Mis identiteet õigupoolest ikkagi on?

MARTIN EHALA

Identiteet on üks neid sõnu, mille mõistepiirid on ähmased ja sisu osas puudub üksmeel. Mõned teadlased on seetõttu soovitanud seda sõna terminina üldse mitte kasutada ja püüda selle sisu kirjeldada mitme kitsama, kuid täpsemalt defineeritava mõiste abil. Mure on mõistetav, kuid pole kindel, kas sõna identiteet vältimine teaduslikus tekstis tuleb mingilgi moel kasuks sellele, kuidas seda kasutatakse poliitikas ja avalikus mõttevahetuses. Seega tuleb paratamatult identiteedist rääkida ja oleks hea, kui vähemalt püütaks iseendale ja oma kuulajatele/lugejatele selgeks teha, mida selle all mõeldakse.

Sõna identiteet on seotud sõnaga identifitseerima, s.t identifitseerimine kui samasuse tuvastamine põhineb identiteedil. Identifitseerida saab näo või hääle või väljanägemise põhjal, DNA või hammaste järgi, ID-kaardiga jne. Mis tahes viisil ka ei identifitseeritaks, on tuumaks objekti võrdlemine üldsuse ettekujutusega seda identiteeti iseloomustavatest tunnustest.

Näiteks minu personaalse identiteedi moodustab kõik, mida avalikkus teab minu kui isiku kohta ja mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas keegi on Martin Ehala või mitte. Seega ei tähenda personaalne identiteet mind ennast, vaid selle sisu hõlmab ühiskonna ettekujutuse minust. Identifitseerimisraskused tekivad niipea, kui keegi teine suudab ja soovib piisavalt edukalt vastata üldisele ettekujutusele Martin Ehalast või kui ma ise mingil põhjusel sellele ettekujutusele enam ei vasta.

Seega, mitte miski, mille kohta puudub ühiskonnas jagatud veendumus, ei saa olla identiteet või identiteedi osa. Näiteks, kui ma pean ennast kurvameelseks inimeseks, aga ei ole kunagi oma sisetunnet sõna või teoga väljendanud, siis ei saa olla üldsusel tekkinud veendumust, et kurvameelsus on osa Martin Ehala identiteedist.

Isiku olemuse ja tema identiteedi erinevust aitab selgitada minapildi ja personaalse identiteedi eristamine. Minapilt on inimese ettekujutus iseendast, personaalne identiteet aga avalikkuse jagatud ettekujutus temast. Vaimse tervise huvides on hea, kui minapilt langeb personaalse identiteediga kokku ning inimene on ka ise rahul sellega, kelleks teda ühiskonnas peetakse. Minapilt pole siiski identiteet, sest minapilt kui ettekujutus iseendast on privaatne ja selle alusel pole kedagi võimalik identifitseerida.

Iga identiteet kui ühiskonna jagatud ettekujutus on olemuselt märk selle mõiste semiootilises tähenduses, s.t sel on kaks poolt: signaal ja tähendus. Signaali moodustavad kõik empiiriliselt tajutavad tunnused, mille abil saab tuvastada isiku samasuse või kuuluvuse mingisse rühma. Tähenduse pool kannab kõiki avalikkuse jagatud veendumusi selle kohta, milliseid väärtusi ja norme selle identiteediga inimene järgib, kuidas ta võiks käituda ja muu identiteediga inimestesse suhtuda.

Seega toimib identiteet ühiskonnas kommunikatsioonisüsteemina, et hankida infot kaasinimeste kohta, teada, kuidas nendega suhelda ja mida neilt oodata. Loomulikult on identiteedimärkides talletatud teave stereotüüpne, s.t tõenäosuslik, sest inimesed ei pruugi alati käituda oma identiteedile vastavalt. Need stereotüübid pole ka alusetud, kuigi, ei saa salata, et rühmade omavahelise konkurentsi tõttu on ühiskonnas kalduvus negatiivseid stereotüüpe võimendada.

Samuti pole identiteedid kui märgid ühiskonnas kunagi täiesti üheselt defineeritud, vaid sisaldavad peale üldtunnustatud tuuma üsna ebamäärast ääreala, mille osas konsensus puudub. Näiteks sobib kas või lõppematu ja lahendamatu vaidlus selle üle, kes on õige eestlane. Juba mõistes õige eestlane kätkeb soov identiteet kui märk võimalikult täpselt defineerida, nagu näiteks seletavas sõnaraamatus püütakse defineerida sõnade kui keelemärkide tähendus. Põhimõtteliselt on võimalik ette kujutada ühiskonda, kus selline identiteetide standardiseerimine läbi viiakse, kuid vaevalt et seal oleks mõnus elada.

Vabamas ühiskonnas osatakse identiteeditegelikkuse halle varjundeid hinnata ning jäetakse täpse defineerimise ja sellega kaasneva väljaarvamise asemel kategooriate piirid avatumaks ja ähmasemaks. Kui kasutada taas eesti identiteedi näidet, siis peetakse ilmselt kõige vaieldamatumaks tunnuseks eesti keele emakeelena kõnelemist. Seejuures ei taga see tunnus kindlasti seda, et inimene mingilgi määral eestlane olemist oluliseks peaks või eestlastele olulisi nähtusi väärtustaks. Ta võib näiteks pidada laulupidu natsisabatiks ja Eesti iseseisvust geopoliitiliseks äparduseks. Võib aga olla ka inimesi, kes eesti keelt halvasti osates tunnevad emotsionaalset sidet Eesti ühiskonna ja maaga ning jagavad enamiku eestlaste rahvuslikke püüdlusi.

Ebatüüpiliste hoiakutega isikute tähistamiseks on rahvas alati pruukinud mitmesuguseid kujundlikke sõnu. Näiteks kadakasaks, pajuvenelane või võsajänki käivad nende kohta, kes evivad päritolu ja esmase sotsialiseerumise kaudu eestlase empiirilisi tunnuseid, kuid ei jaga samu väärtusi ja püüdlusi. Eesti venekeelsete hulgas on seevastu üksjagu neid, kelle väärtused on enamiku eestlastega samad. Seejuures on näiteks prototüüpsete eestlaste ja prototüüpsete venelaste vahel nii palju halle varjundeid, et nimetusi võib olla lausa mitmeid: eestivenelane, Eesti venelane, vene juurtega eestlane, Eesti põlisvenelane, eesti identiteediga venelane jne. Osalt sõltub määratlus kindlasti ka kontekstist, kes ja kus parasjagu määratleb.

Üleilmastumise tõttu on identiteedi temaatika saanud iseäranis oluliseks, sest rände ja hargmaisuse tulemusel suureneb ühiskonna kultuuriline mitmekesisus. See on paratamatu, kui me ei soovi lisaks sisserändele hakata piirama ka väljarännet. Praegu elab ja töötab väljaspool Eestit julgelt 250 000 inimest, kelle kohta võiks kasutada määratlusena sõna eestlane. Paljud neist hoiavad sidet Eestiga, paljud tulevad mingil hetkel tagasi, kaasas pere ja lapsed, kes ei pruugi vastata Tammsaare ja Lutsu teostest kinnistunud eestlase prototüübile. Lisanduvad veel need, kes laiast maailmast siia omal soovil elama asuvad.

Identiteet pole põhimõtteliselt muud kui kultuuriline kompetents. Olla eestlane tähendab jagada neid maitse- ja väärtushinnanguid, mida jagab suurem osa eestlasi, seega: kui räägid eesti keelt ja armastad metsa, raba ja laulupidu, siis oledki eestlane valmis. Nii nagu muudegi pädevustega, võib inimesel olla ka mitu identiteedipädevust: Stockholmis eesti peres üles kasvanud noorel võib vabalt olla nii rootsi kui ka eesti identiteet.

Kui ühiskonnad olid suletumad, äratas kaksikidentiteet umbusaldust. See eelarvamus pole päriselt kadunud siiani. Loodetavasti saame ühiskonnana sellest siiski üle ja sel juhul oleks ainult võita, sest eesti keele- ja kultuuriruumist on saanud tõmbekeskus. Üha enam on inimesi, kes päritolu, juurte, rabasse armumise või mis tahes muul põhjusel on omandamas eesti identiteedi pädevust. Ja mida rohkem meid saab, seda tugevamad oleme.