100aastane ÕS kolis veebi1

TIINA PAET

Sünnilugu.2 Juba 1908. aastal räägiti vajadusest välja anda õigekirjutuse sõnastik, koostamispõhimõtted pandi paika 1910. aastal. Kokku pidas Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond (tollal keeletoimekond) ligi 160 istungit (istangut).

Poliitilised olud olid Eestis keerulised nii „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ (EKÕS) koostamise alustamise kui ka ilmumise ajal. Oli õnnelik juhus, et esimene ÕS ilmus Eesti riigi sünniaastal (küll Saksa okupatsiooni ajal), just siis, kui seda kõige rohkem vajati. EKÕSi teeb kirjakeele ajaloos tähtsaks (nagu on osutanud ka Tiiu Erelt) kahtlemata asjaolu, et see oli tollal veel tugevasti kõikuva kirjakeele ühtlustaja ja eesti õigekeelsussõnaraamatute teerajaja. Tänapäeval pakub see aga kirjakeele sõnavara ja normimuutuste uurimiseks huvitavat materjali. EKÕS on ka esimene selgelt keelekorraldusliku eesmärgiga sõnaraamat, mis pani aluse korraldatud ja normeeritud riigikeelele ning Eesti kollektiivse keelekorralduse traditsioonile. Väljaande märgilist tähtsust eestlaste iseteadvusele Eesti vabariigi sünniaastal on arvatavasti võimatu üle hinnata.

Koostamispõhimõtted ja eeskujud. EKÕSis on ligi 20 000 märksõna. Eessõnas seisab: „See teos tahab olla käsiraamatuks Eesti keele kirjawiisi ja osalt ka õigekeelsuse alal. Ta sisaldab üleüldiselt enam-wähem tuttawaid omakeelseid ja ainulikuma osa wõõrakeelseid sõnu.“

Liitsõnu üldjuhul sõnaraamatus ei esine, see-eest on palju tuletisi, sh potentsiaaltuletisi, nt häbendlema (sõnast häbenema), püüne (püüderikas, paljude püüdega). Ehkki eessõnas kinnitatakse, et murdekujud on välja jäetud, leidub siiski suur hulk sõnu, mille tähenduse leiab üksnes murdesõnastikest, nt kaalutama ’kangutama’, nõelus ’rahutu olend’. Märksõnaartiklid on koostatud pesasüsteemis, nii et ühte pessa kuuluvad etümoloogiliselt või tähenduselt seotud sõnad, nt gümnaasium ja gümnastika või revolutsioon ja revolver. Käänamise ja pööramise puhul on sõnade lõpuosad eraldatud enamasti püstkriipsuga, nt absolutis|mus, ja muutmisinfo leiab sõnastiku algusest. Osal märksõnadel on muutmine märgitud märksõna järel muutelõppudena, nt hirurg, -i, -i, -ide, -isid ja -e (tänapäeval kirurg). Vähesel määral on antud tähendusi ja kasutusnäiteid. Keelekorralduslikud soovitused väljenduvad ebasoovitatavate sõnakujude esitamises nurksulgudes vaata-viitega soovitatavale, nt [herra] w. härra. Sama eesmärk on võõrsõnade omasõnaliste vastete esitamisel ja soovitamisel, nt kolonii ’asumaa’, reumatismus ’jooksja’ ja separatismus ’lahkpüüd’.

EKÕSi peamine allikas ja eeskuju märksõnastiku koostamisel ja märksõnade kirjakuju vormistamisel oli F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu („Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“, 1. trükk 1869. a) 1893. aastal ilmunud teine, täiendatud trükk. Teine eeskuju on olnud üsna ilmselt saksa õigekirjutussõnaraamat „Duden – Rechtschreibung der deutschen Sprache und der Fremdwörter“, millest oli selleks ajaks ilmunud üheksa trükki. EKÕSi kontseptsioon lähtus Dudeni õigekirjutussõnaraamatute normatiivsest traditsioonist.

„ÕS 1918. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ kommenteeritud väljaanne“ veebis. Kommenteeritud väljaande mõttele tuli estofiilist keeleteadlane Cornelius Hasselblatt. Nüüd on see teoks saanud: veebisõnastiku on koostanud EKI vanemkeelekorraldajad Tiina Paet ja Tuuli Rehemaa, IT-lahenduse teinud Indrek Hein ja Ain Teesalu. ÕSi juubeliaastal on kahtlemata põhjust meenutada, milline oli saja aasta tagune õigekirjanorm. Ühtlasi saime selle veebisõnastiku loomisega katsetada, kuidas siduda ajaloolised allikad tänapäevaste andmebaasidega.

Kui võrrelda veebisõnastiku linkide abil sajanditaguse ÕSi ja värske ÕSi samu märksõnu, näeme, kui palju keeleainest on saja aastaga säilinud, kuidas on muutunud sõnavara ja mismoodi teisenenud sõnade käänamine, pööramine ja tähendused. Seega võiks veebisõnastik peale keeleteadlaste huvi pakkuda ka kõigile teistele, kes huvituvad sellest, kuidas eesti keel on saja aasta jooksul muutunud.

Mõni sõna ka sellest, kuidas sõnaraamatut kasutada. Märksõnaartikkel on esitatud kahes veerus. Vasakul on peamiselt originaalsõnastiku materjal, lisaks täielik muutmisinfo (muutevormide genereerimist juhendas Ülle Viks) ning punaselt kuvatud need käänd- ja pöördvormid, mis tänapäeva keelenormis ei kajastu (nt juubel : juubli : juublit asemel kääname tänapäeval juubel: juubeli : juubelit). Paremal on tähenduskommentaar, s.t märksõna seletus või tähendus, juhul kui sõna ei esine tänapäeva ÕSis või kui esineb, aga tähendus on muutunud (nt oli sõna pardel tähendus sada aastat tagasi ’leopard’ ja ’panter’). Kui mõni sõna on jäänud tähenduseta, siis ei ole usaldusväärset tähendust seni leida õnnestunud, kuid nende lisamine jätkub. Vajadusel on tähenduse või seletuse juures kommentaar, nt „leopardi tähenduses kasutati ka sõna parder“. Kommenteerimata ja tähenduseta on jäetud regulaarsed tuletised, kui need on läbipaistvad, nt õndsake sõnast õnnis või õllekene sõnast õlu. Kui märksõna esineb „ÕS 2018s“, on EKÕSi märksõnale lisatud link. Paremas veerus avaneb Eesti rahvusraamatukogu digiarhiivi Digar link, mille kaudu näeb tekstinäiteid märksõna kasutuse kohta aastatest 1900–1920. Veebisõnastiku leiab Eesti Keele Instituudi avalehelt, otselink on http://www.eki.ee/dict/qs1918/.
Head kasutamist!

1   Artikkel põhineb autori 20. XII 2018 EKIs peetud ÕSide esitluskõnel ja artiklil „Võõrsõnade kuju fikseerumise põhijooni eesti keeles 1918–2018“, mis on ilmunud Emakeele Seltsi aastaraamatus nr 63 (2018).

2   Esimese ÕSi eel- ja saamisloost on pikemalt kirjutanud Tiiu Erelt väljaandes „ÕSi lätted. Õigekeelsussõnaraamatud läbi sajandi“ (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2007).