14 koreograafi raiuti raamatusse

„Koreograafiraamatu“ koostaja Marie Pullerits: „Tantsukunstnikud on lavastajana meeldivalt erisuguse lähenemisega: mõni alustab ideest, teine vastupidi liikumisest.“

TAMBET KAUGEMA

Sõltumatu Tantsu Lava on andnud välja „Koreograafiraamatu“, kus 14 eesti koreograafi-lavastajat tutvustavad ja analüüsivad oma tööd ja vaateid loomingule. Marie Pulleritsu koostatud inter­vjuukogumikus saavad sõna Raho Aadla, Joanna Kalm, Mart Kangro, Renate Keerd, Mari Mägi, Tiina Mölder, Külli Roosna, Karl Saks, Kadri Sirel, Ruslan Stepanov, Maarja Tõnisson, Liis Vares, Tiina Ollesk ja René Nõmmik.

Kas „Koreograafiraamatu“ eeskuju on „Lavastajaraamatu“¹ seni ilmunud kaks köidet?

„Lavastajaraamat“ on kindlasti üks inspiratsiooniallikaist, nagu ka „Kunstnikuraamat“² ja „Kuraditosin näitlejat hiirelõksus“.³ Töö sai alguse hooajal 2018/2019 Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud tantsukunstnike uurimisresidentuurist, kus mind julgustas seda ette võtma üks juhendajaist Madli Pesti. Nii tantsukunstniku kui ka tantsuvaatleja ja sellest kirjutajana vaevas mind ports küsimusi, millele tahtsin leida vastuse laiemalt, peegeldada neid üheskoos teiste tantsuväljal tegutsevate kunstnikega. Intervjuu tundus olevat sobiv vorm, et saada teada, kuidas teised näevad ja mõtestavad oma tööd. Loodetavasti sobitub „Koreograafi­raamat“ kenasti „Lavastajaraamatu“ ja „Kunstnikuraamatu“ kõrvale komplekti.

Mitu tundi intervjuusid linti sai?

Intervjueerisin 14 tantsukunstnikku, intervjuusid tegin 13, sest tantsuteatri Fine 5 asutajad ja eestvedajad Tiina Ollesk ja René Nõmmik vastasid koos. Igale intervjuule kulus poolteist kuni kolm tundi, nii et neid sai seega kokku umbkaudu 30 tundi.

Kuidas kujunes intervjueeritute valik?

Valisin kogumikku tantsukunstnikud, kes on viimastel aastatel tegutsenud koreograafina ja ise lavastanud. Eelistasin vabakutselisi koreograafe, kes ei tegutse mõne teatri juures. Kõrvale jäi balletiteater kui omaette väljendusviisi ja reeglitega maailm. Püüdsin valida raamatusse inimesi eri põlvkonnast: kõrvuti on staažikad Tiina Ollesk ja René Nõmmik ning Kadri Sirel, kellel on ette näidata mõned olulised tööd, kuid oodata võib veel palju. Nii sai pilt mitmekesisem. Mitmed nooremad tegijad jäid raamatu piiratud mahu tõttu seekord välja.

Marie Pullerits: „Puudus on etenduspaikadest, kus lavastuse väljatoomisega kaasneb ka produktsiooniabi.“

Kris Moor

Kas vastustest koorus üllatavaid ühisjooni või erisusi?

Tantsukunstnikud on lavastajana meeldivalt erisuguse lähenemisega: mõni alustab ideest, teine vastupidi liikumisest. Esile tõusis ka äratundmine, et kõigil on vahepeal perioode, kui ollakse keha ja kehatööga rohkem kontaktis, siis jälle kaugenetakse sellest, kasutatakse pigem teistsuguseid vormilahendusi, ent vaieldamatult on kehal selles töös kindel koht. Isegi siis, kui lavastus võib tunduda väga kontseptuaalne.

Alustasin intervjuusid küsimusega, milles näevad vastajad koreograafi ja lavastaja rolli erisusi. Ilmselt on see mujalgi nii, mitte ainult Eesti nüüdistantsuväljal, et tantsukunstnikud tunnetavad oma töös neid rolle küllatki tihedalt seotuna. Paljud ei suuda eristada, on ta nüüd koreograaf, lavastaja või tantsija. Mitmed ütlesid, et periooditi nad muudavad oma fookust, samuti sõltub see ühistöö vormist: kord on nad rohkem tervikpildi vaatajad ehk lavastajad, kord pigem kaasetendajad. Ennast nähakse ennekõike liikuja ja tantsu kaudu lavamaailmade loojana.

Liikumisega seoses tuli esile veel üks ühine teema: tantsukunstnikul on vaja liikuda, olgu tegu individuaalse kehatöö või mingi rühmaga tehtavaga. Ruumipuudust otseselt pole, saale on, ent kui tantsukunstnik tegutseb institutsiooniväliselt, on tal väga keeruline selleks toetust leida. Nii nagu on kujutaval kunstnikul vaja ateljeed, on tantsukunstnikul kehaga töötamiseks tarvis ruume. Muidugi võib ka pargis liikumist uurida – ja seda tehaksegi –, ent talvel kisub seal külmaks ja libedaks.

Milline on praegu koreograafia tase ja kas koreograafid saavad teha erialast tööd?

Jätkuvalt on karjuv puudus tantsuproduktsioonile keskendatud tantsumajast. On Kanuti gildi saal, ent viimastel aastatel on see võtnud rohkem etenduskunstide suuna. Sõltumatu Tantsu Lava kindlasti täidab seda tühimikku, tekkinud on ka uusi platvorme-keskkondi, nagu näiteks Eesti Tantsuagentuuri Tantsuruum. Aga siiski on puudus etenduspaikadest, kus lavastuse väljatoomisega kaasneb ka produktsiooniabi. Tantsukunstnike intervjuudes tuli see samuti esile. Enamik vastanuist korraldab oma lavastuste väljatoomise ise, leiab ise selleks võimalused, kuid see on meeletu lisatöö, nõuab palju energiat ja aega, mille võiks pühendada lavastuse kunstilisele poolele.

Tantsukunstnike pilt on praegu küllaltki mitmekesine, tuleb ka järelkasvu. Võib-olla on noorem põlvkond juba õpingute käigus mõistnud, et tuleb ise olla paindlik ja valmis lahendusi otsima. On saadud aru koos tegutsemise vajalikkusest. Suluseisust on välja tuldud: enam ei kohta tegevust halvavat abitust, suhtumist, et kuna võimalusi niikuinii pole, ei ole ka mõtet midagi teha. Samuti ei paista endassesulgumise ja -tõmbumise, oma mulli pugemise ohtu. Kümmekond aastat tagasi oli enesekesksust palju näha. Enam ei ole nii, et laval on tantsukunstnik, kes tegeleb ainult iseendaga ning esitatav ei jõua tema maailmast väljapoole.

1 Lavastajaraamat. Koostaja Ingo Normet. Eesti Teatriliit ja Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool, 2001. Lavastajaraamat II. Koostaja Ingo Normet. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool ja Eesti Teatriliit, 2013.

2 Kunstnikuraamat. Koostajad Mari-Liis Küla, Liina Pihlak, Aime Unt ja Liina Unt. Eesti Lavastuskunstnike Liit, 2005.

3 Pille-Riin Purje, Kuraditosin näitlejat hiirelõksus. Varrak, 2007.