurepärase huumorisoonega karismaatiline kloun, ning siiani kujuteldamatuna tundunud räigusastmega tapatööd, mida Art saadab korda erakordse tegemisrõõmuga ja mida vaataja eest ka varjata ei püüta. Kui tapmine toimub kaamera ees, siis on kõik nähtaval. Vaataja näeb mõrvariista kokkupuutel kehale tekkinud sandistust ja tihti liigutakse pärast roima kaameraga uuesti üle Arti töö viljade. Tihti näidatakse tagajärgedest kiiret vaheplaani, et midagi vaka alla ei jääks. Arti tegelaskuju karisma loob kaasa elada lubava sideme vaatajaga ja teeb ekraanil teostatava võikuse isegi vastuvõetavaks. Peategelane pole siin taandatud ainult tapamasinaks, vaid tal on tugev iseloom ja tal lastakse ekraanil bravuurikalt särada. Oma sadismi demonstreerides Art lausa suhtleb ekstravagantse tapatöö kaudu vaatajaga. Tähelepanelik vaataja aga tabab filmi alguses ära Arti ja filmi­tegija punase joone. Tuuakse sisse selline laetud teema nagu laste kaasatus jõhkrasse õudusfilmi, ja kuigi meile antakse mõista, et ka nemad ei pääse, siis püsib lastega juhtunu kaadrivälisena.

Sarja areng ja mütoloogia

Esimese „Hirmutaja“ lugu on naeruväärselt lihtlabane. Film tekitab kahetisi emotsioone, sest triviaalse käsikirja ja kohmakalt mõjuvate näitlejate keskel näitab Art end vaatajale siiski juba parimast küljest. Me saame näha, kuidas ta poolitab väga vulgaarsel viisil noore naise. Näeme Arti ka erandlikult alasti, kui ta poeb välja naise kestast. Naine oli tema vastu emalikku hellust julgenud välja näidata. Arti liikuvus ja stilistika meenutavad oma loomingu tippajal performatiivselt toorutsenud šokirokkarit Marilyn Mansonit. Võtteplatsid on üksikud tühjad ruumid, siin on pimedus ja inimtühjad tänavad. Neoon-noir stiilis värvid on külluslikud ja valgustus mõjub lavale suunatud rambivalgusena. Pinge- ja tapmisstseene saadab üha korduv, intensiivsust esile manav, pulseeriv heliriba. Dialoogide helikvaliteet kõlab ebaloomulikuna ja film mõjub siseruumi performance’ina, kus Art teeb seda, mida üks sarimõrvar ikka teeb, kuid Arti kvaliteediga.

Teine osa „Hirmutaja 2“ (2022) on juba nagu päris film. Lisandub korralik stsenaarium ja sündmuskohtade rohkus ning sellest tulenev dünaamika. Uue ja veenva tegelaskonna eesotsas on kolmandasse ossa edasi kanduv tugeva agentsusega final girl³, noor naine Sienna. Kogu rõhk pole ainuüksi halloween’i ajal tegutseval Artil, vaid vaatajal lastakse sisse elada Sienna fantaasiaküllasesse maailma. Tüdruku armastust superkangelaste vastu toidab mälestus kunstnikust isast. Siin antakse vaatajale juba kätte ka sisuliinid ja põhitegelased kolmandaks osaks, Siennast saab headuse poolel võitlev naiskangelasest peategelane. Kolmandas osas tuleb sisimas trauma käes väriseval Siennal näida tugev ka oma täditütre Gabbie toetuseks. Libamisi tõstatatakse ka teema sellest, kui keeruline on lähedastel trauma­patsiendiga suhelda ja tema läheduses viibida. Pelk õudusfilm tapjaklouniga saab kolmandas osas kõnekad lisakihid, mis on filmi brutaalse vormikeelega tähendusrikkalt sünkroonis.

Kui rääkida traumakandjatest lähemalt, siis peategelastest õe-venna karakterid on kirjutatud nii optimaalsel viisil kui õudusfilmis võimalik. Õe-venna toimetulek läbielatuga on erinev. Sienna on viie aasta jooksul käinud vaimuhaiglate vahet ja mõlemad söövad ravimeid, et elus toime tulla, kuid vend on valu eiramises edukam. Sienna trauma ulatust ja ebastabiilisust on siin filmis ära kasutatud tabava žanrielemendi sisse toomiseks: esineb stseene, kus nii vaatajale kui ka Siennale jääb ebaselgeks, kas ta hallutsineerib ja mõistus teeb trauma ja ravimite manustamise tagajärjel trikke või on kohal deemonlikud jõud. Igal juhul saab väita, et tegemist on kurjuse kohaloluga ning erinevad vaid spetsiifilised katalüsaatorid ja kohal viibimise vorm. Kui kurjus on inimesse oma jälje vajutanud, muutub see paratamatult osaks sellest inimesest – seda kantakse kaasas ja ollakse sellest mõjutatud. Erinev on see, mil määral läheb korda kurja puudutus alla suruda.

Teise ja kolmanda osa kombinatsioonis avaldub ka sarjasisene mütoloogia. On vaja mõista, et esimeses osas on Art ekstreemselt jõhker sarimõrvar, kes on inimene. Seejärel toob Arti uuesti elule deemon, kellel on vaja vahendaja keha, kelle kaudu meie maailma pääseda. Selleks sobib hiljuti surnud, olemuselt väga kuri isik ja Art on selleks ideaalne. Art naaseb esimese osa lõpuminutitel ellu deemonina ning kõigi edasiste ohvritega kokku puutudes jätab ta neisse deemonliku kurjuse jälje ja teeb nad seestumisele haavatavaks. Nii näeme ka esimese osa final girl’i Vickyt (Samantha Scaffidi) kolmandas osas deemonist seestununa Artiga koos räigusi korda saatmas. Deemoniduo eesmärk on esiteks elimineerida kõik Sienna lähedased, et seejärel murda naise enda keha ja vaim. Kõigepealt lõhutakse armastust kandvad ühendused ja emotsionaalne tugivõrgustik. Inimene peab olema üksinduse tühjas meeleheites, et langeda kurjuse küüsi. Lõppkokkuvõttes on kõik taandatud suurele hea ja kurja võitlusele. Film kulmineerub jõuluõhtul elutoas võitlusstseeniga kurjuse vastu. Siin muutub deemon esimest korda jutukaks ja väljub oma vaikivast olekust. Kõlavad sõnad: „Pole lootust, pole jumalat“. Me näeme tagaseinal värskelt ristikujuliselt seina külge naelutatud keha ja meenub Nietzsche kuulutus jumala surmast. Siin minnakse jumala tühistamisel aga samm edasi. Kui surm lubab jumalast kui kunagi elanust siiski väärtustavalt kõneleda, siis siin elimineerib deemon jumala tähendusrikkuse ja tema ka kui (sümboolse) headuseallika täielikult. Okaskroon pähe surutuna, tuleb Siennal jõudu koguda ja kurjusele vastu hakata. Okaskrooni surusid Jeesusele enne risti löömist pilkeks pähe tema piinajad. Kurjusejõududele mängukanniks olevale Siennale saab ülesandeks kannatajarollist väljuda ja kurjusega võidelda.

Vägivald ja ühiskond

Arti üleloomulikustamine ei lase vaatajal juurelda, kuidas saab inimene olla nii julm ja tapmist nautida. Kurjus lihtsalt eksisteerib oma kõige puhtamal, süngemal ja väärastunumal kujul ning on iseenesest absoluutne. Sellel puuduvad piirid ja tabud, see ei halasta kellelegi, seda ei veena miski. Tume, deemonlik energia. Küll aga vaatleb film omal moel meie ühiskonna vägagi inimlikku osa, haiglast vuajerismi. Soovi jälgida võõrast traumat ja saada sellest madalaid tunge erutavat rahuldust. Filmis kajastuvad true-crime-entusiasm ja end võõra inimese külge kaanina imemise ihalus, kui nood on seotud mingi kõmu või skandaalsega. Siin filmis on iha piiritu kurjaga kokku puutunud ohvrite ja nende üleelamiskogemuse vastu. Meil on ühel tasandil lihtne inimene, kes on ebaeetiliselt vaimustunud sadistlikust sensatsi­oonist ja täiesti teisel meie seas ringi hiiliv absoluutne ja tingimatu kurjus, mis niidab kõiki sama mõõduga.

Looja Damien Leone on „Hirmutaja“ sarja praeguseks tohutust menuloost ise vägagi teadlik ja toob teemale vindi peale keeramiseks sisse ka Arti kui reaalse elu fenomeni. Esimestel minutitel istub Art metroos vastakuti teda matkiva klouniga, kes arvab pahaaimamatult, et ka päris Art on samasugune fänn ja tahab olukorra jäädvustamiseks selfi teha. Artil on fännid nii päriselus kui filmireaalsuses. Mõnes mõttes taastoodavad Arti tegelaskuju ja selle populaarsus ka filmis kajastatud paratamatut inimlikku uudishimutsevat külgetõmbejõudu ekstreemsele ja võikale. Seejuures on täiesti usutav, et nähtust saadakse omakorda hoopis ise trauma.

Oleks pealiskaudne väita, et film toidab oma võikusega ühiskonna niigi eksisteerivat pahupoolt ning sellevõrra justkui tühistab iseend. Film kui kunstivorm on siiski paratamatult elu ja ühiskonna peegeldus. Tähtis on, kuidas filmi­looja olemasoleva materjaliga ümber käib ja mida sellest toodab. Leone’i ja tiimi fantaasiaküllane puhas stiilitunnetus üheskoos esmaklassiliselt professionaalse käsitöötehnika ja -oskusega teeb kujutatud kurjuse nii kandvaks, kütkestavaks ja usutavaks. Vägivallast karastunud ühiskonnale pakutakse siin vaatemängu, mille see on juba ammu välja teeninud. Vägivallast on meie meediaruumis ja ekraanidel üleküllus. Peavoolu meelelahutustööstus lihtsalt piirab resultaadi näitamist. Vaatajani tuuakse heli, löögid, hoobid. Vägivald ja selle rakendamine ise on normaliseeritud ja isegi fetišeeritav, kuid seni on olnud tabu teha sellest spektaakel.

Oleks intellektuaalselt huvitav lahata, kui kaugele eetiline kumm pinguldub. Kas tõelise õõva kogemine tervikliku komplektina on kainestav šokiteraapia või hoopis kalgistaja? „Hirmutaja 3“ rabab meid deemon Vicky räigelt rüveda eneserahuldamisstseeniga. Akti kutsus esile Arti tapatööst saadud erutus. Parimat metafoorset ühiskonna pilget ja eneseirooniat on raske välja mõelda. Respekt, sest sõnum on olemas ja väljendus küll häiriv, aga seda jõulisem.

Vormiline külg

„Hirmutaja“ kaubamärgiks on lisaks antikangelase Arti tapmise varjamatu näitamise kõrval ka selle verevalamise harukordne loomingulisus. Igavad tapmised siin puuduvad. Rappija Jacki kuritöö jäädvustusest inspireeritud magamistoaroim teises osas on see, mida ikka ja jälle fännid esile tõstavad ja mis oli kuni kolmanda osani sarja kõige märgilisem stseen. Kolmandas osas on juba enamik tapmisi nimetatuga samas kategoorias nii verisuse kui loomingulisuse poolest. Leone on välja toonud, et pole igavamat tapmist kui pelk tulirelvalask ja neid on kolme filmi peale kokku tõepoolest minimaalselt. Kui need ka esinevad, siis alati üllatusmomendiga. Viimane levifilm, mille puhul võis näha andunud rapperisõprade hinnatud muljetavaldavaid tapasooritusi, oli sellesuvine „Loomu poolest tapja“⁴, kuid „Hirmutaja 3“ loob täiesti uue taseme ja lööb siin mitte ainult kvantiteedi, vaid ka kvaliteediga.

Leone tegi esimesele kahele filmile eriefektid ise koos sõbra Phil Falcone’iga. Sõbra keldris, põlve otsas. Andekusest annab märki see, et rekvisiidid on mõne üksiku erandiga täiesti elutruud. Teise filmi suur edu võimaldas kaasata suurema tiimi, nende hulgas ka tõelised oma ala staarid. Suurem meeskond toob rohkem vabadust ja ka arvestatavalt suurema hulga efekte. Põhiline grimmikunstnik on „Kristuse kannatustega“⁵ Oscarile nomineeritud Christien Tinsley. Nähes, kui sobivalt on „Hirmutaja 3“ lõpuosas peategelase Sienna pähe surutud suure kannataja okaskroon, siis lisab teadmine, et krooni tegija on sama, infokilluna kindlasti vürtsi. Tunnustust väärib, et hoolimata kaasatud disaineritest-tipptegijatest on eriefektid siiski kavandanud Leone ise.

Kui läheneda filmile puhtalt tehnilis-käsitöölisest aspektist, siis on siin võimalik näha ilu ja harmoneeruvust värvides, üleüldises atmosfääriloomes ja kuhjaga mängulusti. Kunstnikud esitavad iga uue tapmisega iseendale väljakutse luua midagi uut ja põnevat. Mindud on nii kaugele, et ühendatud on erinevaid materjale ja ainelist olekut. Näiteks talve ja jõulutemaatikaga sobituvalt on siin Arti üks lemmiksurmarelvi vedel lämmastik, mis ihule pihustades sekunditega külmutab ja surmab elusa koe. Härmas jäine liha, mida on hõlbus kristallideks purustada on esteetiliselt efektne ja nutikas. Jõuluaega asetatud kolmas osa mõjub hubase valguse, pühadekaunistuste ja punase värvi rohkusega sisule vaatamata paradoksaalselt õdusana. Ka veri on siin Arti jõulu­vanakostüümiga kokku kõlavalt just see klassikaline jõulupunane, mõjudes pühade kaadrikompositsioonis nagu rusikas silmaauku. Dekoreeritud siseruumid, kus toimub lõviosa tegevusest, loovad kurjuse duole saatanlikke tegude kordasaatmiseks lausa muinasjutulise olustiku. „Hirmutaja 3“ on terviklikult pakendatud hõrgutis ja varajane jõulukink igale tõsiseltvõetavale õuduka-austajale.

***

Kolmandas osas jookseks kogu veri justkui ühte suurde tähenduslikku põrgulehtrisse ja mingeid otsi ei pruugikski enam lahti jääda, kuid juba on teada, et kindlasti tuleb ka neljas osa. Leone teab, kuidas Arti saaga lõpeb, kuid mitu osa selleks veel kulub, on alles selgumisel ka talle endale. Arti saamisloo alguseks olnud lühifilmi ja „Hirmutaja 3“ viimast stseeni ühendab viide Dante „Põrgu“ üheksandale ringile, mis on põrgu viimane ja sügavaim ring, kus asuvad inimkonna suurimad reeturid. See on koht, mille keskmes pesitseb saatan. Kas järgmiseks maandume otse põrgus? Kaugeim punkt jumalast, suurima kurja seltsis, tunduks Artile ja tema austajaskonnale igati sobilik ja meeldiv paik.

1 „All Hallows’ Eve“, Damien Leone, 2013.

2 „Terrifier“, Damien Leone, 2016.

3 Ingl viimane tüdruk. Õudusfilmides esinev troop, viimasena ellu ja tapjaga vastakuti jääv naisterahvas. Tegelane, kelle kaudu on võimalik lugu edasi jutustada.

4 „In a Violent Nature“, Chris Nash, 2024.

5 „The Passion of the Christ“, Mel Gibson, 2004.