Galeriikäik – Nägin puhast kulda

ANDRI KSENOFONTOV

Carol Katkoffi projekt „Metamorfoosse fotoloo kasutamine vaataja analüüsiks“ Vent Space’i projektiruumis 6. – 9. II, „25 kauneimat Eesti raamatut“ rahvusraamatukogus kuni 26. II, Olga Ionaitise näitus 4. XII 2018 – 28. I ja Kristi Kangilaski näitus lastekirjanduse keskuses kuni 2. III, Taavi Suisalu näitus „Valgus ookeanide vahel“ Tallinna Linnagaleriis kuni 31. III, „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ arhitektuurimuuseumis kuni 19. V, „Ligi null“ disaini- ja arhitektuurigaleriis 10. I – 2. II, Eero Ijavoineni näitus „Vaikne tund“ Metropoli galeriis kuni 28. II, Lev Vassiljevi näitus „Mälestused“ kuni 2. III, Fred Kotka näitus „Eesti pidu“ Temnikova ja Kasela galeriis 31. I – 9. II, Urmas Lüüsi näitus „Mortal Kombat 2: järelvärelus“ Hobusepea galeriis kuni 25. II, Ülle Voosalu ehtenäitus „Metsik lugu“ A-galerii seifis 4. I – 11. II, Tiiu Rebase näitus „Atlas“ Draakonis kuni 23. II, Mauri Grossi näitus „Vaated“ Fahle galeriis kuni 28. II, Peeter Alliku näitus „Lendav kana“ galeriis Fahle Park 1. – 15. II, Terje Ojaveri näitus „Mis juhtus Punamütsikestega?“ Vaalas kuni 2. III ning Eike Epliku ja Imat Suumanni näitus Tallinna Kunstihoone galeriis 7. XII 2018 – 10. II.

Kui nüüdiskunst peab olema tänapäevane ja päevakajaline, kas siis mitte tänapäevane ei muutu alati homse eilsepäevaseks? Kas on olemas igavesti tänapäevaseid teemasid? On küll, ütles Carol Katkoff allakirjutanule, näiteks inimtekkeline kliimasoojenemine. Siis on Eesti esinüüdiskunstnik Heiki Trolla, kes juba 1995. aastal Nimeta baari kipsplaadipannool postapokalüptilist kõrbe Tallinna kujutas. „Väga vana Tallinna“ saab praegugi sealsamas näha, nagu ka kivipuravikke kui kliimamuutuse monumente Navitrolla Noblessneri pesas.

Carol Katkoffi „Metamorfoosse fotoloo kasutamine vaataja analüüsiks“ Vent Space’i projektiruumis Tallinna Kunsti­hoone hoovis koosneb fotoalbumist ja sõprade videoesinemistest. Raamat vahendab kunstniku arusaama maailmast kui kaosest ning sõbrad saavad sellest sotti. Hoolimata taotluslikust segadusest moodustab raamat nauditava kunstilise terviku. Visuaalsed narratiivid ehk pildilood on tõusu­joonel. Rahvusraamatukogu näitus „25 kauneimat eesti raamatut“ esitleb kaht graafilist romaani, üks neist on Joonas Sildre „Kahe heli vahel“ Arvo Pärdist ning teine on Anti Saare ja Urmas Viigi „Mina, Milda ja meister Michel“ kunstnik Sittowist. Kuid need ei kujuta kaost, vaid harmooniat. Nagu ka Kadi Kiipuse köitekunsti näited sama koridori peal. Harmoonia, mida lastekirjanduse keskuse kunstinäitused kuulutavad juba aastaid, praegu siis Olga Ionaitis Moskvast ja Kristi Kangilaski Viljandist. Lastekirjandus on alati armastanud kaootilisi tegelasi nagu Ionaitis-Maršaki Robin Bobin Barabek, kellest sai rahvakeeles üks paras tänavavarblane Robin Bobin Vorobei ja kaugele ei jää siit röövel Ööbik Solovei. Kristi Kangilaski kaootilised olukorrad sisaldavad habemikke, kes kostavad selle peale peaasjalikult „ahhaa“.

Taavi Suisalu Tallinna Linnagalerii näitusel „Valgus ookeanide vahel“ on valgusmajakas, mis iseenesest kehastab korrastavat printsiipi keset mässavaid loodusjõude. Aga mis on botlight, nagu ta oma tööd inglise keeles nimetab? Merelises kontekstis guugeldades leiab viiteid ainult Suisalu tööle. Kui allakirjutanu Alibaba.com-i netipoodi jõudis, oli salapärane botlight juba maha müüdud. Arvutimängudes trehvab sellenimelisi karaktereid. Me räägime asjadest, mida me ei tea või loome jutuga maailma, mis ei ühildu sellega, mis oli enne meie juttu. Kord sünnib nõndaviisi luule, teinekord ajame segadusse enda või kogu keskkonna.

Keskkonnateadlikkus. Keskkonnatundlikud arhitektid ja arhitektuuriloolased on segaduses. Tammsaare pargis ei näe enam artefakti taga parki. Ja kui pimeduse saabudes sillutise kontsentrilised valguskiired sisse lülitatakse, siis satutakse justkui hüperajamiga kosmosehüppesse, mis on küll elamus, kuid mitte see, mida otsitakse pargist. Arhitektid ei ole pimedaks jäänud ainult loodusele, vaid ka linnakeskkonnale. Võimsad keskaegsed interjöörid on kinni ehitatud näitusemööbliga, Kiek in de Köki torni ning tarbekunsti- ja disainimuusemi aidasaali on käsitletud kui kaubahalli, mis on mõeldud pisibutiikide majutamiseks. Jah, näituseboksid on Kumu tavapärane praktika, aga seda näeb sealne arhitektuur ka ette. Kuidas paigutada näitus ajaloolisse avarasse interjööri, tuleks õppida pigem Kadrioru lossist. Vastavate kujunduste autoreid ei saa teha ainsateks patuoinasteks, sest kaost leidub ka näituste rahastus- ja valikuprotsessides. Eelnev uurimistöö tehakse mõnikord põlve peal, sest muuseume ei tunnistata teadusasutusteks. Kas tarbekunsti- ja disainimuuseumis ei ole tuldud mõttele, et kui toode on täis kleebitud kollase-mustavöödilisi hoiatusribasid, et külastaja pead lõhki ei lööks ega jalaluud murraks, siis ei ole see kuigi õnnestunud tootedisain?

Keskkonnatundlikkusele pretendeerib feminism, arhitektuurimuuseumis on avatud vastavale arutelule üleskutsuv näitus. Teemat analüüsitakse üksikutes teemaboksides, loota tahaksin tulevasele ühendavale sünteesile suures imetlusväärses soolalao interjööris. Vaimukalt on bokside jadasse ühendatud hoopis harjakamber. Ainuüksi sellepärast tasub näitusele minna, et kitlite, ämbrite ja treppredelite keskel eksponeeritud Vaike Lubi metsagootika meistriteost vaadata. Näituse teoreetilistest sammudest paistab rabedust. Näiteks planeerimisprintsiipide asemel kirjeldatakse linnastumisolusid. Ometi on üks praegusaegse linnaplaneerimise loojaid meie kaasmaalane Edgar Kant. Selle õpetuse aluseks on tõekspidamine, et ehitus peab sobima olemasolevasse keskkonda, s.t administratiivsed seadused peavad järgima loodusseadusi, mitte vastupidi. Täiesti feministlik mõte, kuid selles boksis mainimata.

Probleem on üha süvenevas spetsialiseerumises. Loodusteadlased ja humanitaarid ei täienda enam alati üksteist. Mis siis imestada, et muidu hiljutisel igati teaberohkel inimtekkelise kliimamuutuse näitusel disaini- ja arhitektuurigaleriis ei olnud näitusetegijad võimelised nimetama selle nuhtluse peamist tekitajat, kasumile orienteeritud majandussüsteemi. Selle asemel hurjutati hoopis insenerimõtlemist, unustades, et need olid insenerid, kes märkasid kliimamuutust tänu oma mõõtmis- ja mudeldamistegevusele, mitte humanitaarid.

Insenerid ehk märkavad probleemi, kuid humanitaarid see-eest reageerivad ägedalt. Meeshumanitaaride reaktsioon võib olla ülimalt seksuaalne. Lev Vassiljevil on tõepoolest kastellaanimajas väljas ka mälestused, nagu näituse pealkiri ütleb, kuid tänapäevapoliitika paneb ta Barbiest kui kaikast kinni haarama. Fred Kotkase pilditegelane möllas näitusel „Eesti pidu“ Temnikova ja Kasela galeriis nagu Lembit Sarapuu hiid, meel metsik ja riist jäik. Kotkase eesti mees venitab tilli, viidab aega klistiiriga ja viitsib ahistada palmipuudki ehk nagu ütlesid vanad roomlased: veni, vidi, vici. Tabudel trampimata ja homeerilise naeruta hädade üle on raske tänapäeva koledustest üle saada.

Lihtsus, terve mõistus ja universum. Annus maalähedust ja tervet mõistust on meil siiski veel alles. Hobusepea tänavale on tekkinud Eesti-Jaapani showroom, mida peab üks Jaapani perekond. Härra Hidetoshi Wakui ütleb, et ta hindab eestlaste looduseaustust ja koostöövõimet. Kui vaadata seda, mida klaasikunstnikud praegu Hausi galeriis, metallikunstnikud Kiek in de Kökis ja ehtekunstnikud Adamson-Ericu muuseumis näitavad, siis võib nõustuda. Eesti ostjale pakub Eesti-Jaapani pood muu hulgas Rakusho Hiroto kinpaku’t ehk lehtkullakunsti. See maailmas tuntud meister ei kulda ainult kalleid materjale, vaid ka uhutud puust koreda puusüüga taldrikuid. Suurimas lihtsuses võib peituda ülim elegants, kus kuld puudutab alusmaterjali, pliiats paberit ja pintsel lõuendit sünkroonis mõtte ja tundega.

Sellise kerguse on saavutanud Eero Ijavoinen Metropoli galerii näitusel „Vaikne tund“. Janno Bergmann nii ütleski, et nägi Ijavoise töödes puhast kulda. Janno Bergmann on ka ise kunstnik, kes suudab vaatajale üle anda mitte ainult nägemiselamust või sellesse laetud sõnumit, vaid meeli ja mõistust ühendavat kogemust. Kaupluses Moodne Valgustus Rävala puiesteel on materjalifotograafidelt väljas rahvusvaheline valik, sealhulgas ka Janno Bergmanni „Cosmic Kitchen“. Kontrastne mustvalge töö pulseerib ja moondub seda vaatava pilgu all. Tekib tunne nagu füüsik Simonet’l „Hukkunud Alpinisti hotellis“, kes tulnukate kohvrisse vaatas ja see talle samamoodi vastu pilkus ja pulseeris. „Midagi kosmilist,“ kostis selle peale Simonet.

Raevukat pulssi pumpab Urmas Lüüsi savisüda Hobusepea galeriis. „Mortal Kombat 2: järelvärelus“, epileptikutele ei soovita. Tema lihtne, kuid lööv võte on oma portreed stroboskoobiga valgustada, mis võimaldab vaatajal kogeda omaenda tahtmatuid silmaliigutusi. Kuna iga valgussähvatuse hetkel on silm uues asendis, siis jääb mulje, et hoopis Urmas Lüüs liigub ja hingab portreel. Sellesarnaseid võimsa laenguga objekte otsib grupinäitus „Laetud objektid“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Ülle Voosalu ehtenäitus A-galerii seifis on ka nimetatud metsikult „Metsikuks looks“, kuid tema isa oli lihtsalt metsamees. Allakirjutanu arvab, et tema ehted meeldivad jaapanlastele, kellele meeldib eestlaste looduslähedus.

Tiiu Rebane on kunstnik, kes üritab ära tabada tervet maailmasüsteemi. Kui maailm kokku on üks metamorfoosne lugu, siis Tiiu Rebane saab sellest sotti. Draakoni galerii näitusel „Atlas“ hoiavad võimu käed, kuid nendele kätele vaatavad vastu näod. Hobusenäod, valge täkk ja must mära on viimase aja näituste muljetavaldavamad portreed. Taevalaotust patrullivad sõjalennukid, metsa varjus jooksevad hirved. Iga näitust nii lihtsate lausetega edasi ei anna. Kuid ka kõige lihtsamad asjad ei pruugi olla lihtsad eestlasele, kes vahel ei tea, on ta eestlane või hiidlane või on ta üldse inimene? (Hiidlased ise tunnevad endas inimese ära talvel, kui jäljed lumme jäävad.) Berit Teeäär on võtnud ühe sellise entiteedi siin maailmas vastu, viis teda lasteaeda ja tõi sealt tagasi, korjas kokku kingakeste külge jäänud liiva ja eksponeerib nüüd Hopi galerii näitusel, mille hispaaniakeelne pealkiri tähendab sada kahtekümmet aastat. Lasteaias käiv entiteet, nimetagem teda lapseks, olgu ta siis eestlane, hiidlane või tulnukas, on selle 120 aasta alustuseks kokku tassinud esimesed viis minutit, mis sisalduvad eksponeeritud liivakellas. Täpselt selline selle töö pealkiri ongi: „Viis minutit. Sisaldab ühe kuu jooksul, 30. 05. – 30. 06. 2016, lastesõim Planeedi Mudilast välisjalatsites koju toodud liiva (sõelutud)“. Allakirjutanu arvab, et see näitus sisaldab elu mõtet. Kompleksivabalt, keskkonnateadlikult, tulevikuperspektiiviga.

Kunsti igavene teema vabadus. Palju muud ei olegi kunstnikul vabale ajale lisaks tahta kui kübeke tundlikkust ja teine stoilisust, nagu ka selsamal Ijavoisel, tema sõpradel kunstirühmitusest Vedelik, kelle näitus on KuKu klubis. Veel ühel vedelikulasel on praegu väljas oma personaalnäitus, nimelt Mauri Grossil Fahle galeriis, vaimukas ja stoiline nagu ka kõrvalmaja naaber Peeter Allik galeriis Fahle Park. Ja kui nad ette ei vaata, siis teeb neile ära üleaedses Vaala galeriis eksponeeritud Terje Ojaveri näitus „Mis juhtus Punamütsikestega“? Terje Ojaver näitab metsikut loodust ja inimlooma, sõpra ja vaenlast, ja ka koeri, kes valvavad Punamütsikese vabadust hundi ees nagu kummuvad kõuepilved. Sellegipoolest saab hunt söönuks. Ahhaa, ehk siiski on üks teema, mis on kunstis igavesti tänapäevane – vabadus. Võta näpust, „Vabad hinged“ Kumus pandi just kinni. Taas originaalis Čiurlionist näinud, võib tähelepanelik kunstikülastaja märgata, et meilgi on oma vaba hing Imat Suumann, kes maalib Tartu linnast sonaate nagu Čiurlionis oma muusikaloomingust. Tallinna Kunstihoone galeriis olid ka Eike Epliku looduslähedased mutimullahunnikud, rääkimata näitusemuttidest, kes kuldsete pilvedena meie kunsti valvavad.